12 vandekohtunikku peavad Nikita Mikhalkovi linateoses "12" langetama tülika otsuse: Kas tšetšeenlane on süüdi oma kasuisa mõrvas või mitte. Film algabki nende samade meestega ja põhisüžee leiab aset võimlas. Mehed istuvad ümber laua, igaüks peale ühe kibeleb sealt pääseda, et tegeleda vähem tülikate asjadega. Kõik peale ühe otsustavad, et mainitud tšetšeenlane on kuriteos süüdi, ilma, et nad oleks asitõendeid lähemalt uurinudki.
Mees, kes otsustas poisi süüdimõistmise vastu esitab teistele ulitmaatumi: kui kõik ikka pärast tema juttu leiavad, et poiss on süüdi, siis hääletab ka tema nagu enamik. Juhtub aga ettearvatav ja mees ei jää oma arvamusega üksi. Mööduvad minutid, tunnid ja peagi juba päev ning mehed ikka arutavad mõrvajuhtumi üle, avades üha enam asitõendeid sisaldavaid ümbrikuid ja paljastades killukesi oma elulugudest. Pinge kasvab laeni, kuni ruumi lendab üksik lind ja tasakaalustab kogu valitseva olustiku.
Väidetavalt sisaldab see film kõike venelikku ja sellele rahvusele iseloomulikku. Tegelased ironiseerivad iseenda ja valitseva võimu üle. Ka otsuse langetamine ja selle muutmine lähtub karakterite iseloomust ja rõhutab ilmekalt tõsiasja, et tegelikult on kohtumõistmine suhteline ja emotsionaalne tegevus, eriti kui selle ülesande peavad täitma vene rahvusest inimesed, kes on tuntud just oma üliemotsionaalsuse poolest.
Filmi lõppedes oli saal vaikne ja tiitrite jooksmisel ei söandanud end keegi liigutada, sest "12" jättis vaatajatele hulganisti mõtteainet. Üdini venelik ja seda igas heas mõttes. "12" on üliinimlik ja on raske uskuda, et see võiks kedagi külmaks jätta. On ka räägitud, et film on liiga raskesti mõistetav ja sündmuste areng igavalt aeglane. Ise ma seda filmi vaatamisel ei tundnud, kuid otsustada saab igaüks vaid enda eest.
Siiski, aasta parim film ja igati vääriline oskariomanik.
2 kommentaari:
Kas sulle ei jäänud muljet, et kaks viimast stseeni oleksid võinud vabalt olemata olla?
stseen koera ja käega oli liiast, aga see polnud enam otsustav.
Postita kommentaar