Monty Python and the Holy Grail (1975)

Monty Python and the Holy Grail (edaspidi MPATHG) on kõik see, mida praegused American Pie ja muud USA komöödiafilmid ei ole. Jabur ja meelelahutuslik, kuid kõõlub ohtlikult labasuse ja geniaalsuse piiril. Kahjuks on kord või paar, kus kukub sellesse esimesse auku. Paar labast ja üle vindi keeratud nalja pole aga piisav, et rikkuda tervet filmi. MPATHG on siiski üks parimaid omasuguste seas.

Lugu räägib kuningas Arturist ja tema ümarlauarüütlitest, keda ta kohtab oma pentslikul rännakul mööda Inglismaad. Nende ülesandeks saab otsida üles Püha Graal, kuid nii mõnigi kord pole saatus nende poolel ja nii hargneb lahti terve rida järjekordseid absurdinalju ja -stseene. Filmi valmimisaastast tulenevalt pole "eriefektid" just silmale ilusad, kuid ma ei kujutakski ette, et MPATHG efektid ja vaheklippidest animatsioonid oleks midagi enamat, kui film seda näitab.

Holy Grail kuulub klassikute sekka. Miks? Sest see on üks neist filmidest, mille stseenid on meeldejäävad ja niivõrd originaalsed, et ikka ja jälle kerid (või hüppad) sa nendele kohtadele, kus nad esinevad. Selles olnud tsitaate, võid kindel olla, ei kohta üheski teises filmis, sest kuhu nad üldse sobikski? Ainult MPATHGi ja see teeb filmist väärtusliku lisa terves filmiajaloos.

King Arthur: [after Arthur's cut off both of the Black Knight's arms] Look, you stupid Bastard. You've got no arms left.
Black Knight: Yes I have.
King Arthur: *Look*!
Black Knight: It's just a flesh wound.

***

French Soldier: Un cadeau.
Other French soldiers: A what?
French Soldier: A present.
Other French soldiers: Oh. Un cadeau.
Other French soldiers: Oui oui.
French Soldier: Allons y!
Other French soldiers: What?
French Soldier: Let's go!
Other French soldiers: Oh.

***

Large Man with Dead Body: Who's that then?
The Dead Collector: I dunno, must be a king.
Large Man with Dead Body: Why?
The Dead Collector: He hasn't got shit all over him.

Requiem for a dream (2000)

Üliprovokatiivne, šokeeriv ja meeleheitlik. Lugu noormehest, tema emast, tüdruksõbrast ja parimast semust. Kõik tahavad midagi ja ei vali saamiseks vahendeid. Loo läbivaks moraaliks võiks nimetada "eesmärk pühitseb abinõu".




Noored Harry, Marion ja Tyrone ( Jared Leto, Jennifer Connelly ja Marlon Wayans) , kõik neist narkomaanid, teevad pretty much kõik selleks, et oma annus kätte saada, kuid ühtlasi jagub neil vaimu, et tegeleda ka äri müügipoolega. Sara (Ellen Burstyn), Harry ema, on nagu iga teine omaealine naine, kes armastab oma poega ja sotsialiseerub teiste taoliste naabritädidega. Kõik muutub, kui Sara valitakse kuulsasse (pealekauba veel naise lemmikusse) telesaatesse, mille nimel kavatseb ta end aastate tagusesse vormi saada. Nagu arvata võib, peab Sara minema läbi tule ja vee, kuid seda, kas ta ka eesmärgini jõuab, võib igaüks ise järeldada. Ilus see olema ei saa ja känd käbist just kaugele ei jää. Lugu ennast illustreerib ka oskuslik operaatoritöö ja näha on, et mehed on montaažiruumis kõvasti higistanud. Mis kõige tähtsam: julge pealehakkamine on pool võitu.
Requiem for a Dreami kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu, sest domineerivaks jõuks on siin emotsioonid. Sügavatest muljetest hoolimata ei saa ma filmile viit panna, sest ta ei kuulu ometi mu lemmikute hulka. Siiski, soovitan soojalt ja hoidke vaatamisel meel vaba.

Die Welle (2008)

"Sõjad ja diktatuur on minevik, sellised asjad pole tänapäevaühiskonnas enam võimalikud," väidavad õpilased Rainer Wegner'i (Jürgen Vogel) läbiviidaval projektinädalal. Vabameelne ja muidu lahe õpetaja otsustab oma kursuse seas läbi viia väikese eksperimendi näitamaks, et diktatuur, kui selline, ON tänapäevaühiskonnas võimalik. Õpilased vaid naeravad sellise väite peale, aga kui Wegner annab neile erinevaid "juhtnööre", olgu see siis ühesuguste riiete kandmine, "ühingule" nime mõtlemine (milleks saabki maakeeli "Laine", lisatakse ka oma tervitusliigutus) ja sellele liikmete värbamine, ei naera enam keegi....kõik teevad sundimatult oma liidri ja õpetaja "käske". Pika peale väljub asi kontrolli alt (projektinädala lõppedes paluvad õpilased "projekti" jätkata, ühingu tulihingelisedliikmed satuvad oma tegevusega seadusega pahuksisse) ja olustik muutub vägivaldseks ja ollakse valmis isegi "omadele" vastu, kes julgevad teistele "mõistust pähe panna", hakkama. Wegner saab isegi peagi aru, et asi pole enam õige ja proovib asjale lõppu teha. Sisimas on tal sellest kahju, sest mingil moel naudib mees kogu seda isikukultust ja ühtekuuluvustunde tekkimist.
Süütust eksperimendist on saanud mäng elu ja surma peale. Kes väljuvad võitlusest võitjana? Mis kõige hullem, liikmed ei saa ise aru, mis neist saanud on ja ei juurdle, kas see mitte polegi seesama diktatuur,mida nad võimatuks pidasid.
Lugu iseenesest võib tunduda selline pisut klišee, aga kuna tegu on mitte-hollywoody filmiga ja peale selle veel Saksa filmiga, kust ei puudu hea näitlejatöö, siis soovitan kindlasti vaadata. Tegu veel peale selle tõestisündinud looga ja millegipärast annab fakt, et filmi tegid sakslased ise, asjale veel pauerit juurde. Tõestisündinud lugu ei leidnud siiski Saksamaal aset, vaid hoopis Ameerikas.
Selleks, et rahvas mõtlema hakkaks, on vaja jahmatada, ja seda see film ka teeb.
Muide, kõlakad käivad, et film tehakse Saksas kooliprogrammi osaks. Ei näe põhjust, miks mitte.

Avatare filmidest #2

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street:

Varia: American Psycho

Suurepärane näitlejatöö Christian Bale'ilt:

Starter for 10 (2006)

Nägin selle filmi nägemise nimel roppu vaeva, või noh, rohkem, kui oleks võinud. Kas asi ka seda väärt oli, sellest räägib hinne ise. Tegu on filmiga '80 aastate Londonis õppivate noortega, eelkõige räägib aga peategelasest Brianist, keda mängib James McAvoy (aimatavalt põhjus, miks film tuli ära vaadata). Brian kuulub nende noorte hulka, kelle IQ on keskmisest kõvasti kõrgem ning keda saadab lause "just something I know". Süžeelt ei midagi uut, väheste üllatustega, kui üldse ja üdini klišeerikas. Miks? Noh, Brian armub ilusasse blondiini, armastab oma ema, vihkab tema peigmeest, leiab boheemlasliku tüdrukust sõbranna (kellelt küsib ka sõbralikku nõu, kui tarvis), omab parimat sõpra, kes magab tolle blodi tüdruksõbraga ja lõpuks lepivad kõik ära, kusjuures ette arvatult armub oma boheemlasest sõbrannasse.

Vähemalt oli filmis karaktereid, kes pakkusid head meelelahutust, nagu näiteks Benedict Cumberbatchi tegelane Patrick, kelle neurootiline käitumine pani aeg-ajalt muigama ja muidugi Brian ise, kes tundus parasjagu eneseotsimise retkel olevat. Teiste tegelaste kohta kahjuks sama ei saa öelda. Ei tekkinud seda kaasaelamise momenti või tuttavat sooja sisetunnet, kui üks või teine tegelane ekraanile ilmus.

Brian Jackson: Can you tell me what year it is?
Waiter: 1985.
Brian Jackson: [laughing] No, I know what year it is. I meant, what year is the wine?
Waiter: 1985.

Paras pettumus ja kui imdb keskmist vaadata, siis minu arvates suhteliselt üle hinnatud film. Kes teab, võib-olla tõesti oli filmis midagi enamat, mis mul märkamata jäi, kuid...
Kuid siiski, miks selline nimi? Vähe sellest, et see filmi alguses kulmu pani kortsutama, ei saanud ma oma küsimusele ka filmi lõppedes vastust. Oh well.
Ajastu ja McAvoy eest 2 punkti.

Being John Malkovich (1999)

Mitte mingi harilik eluloo film, in fact, tegu polegi eluloolise filmiga, vaid jutustab täpselt sellest, millele nimi viitab. Mis tunne on olla John Malkovich? Millal ta on rõõmus? Kuidas ta elab? Mida ta hommikul sööb? Kas üldse? Seda saab teada üks äärmiselt kummalises äris töötav mees (John Cusack), kus ta avastab kapi tagant salajase käigu. Viimane ongi ühendusteeks kabineti ja John Malkovichi mõttemaailma vahel. Tunnel on kui liumägi, mis lõpeb järsult Johni peas, kus "külastaja" võib 15 minutiks olla John. Kõlab nagu atraktsioon? Seda arvas ka John Cusacku tegelane ja tema naine (Cameron Diaz).

Nii jõuabki sündmustik selleni, kus Johni peast saab meelelahutusäri. Kõik tundub hästi (v-a teel tekkinud eetilised küsimused), kuni asjast saab teada John ise (nimelt pole ta sugugi rahul, et tal mõistusega kõik korras pole) ja too ronib oma tunnelist ise sisse (siiski küll piletit ostmata). Mis juhtub, seda saab igaüks filmist ise teada.

Tekkinud armukolmnurgad sunnivad aga tegelasi Malkovichi keha ära kasutama (nimelt on tegelased veendunud, et nii toimib nende suhe paremini) ja Johnist saabki kolme isiku ori. Kui nüüd näitlejatest lähemalt rääkida, siis teevad nii John Cusack, Cameron Diaz (A-listi staar ei panusta oma välimusele), kui ka Catherine Keener suurepärased rollid, John Malkovichi ideaalselt täidetud roll ei vaja mainimistki. Pärast selle filmi vaatamist pole ma Malkovichi iialgi sama pilguga vaadanud. Temas on alati see pisut imelik, filmist külge jäänud omadus, mida mõistab ilmselt vaid see, kes on filmi ennast ka näinud.


Head on need filmid, mis panevad mõtlema veel hiljemgi, pärast filmi vaatamist. Kuna Being John Malkovich on üks neist filmidest, mis suudab genereerida 10000 filosoofilist küsimust (nt, kas meil kõigil on oma tunnel?), siis on see ka hea film.

Väga Charlie Kaufmanlik lugu. Hea mõttes.

Craig Schwartz: Can I buy you a drink, Maxine?
Maxine: Are you married?
Craig Schwartz: Yes, but enough about me.

***

John Malkovich: Did you call me Lotte?
Maxine: Yeah, do you mind?
John Malkovich: No, not really.

***

John Malkovich: This portal is mine and must be sealed up forever. For the love of God.
Craig Schwartz: With all respect, sir, I discovered that portal. Its my livelihood.
John Malkovich: It's my head, Schwartz, and I'll see you in court!
[Malkovich trudges off along the shoulder of the turnpike]
Craig Schwartz: [calling after him] And who's to say I won't be seeing what you're seeing... in court?