Little Children - häirivalt paljastav, perverssne, kuid omapärane ja tuttav. Ehk jutt lasteahistajast, kelle tegevus on kõige taustaks ning mille esiplaanil ringlevad segaduses pereema, Sarah (Kate Winslet) ja hoopiski teisest perest nägus isa, Brad (Patrick Wilson) oma pojaga. Tegevus leiab aset 
nende kodukandis, mis just tolle perverdi Ronnie (Jackie Earle Haley) tõttu on kõikide elanike seas pahameelt ja hirmu külvanud. Sarah ja Brad leiavad üksteist laste mänguväljakult, millest saab alguse nende afäär. Kumbki pole oma abieluga rahul: Sarahi mees tegeleb parema meelega netipornoga, kusjuures Bradi naine on tema sõnul rabavalt ilus, kuid mingil põhjusel paelub teda Sarahi omapärasus.
Kindlasti üks ebatavalisemaid filme, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Tõttöelda poleks ma ilmselt selle peale sattunudki, kui poleks seda golden globe nominendina näinud. Samas on mul alati Kate Winsleti vastu suur respekt olnud. Ka selles filmis oli tema roll Sarahina, antropoloogist pereemana suurepärane. Mingil hetkel ma tundsin, et see meenutab mulle madame Bovaryd, sest ka Sarah tundis, et ei suuda oma rutiinset pereelu enam elada, see ei rahuldanud enam teda. Filmi oli põimitud ka erinevaid jutustusi ja detailseid klippe, mis on tihti omased just inglise komöödiatele. Ülesehituselt oli mõningalt sarnane the hitchhiker's guide to the galaxyle.
Kuigi Sarahit tutvustati juba filmi alguses antropoloogina, ei räägitud sellest filmi jätkudes enam kordagi, vähemalt ei mänginud see mingit olulist rolli. Ainuke antropoloog selles filmis oli stsenarist. Ja tõesti, iga kord, kui ma arvasin, et tuleb klassikaline hollywoodi stseen, juhtus midagi ootamatut. Tegelased selles filmis olid ettearvamatud, et lõpu ennustamine oli pea võimatu. Isegi lapseahistajast vaimsete häiretega (võiks arvata, et need sõnad tähenavavad sama) naabrimeest kujutati filmis pigem memmepojana kui selle esimesena, kuid samas näidati temast pisut häirivaid stseene, mis tõestasid, et mehega polnud kõik korras. Alguses pettis ära küll.
Lõpp oli mõnevõrra pettumust valmistav, kuid mitte piisavalt, et tühistada kõike head, mis sellele eelnes.
nende kodukandis, mis just tolle perverdi Ronnie (Jackie Earle Haley) tõttu on kõikide elanike seas pahameelt ja hirmu külvanud. Sarah ja Brad leiavad üksteist laste mänguväljakult, millest saab alguse nende afäär. Kumbki pole oma abieluga rahul: Sarahi mees tegeleb parema meelega netipornoga, kusjuures Bradi naine on tema sõnul rabavalt ilus, kuid mingil põhjusel paelub teda Sarahi omapärasus. Kindlasti üks ebatavalisemaid filme, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Tõttöelda poleks ma ilmselt selle peale sattunudki, kui poleks seda golden globe nominendina näinud. Samas on mul alati Kate Winsleti vastu suur respekt olnud. Ka selles filmis oli tema roll Sarahina, antropoloogist pereemana suurepärane. Mingil hetkel ma tundsin, et see meenutab mulle madame Bovaryd, sest ka Sarah tundis, et ei suuda oma rutiinset pereelu enam elada, see ei rahuldanud enam teda. Filmi oli põimitud ka erinevaid jutustusi ja detailseid klippe, mis on tihti omased just inglise komöödiatele. Ülesehituselt oli mõningalt sarnane the hitchhiker's guide to the galaxyle.
Kuigi Sarahit tutvustati juba filmi alguses antropoloogina, ei räägitud sellest filmi jätkudes enam kordagi, vähemalt ei mänginud see mingit olulist rolli. Ainuke antropoloog selles filmis oli stsenarist. Ja tõesti, iga kord, kui ma arvasin, et tuleb klassikaline hollywoodi stseen, juhtus midagi ootamatut. Tegelased selles filmis olid ettearvamatud, et lõpu ennustamine oli pea võimatu. Isegi lapseahistajast vaimsete häiretega (võiks arvata, et need sõnad tähenavavad sama) naabrimeest kujutati filmis pigem memmepojana kui selle esimesena, kuid samas näidati temast pisut häirivaid stseene, mis tõestasid, et mehega polnud kõik korras. Alguses pettis ära küll.
Lõpp oli mõnevõrra pettumust valmistav, kuid mitte piisavalt, et tühistada kõike head, mis sellele eelnes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar