The Curious Case of Benjamin Button (2008)

Mainin kohe ära, et käsikirja autor on "Forrest Gumpi" kirjutanud Eric Roth. See on põnev tõsiasi just selle pärast, et Ericu käekiri paistab selles filmis hästi välja. Juba enne IMDbsse sukeldumist mõtlesin, et film meenutab ülesehituselt kangesti Forrestit. Teades, milline edu saatis Forrest Gumpi, võib vaid oletada, mis tasemele küündib TCCOBB.


Ainuüksi loo põhiplot on põnevusttekitav: mees, kes vananemise asemel aastatega nooreneb. Noor vaim vanas kehas tekitab inimeste seas segadust, sest raugana oodatakse temalt elukogemusi ja omavanused peavad teda lihtsalt erandlikult heaks mängukaaslaseks. Benjamin kohtub juba lapseeas noore tüdruku, Daisyga (Cate Blanchett) ning on põnev jälgida nende mõlema kasvamist: Daisy muutub aastatega üha vanemaks, Benjamin aga nooremaks, kuid viimase iseäralikust arengust hoolimata, leidub nende vahel mingisugune eriline side, mis kuskil keskel areneb suureks armastuseks. Nende silmnähtav erinevus tekitab filmi jooksul mitmeid moraalseid ja filosoofilisi küsimusi Benjamini vana keha ja noore ea kohta, kuid see ongi tema karakteri eripära: kogeda kõike lapseeas (näiteks kasvas Ben üles seltskonnas, kus keskmine iga on 60ish).


Näitlejate kiitmisega ei jõua peale hakatagi, sest siis tuleks postitus ilmselt lõputult pikk. Cate Blanchett oli hea nagu alati ja nauditav oli ka Brad Pitti osa Benjaminina, sest erinevates vanustes ilmnevate iseloomujoonte väljatoomine pole mingi lapsemäng ja sellega saavadki hakkama vaid andekamad oma erialal. Ühtlasi keeldun ma uskumast, et Brad Pitt on järjekordne hollywoodi ilus nägu ja väikeste tüdrukute tulevane abikaasa, sest tegu on tõepoolest andeka näitleja ja sealhulgas veel humanistiga. Tuleb kiita ka Cate'i tantsuoskust, sest kuuldavasti tegi ta suure osa tantsimisest ise ja seda saab filmis selgelt nähagi. Vaid mõned kiiremad pöörded olevat tehtud dublandi poolt. Põgusalt näidatakse ekraanil ka Tilda Swintonit, kelle kohta ei ole samuti ühtegi halba sõna öelda, kuid seekord ei avaldanud tema karakter just eriti sügavat muljet.

Visuaalselt oli film puhas silmakomm kõikide oma toonide, võttepaikade, olustiku ja muu kinematograafiaga, mis meenutas aeg-ajalt filmi "Big Fish" visuaalset poolt (ootuspäraselt soovitab ka IMDb Benjamini vaatajatele suure kala filmi).

Häirima jäi vaid metafoor tagurpidi käiva kella ja Benjamini elu vahel, sest nende kahevaheline seos jäi väga häguseks. Kella valmistas mees, kes tahtis oma sõjas hukkunud poega tagasi, Benjamin polnud aga nende kahega kuidagi seotud, ühendab vaid mõte tagurpidi suunast. Teoreetiliselt võiks see rikkuda filmi, aga kõik muu on lihtsalt liiga hea, et selle üle pead valutada.

Burn After Reading (2008)

Järjekordne õnnestunud vendade Cohenite linateos. Ausaltöeldes suhtusin filmi enne veidi umbusuga, kuna olin eelnevalt seinast seina arvamusi kuulnud ja filmi vaadates olin positiivselt üllatunud.
Sisust siis niipalju, et Osbourne Cox (Malkovich) on CIA agent, kes vallandatakse juba enne, kui algustiitrid lõppedagi jõuavad. Õigemini talle pakutakse madalamat kohta, aga "Ozzy" ei taha sellest mitte midagi kuulda ja pehmelt öeldes saadab ta kõik pikalt. Nimelt olla mehel alkoholiga probleeme.
Uue töökoha otsimise asemel otsustab vasttöötu hoopis oma kirevast karjäärist memuaare kirjutama hakata. Härra Coxi veetlev naine Katie (Tilda Swinton) naerab vaid abikaasa idee peale ja mure gurmeejuustudega tundub talle tähtsam kui abikaasa tööst ilmajäämine.
Katiel on aga armuke Harry (Clooney), kes on huvitatud nii abielumeheks olemisest kui ka armukesega lustimisest, ta lihtsalt ei suuda otsustada. Peale selle on tema suur kirg jooksmine. Ta kannab oma relva endaga alati kaasas, kuigi pole 20 aasta jooksul seda kordagi kasutanud.
Härra Cox'i teadmata küpsevad tema naise peas ka lahutusplaanid. Seepärast on tal lahutusadvokaadile vaja "Ozzy" finantsseisust ülevaade anda, et mees lahutuse käigus rahast paljaks koorida. Kõik andmed kõrvetatakse plaadile ja õnnetu juhuse tahtel leitakse just see CD kohaliku jõusaali riietusruumist.
Nüüd tulevad mängu Chad (Pitt) ja Linda (Frances McDormand), kes näevad plaadis viisi lisaraha teenimiseks . Linda on keskeakriisis vaevlev naine, kes leiab, et vajab mõnda turgutavat iluoperatsiooni ja Osbourne plaat on just see, mis teda aitaks. Chad...Chad on lihtsalt üks "hea samariitlane", kes on CD nõus väikese vaevatasu eest tagastama.
Kummalgi pole aimu, millesse end mässivad, sest härra Cox pole teatavasti papist poiss. Ja kui see mees juba vihastab, siis ei kohku ta tagasi isegi mitte aluspesu väel kirves käes tänaval jõlkumise ees.
Aga ka Linda ja Chad pole niisama "jobud". Nad on valmis isegi Venemaaga koostööd tegema, peaasi, et raha saada.

Uskumatult ajuvabanaljakas film. Näitlejatöö on super. Malkovich teeb oma suuvärgi ja suhtumisega puhta töö, Clooney on samuti tipptasemel paranoiakunn (nimelt tunneb tema tegelane pidevalt, et teda jälitatakse). Mis veidi häiris ja filmi hinnet alla kiskus oli ehk Pitti pisut ülepingutatud tegelane Chad. Seda ringikargamist ja kaasalaulmist oli veidi ehk liiga palju. Üks filmi kõige muhedamaid tegelasi on ilmselt kõrge CIA boss, kes võtab kõike külma närviga ja ei kohku millegi ees tagasi. Filmi lõpp oli ka veidi...äkiline. Siit siis neli punkti.

CIA Superior: Report back to me when it makes sense.

Fight Club (1999)

Mis siin ikka leelotada, klassika, mida vist pea igaüks näinud. Sai teine jälle üle vaadatud ja no on hea film. Neile, kes on tõesti kivi all elanud ja ei tea, mis teema on, siis lühidalt sisust..

Näiliselt eluga hästi toime tulev kontoritöötaja vaevleb unepuuduse käes ja isegi pea iga viimse, kui IKEA toote omamine ei paku talle rahulolu. Pärast tööd käib ta anonüümsete alkohoolikute, leukeemia-, vähi ja kes-teab-mis-haigete tugigruppides. Viimatimainitud tegevus aitab tal magada. Kõik muutub, kui ta "kohtab" seebitegijast Tyler Durdenit.

Tyler on kõike, mida peategelane ei ole...naiste seas edukas, "äris" läheb hästi ja kohati ülimalt intelligentne. Isegi kodud on neil vastandid...kui peategelane elab mõnusas moodsas korteris, siis Tyler pesitseb Paper streedi mahajäetud "kummitustemajas", kus vihma ajal lülitatakse isegi elekter välja. Aga neil on midagi ühist:neile meeldib kakelda. Ja nii sünnibki kaklusklubi. Nad pole üksi ja peagi on terve pubi kelder täis igas vanuses kaklushimulisi vennikesi, kes on valmis teineteist klobima, kuni teine ütleb "stop". Kõik läheb hästi, kuni inimesed hakkavad surema ja "Project Mayhem" väljub kontrolli alt. Siis selgub üht-teist huvitavat...nii Tyleri, kui ka peategelase kohta.

Pitt, kes mulle üldiselt inimesena peale ei lähe, näitab jälle, et üht-teist temas ikka leidub. Edward Nortoni hääl sobib nagu valatult peale lugema. Ühesõnaga viiis pluss.

Tyler Durden: Would you like to say a few words to mark the occasion?

Narrator: mumbles...

Tyler Durden: I'm sorry...

Narrator: I still can't think of anything.

Tyler Durden: Ah... flashback humor.

Babel (2006)

Alejandro González Iñárritu Babel on kindlasti üks viimaste aegade parimaid filme. See teos seob omavahel erinevad kultuurid, rassid keeled ja elukombed. Filmis on põimunud erinevate perekondade tegevustikud sellisel viisil, mida esmasel vaatamisel arvatagi ei võiks.

Filmis mängivad Cate Blanchett ja Brad Pitt silme ees lagunevat abielupaari, kes olid oma probleemide lahendamiseks otsustanud minna puhkusele Marokosse. Esimesed kaadrid leiavadki aset Maroko kõrbes, kuid näidates vaatajaile hoopiski marokolaste perekonda, nende igapäevast elu ja tegemisi. Sel hetkel ei saa veel aru, kuidas need kaks asja seotud on, kuid tõsi, film on oma ülesehituselt pisut ettearvatav. Filmis näidatakse veel kolmandat sündmuspaika, Jaapanit, mis on elupaigaks noorele, pealtnäha normaalsele, kuid hingelt katkisele tüdrukule. Esmapilgul ei tundu need klipid omavahel kokku sobivat. Neljandaks ja viimaseks perekonnaks on mehhiklasest pärit naine, kes töötab lapsehoidjana nendesamade ameeriklaste juures ning tema poeg, kes ise elab Mehhikos. Üksainus püssilask ning nende kõigi elud muutuvad.

Babel oli äärmiselt intrigeeriv ja väga-väga usutav film, millega võib aeg-ajalt end samastada, olenemata rahvusest või kõneldavast keelest, elupaigastki. Sündmus ei tiirle vaid Brad Pitti ja Cate Blanchetti ümber nagu seda võiks mõnelt keskpäraselt Hollywoodi filmilt oodata, vaid tutvustab vaatajatele tegelasi ka Jaapanist või koguni Marokost. Filmis on välja toodud väiksemgi detail, alustades marokolaste omavahelisest kauplemisest, nende arusaamatust keelest kuni Bradi vaidluseni oma turismigrupiga, kelle kõigi empaatiapuudus ja palavuse probleemid kogu selle mäsu juures nii tühised tunduvad. Sündmustik oli üles ehitatud üsnagi ebatavalisel viisil, kuid sugugi mitte võõral, mis sarnanes mõnevõrra Pulp Fictioni ülesehitusele.

Babel on saanud palju kriitikat just tavaliste kinokülastajate poolt väitega, et tegu on liialt sügavamõttelise teosega, mil pole mingit pointi. Ehk ongi tänapäeva inimesed liialt laisad, et seda mõtet leida. Babel on tegelikult paralleel Piibliga, ehkki ma seda pole lugenud. Ka Piiblis on Paabeli torn, mis on suurem Jumalast endastki ning, mis samal ajal teeb Jumalale meelehärmi. Seetõttu muudab ta kõik torni ehitavad mehed erinevat keelt kõnelevateks. Babel, ehk kuula. See ongi terve sisu võti. Tuleb üksteist kuulata, et aru saada. Täpselt sedasi on ka filmis: ignorants osutub saatuslikuks maailma jaoks nii väikesele inimesele ning see kajastub igas kultuuris. Brad Pitti ja Cate Blanchetti näitlemine oli sõnadestki üle. Nende karakterid võivad esmapilgul küll lihtsad tunduda, seda enam, et tegu on hariliku abielupaariga, kuid seda välja mängida, ilma, et kasutatakse palju sõnu, on hulganisti raskem. Veelgi enam, suurem osa nende tegevusest toimus sealsamas Maroko külas, suheldes ja samastudes, isegi vennastudes nende inimestega. Kõik see abi otsimine ning selle mitte saamine ameeriklastelt (poliitilistel põhjustel) oli nii tõetruu, et ma võisin end ise sinnasamasse asemele mõelda. Samal ajal olid marokolased enda nahast nõus välja pugema, et seda abielupaari aidata, nõudes mitte midagi vastutaskuks ja just sel hetkel, kui üks neist Bradi tegelaskuju pakututd raha tagasi lükkas, sain ma aru, kui hästi peab paika see väide, et kel on vähe, see annab endalt kõik.