2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.

Freaks and Geeks (1999)

I don't give a damn 'bout my reputation.

Freaks & Geeks on esimene seriaal, mis oma tee Filmisilma on leidnud. Olen äärmiselt tänulik inimesele, kes selle vaatamist mulle soovitas, sest kuigi sel hetkel ei jõudnud ma telekatki vaadata, leidsin ma alati aega ühe Freaks & Geeksi episoodi jaoks.

Nimest võib mulje jääda, et tegemist on mõne tõsieluseriaaliga, kus paariks nädalaks on kokku kupatatud kümmekond friiki ja nohikut ning viimases episoodis selgub võitja, kes saab auhinnaks miljon dollarit. Õnneks on teema sellest kaugel, sest Freaks & Geeks on fiktsioon, mis jutustab 80ndate koolielust. See võib kõlada küll väga lihtlabaselt, kuid seriaali muudavad usutavaks tema armastusväärsed karakterid, hea muusika, loomulik stsenaarium ja vaimukad dialoogid. Freaks & Geeks ei ülista mingil juhul kooli populaarsemaid õpilasi, nagu seda tihti analoogsetes seriaalides ja filmides on juhtunud, vaid seab kõik karakterid võrdsele pulgale ning see on ühtlasi põhjuseks, miks suhestuda võib ka kiuslike õpilastega. Inimlikkus on seriaali läbiv joon.


Seriaali vähene tuntus (vähemalt ise polnud ma sellest midagi kuulnud) tuleb tõenäoliselt just teema harilikkusest ja tõsiasjast, et pärast esimest hooaega ei tuntud seriaali vastu enam huvi. Need, kes seriaali aga näinud, hindavad seda väga kõrgelt, nimetades seda klassikaks. Iseenesest on hea, et seriaali eluiga nii lühikeseks jäi: järgnevate hooaegadega sama taset säilitada on paras vägitükk ja nii mõnelgi edukamal seriaalil ebaõnnestunud. Teisest küljest ei ütleks ka ära võimalusest näha veel kord lemmikumaid tegelasi. Viimastest oli eriti värvikas Martin Starri kehastatud Bill Haverchuck, kes oma pisut imeliku olemisega, kuid see-eest enam kui vaimukate dialoogidega võidab iga vaataja südame. Peategelane Lindsay (Linda Cardellini) ei jää selle lühikese aja jooksul samuti võõraks ning tänu temale saab vaataja tuttavaks tüdruku vanematega, tema vennaga, sõpradega ja kõige tüüpilise 80ndate juurde kuuluvaga. Põgusa 18 episoodi jooksul näeb Lindsay püüdlusi olla aktsepteeritud uues seltskonnas ning ühtlasi Lindsay venna Sami üritusi meeldida tüdrukutele. Kui Lindsay tituleeritakse uues grupis friigiks, siis Sam on omandanud nohiku tiitli.


See seriaal on hea näide sellest, et veidrikute, nohikute ja mistahes teiste sildistustega isiksuste iseloomustamine pelgalt eelnimetatud tiitlite põhjal on ülekohtune. Iga karakter selles seriaalis on omanäoline ja kordumatu. Kordumatu ehk isegi lugematute seriaalide hulgas.

Neal Schweiber: The dance is tomorrow. She's a cheerleader, you've seen Star Wars 27 times. You do the math.

Rutsi reis ehk Eesti jooma eripära (2009)

Kolm kärbest ühe hoobiga:midagi kodumaist, aastast 2009 ja ühetärnilist. Tegu siis järjekordse "kauaoodatud Eesti kultusfilmiga". Üritasin seda kultusfilmi ka imdb'st leida, aga sinna pole see kahjuks või õnneks veel jõudnud.

Põhiplot on siis selline, et Ruts ja mõned tema sõbrad otsustavad oma minivan'iga Bukaresti aka Euroopa seksipealinna sõita. See kõik toimub siiski ohtra alkoholitarbimise, nilbitsemise ja loomulikult Scooteri taustal.
Põhjusega on mehed tituleeritud Eesti oma jackassideks, sest normaalne inimene ei istu alasti Pärnu maakohtu ees prügikastis ja ei loe veel sealjuures lehte.

Ütleme nii, et filmi kannatab ainult huumoriga (ka seltskond ei tee paha) vaadata, sest mingit kriitikat see küll ei talu. Pointless läbustamine, ropendamine ja munadega loopimine. Bukarestis käiakse veel öösel purskkaevus end pesemas. Oma seltskonnas võib see ju naljakas olla, aga tervel Eestil seda küll näha pole tarvis. Siiski on filmis natuke pointi ka. Piltlikult öeldes:noorus on hukas.

Absurdifilm, mida kannatab "järgmisel hommikul" vaadata küll.

The Happening (2008)

"The Happening", mis meenutab õigusega lugematuid filme, mis juba päevavalgust näinud, jutustab loo sellest, kuidas ühel päeval hakkavad inimestega juhtuma kummalised asjad, mille taga on kõigi arvates mõistagi terroristid. Kabuhirmus inimesed hakkavad linnadest evakueeruma, kuid kummaline katk levib kui kulutuli ja tundub, et sellest ei pääse mitte keegi.

"The Happeningi" puhul oli aga kõige iseäralikum näitlejate esirindesse valitud paar, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel, kellest viimane on pigem nime teinud indifilmide kategoorias. Mitte ainult pole tegu järjekordse Hollywoodi ulmefilmi kondikava külge aheldatud palaga, vaid film on isegi keskmisest meelelahutusest nõrgem ja linateost ei päästa Marki musklis torso, ega Zooey suured silmad. Kuigi tegu on kahe väga karismaatilise näitlejaga, tundub nende kahe kooslus kinolinal pingutatud ja ebaloomulikuna. Nõrgaks jäävad ka tegelastevahelised dialoogid, sündmuste areng ja puudub üleüldine ühtsus. Veelgi vähem usutavam on see, kuidas kaks peategelast (nimeliselt Elliot ja Alma) kummalise katku käest kogu aeg pääsevad ja nagu seriaalile "Lost" on viimasel ajal kombeks saanud, jäävad paljud küsimused vastuseta ja sinna punti kuulub ka neist kõige suurem: Miks?


Selguvate vihjete abil võib halva näitlejatöö ja puhtalt jooksmisele orienteerunud sündmustiku taga aimata õrna moraalinooti inimeste planeedivaenuliku eluviisi kohta, kuid seegi jääb kahvatuks ning aktuaalse teema täielik potentsiaal jääb seega kasutamata. Jääb lausa mulje, et režissöör Shyamalan tahtis teha uue filmi mingil teemal, kus juhtuks midagi kummalist ning nii sündiski "The Happening", mille nimi esindab sedasama abstraktsust, mida näeb terve 91 minuti jooksul.


Filmi püänt jääbki saabumata ning n-ö tõehetk on lükatud edasi epiloogi, mis jätab mulje, justkui tahtnuks Shyamalan kinolinal igasuguse motiivita mõrvata kümmekond inimest, sest kogu selle veresauna põhjus on sama jabur, kui kõik sellele eelnev. Kui tegelased ise toimunust aru ei saa, siis kuidas peaksid veel vaatajad seda mõistma.

Roman Holiday (1953)

Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.

Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.


Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".

Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!

Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001)

Amelie on midagi seletamatut, justkui nostalgiline mälestus kuskilt kaugest ajusopist või igihaljas soov reisist Pariisi pühapäevahommikuse tänavakohviku triibulise päevavarju alla kohvi jooma ja trühvleid sööma. Või mõlemat.

Jean-Pierre Jeuneti ja Guillaume Lauranti kirjutatud stsenaarium loob maagilise, ent igapäevase maailma, kus lapselikud soovid, elu pisiasjad ja Pariisi käegakatsutamatu sarm on ühendatud vaatemänguliseks tervikuks. Ehkki filmi peakangelaseks on üks tütarlaps, Amelie Poulain (Audrey Tautou), ei ole tegevustik sugugi koondunud selle naiivse, kuid äärmiselt heasüdamliku pariisitari ümber, sest tänu Amelie soovile aidata ennast ümbritsevaid inimesi, on loosse kaasatud kõik, kellega naine oma teel kohtub. Ehkki nii mõnegi tegelase ekraaniaeg jääb lühikeseks, teevad siinkohal stsenaristid selle töö, milles paljud on haledalt läbi kukkunud: kõrvaltegelasi tutvustatakse veenvalt ja humoorikalt, mille juures nimetab jutustaja iga isiku meelistegevuse (mullikile lõhkumisest kuni tööriistakarbi puhastamiseni välja). Nimetatud pisiasjad on piisavalt isiklikud, et nendega võiks samastuda iga inimene ja nii tekib side karakteri ja vaataja vahel suurema vaevata.


Audrey Tautou sobib Amelie rolli nagu valatult, püsides tihedalt kannul Guillaume kirjutatud leidlikel dialoogidel. Audrey nukulik välimus mängivad samuti kehastatud karakteri naiivse ja lapseliku iseloomu kasuks, tehes temast armastusväärse ja kahtlemata ühe meeldejäävama tegelase kõikidest vähemalt lähiajal nähtud filmidest.



Muinasjutulisele pildile annab palju juurde ka Bruno Delbonneli kinematograafia, mis esitab Amelie imelise saatuse võrdväärselt tema sisule: kuldsed ja küpsed värvitoonid annavad jutule juurde tema muinasjutuliku võlu ja unistava laadi. Yann Tierseni kirjutatud taustamuusika ei jää alla linateose eelmainitud koostisosadele, sest pildile külge poogitud idüllilist pariisielu meenutavad lood on kuulatavad ka ilma Amelie imelise saatuse jälgimiseta. Täieliku elamuse saamiseks tuleks aga film mõistagi koos pildiga vaadata.

Public Enemies - trailer #2

Peaaegu nagu aastal 2003, mil Orlando Bloomi ja Johnny Deppi ühine ekraaniaeg oli midagi fenomenaalset. Kahtlemata film, mis on väärt ootamist.