Apocalypto (2006)

Ei mäleta täpselt, mis ajendas mind filmi vaatama, aga õnneks läks Apocalyptole kulutatud aeg asja ette. "Mitte sinu tüüpiline perekonnadraama maiadest" jäi mulle IMDB arvustustest silma ja omalt poolt jääb vaid lisada, et see väide peab paika. Erinevalt filmidest, kus karakterid on pandud rääkima inglise keelt (olenemata rahvusest, keda kehastatakse), räägivad tegelased filmis omas keeles. Ka selle linateose kostüümidraama on auhinda väärt ja nii mõnelgi hetkel tekkis küsimus, kas pole need tõesti mitte ehtsad maiad. Apocalypto sündmustik on tihe ning hoidis mind kuni lõpuni tooli serval peategelasele kaasa elamas. Kui kaugele ulatuvad inimvõimed?

Pingelised põgenemisstseenid, hiilimised ja vankumatult kannul püsivad vaenlased ei kõlagi ehk nii originaalselt, aga püänt filmi lõpus tõi mängu uue perspektiivi ja 1000 uut filosoofilist küsimust.
Üks võim domineerib teise üle, kuni mängu tuleb miski kolmas, mis domineerib mõlema üle. Game over.
Mel Gibsoni üdini ausat käekirja kumas ka sellest filmist. Võikad surmastseenid, inimlikud ihad ja vihad, kultuur omaette.
Sarnasus "Kärbeste jumalaga".

Penelope (2006)

Muhe pühapäevafilm mõttetöö peatamiseks või siis jätkuvaks seisakuks. Film sai vaadatud suuresti valitud näitlejate tõttu (James McAvoy, Christina Ricci) ja suurt heameelt valmistas ka kostüümidraama oma interjööri dekoratsioonidest kuni kirevate hilpudeni välja. Muinasjutule kohaselt oli filmil õnnelik lõpp ja sisult polnud süžee just kaelamurdev. Silmailu eest 3 punni.

Moraal: Ära hinda inimesi välimuse järgi.

All Quiet on the Western Front (1930)

Selliseid sõjafilme tänapäeva Hollywoodis enam ei näe. Arvestades, et film on valminud I ja II maailmasõja vahelisel ajal, võib oletada, et filmitegija Lewis Milestone teadis vägagi hästi, mida lavastab, olles ise selle kõige keskel. Filmilõpp oli puhas šedööver ja teosele truumalt seda lavastada poleks saanudki. Sellist lõppu te praegustest filmidest enam ei leia. Liblikas ja sõda, kontrastsus kahe äärmuse vahel. Haavatavus, ilu, emotsioon, surm.

Cloverfield - trailer

Uus lähenemine filmikunstis.

I Am Legend (2007)

Ühemehefilm. Võrreldes filmiga ise, oli trailerisse sokutatud linateose kõige põnevamad seigad. See, mis nägemata jäi, sisaldas suures koguses eriefekte, kuid samuti emotsionaalseid seiku, mida võikski taoliselt filmilt oodata (mees ja koer väljasurnud linnas).

Eriefektide koha pealt oldi jälle mööda pandud ja kõvasti üle vindi keeratud, mida juhtub viimasel ajal üpriski tihti. Inimesed ja loomad, kes olid nii-öelda marutõve taolisesse viirusesse nakatunud, nägid erinevalt haigest inimesest välja nagu zombid. Ka nakatunud koerad meenutasid pigem ühe peaga Cerberust, seades kahtluse alla tõsiasja, kas mõni haigus saab üldse sedasi välimust deformeerida.

Nauditavad hetked seisnesid aga päeval Manhattani inimtühjades piirkondades vändatud seikades, kus nimitegelane leidis end tihti küttimas, koeraga mängimas, kohalikus videolaenutuses või hoopis sillal mõnd oma liigikaaslast ootamas. Need hetked olid stiilsed ja meenutasid mõnevõrra "Vanilla Skys" üritatud analoogset stseeni Times Square'il. Tähelepanuta ei jäänud ka peategelase Roberti ja tema koera, Sami lähedane sõprus, mille kulminatsioon oli paraku emotsionaalsem ja hollywoodi filmile mitteomaselt dramaatilisem. Emotsionaalsust lisab ka Roberti üksindus ja tõsiasi, et leiab end tihti linna laiali veetud mannekeenidega rääkimas.

Filmis oli palju kaheldavaid seiku, kuid kui üldsegi millelegi tunnustust jagada, siis olgu nendeks filmi peategelased Will Smith ja Abby, kelle näitlejatöö oli väga veenev ja suutes mind ühel või teisel hetkel nutma ajada. Aga see pole midagi märkimisväärset.

A Clockwork Orange (1971)

Kubricki meistriteos, 1971 aasta film A Clockwork Orange näitab, et meie ei kontrolli oma elu vaid seda teeb kõikvõimas silm, mis haarab peategelase bürokraatia teraste hammasrataste vahele. Horose silm. Päike. Vabamüürlus. Anarhism.

Babel (2006)

Alejandro González Iñárritu Babel on kindlasti üks viimaste aegade parimaid filme. See teos seob omavahel erinevad kultuurid, rassid keeled ja elukombed. Filmis on põimunud erinevate perekondade tegevustikud sellisel viisil, mida esmasel vaatamisel arvatagi ei võiks.

Filmis mängivad Cate Blanchett ja Brad Pitt silme ees lagunevat abielupaari, kes olid oma probleemide lahendamiseks otsustanud minna puhkusele Marokosse. Esimesed kaadrid leiavadki aset Maroko kõrbes, kuid näidates vaatajaile hoopiski marokolaste perekonda, nende igapäevast elu ja tegemisi. Sel hetkel ei saa veel aru, kuidas need kaks asja seotud on, kuid tõsi, film on oma ülesehituselt pisut ettearvatav. Filmis näidatakse veel kolmandat sündmuspaika, Jaapanit, mis on elupaigaks noorele, pealtnäha normaalsele, kuid hingelt katkisele tüdrukule. Esmapilgul ei tundu need klipid omavahel kokku sobivat. Neljandaks ja viimaseks perekonnaks on mehhiklasest pärit naine, kes töötab lapsehoidjana nendesamade ameeriklaste juures ning tema poeg, kes ise elab Mehhikos. Üksainus püssilask ning nende kõigi elud muutuvad.

Babel oli äärmiselt intrigeeriv ja väga-väga usutav film, millega võib aeg-ajalt end samastada, olenemata rahvusest või kõneldavast keelest, elupaigastki. Sündmus ei tiirle vaid Brad Pitti ja Cate Blanchetti ümber nagu seda võiks mõnelt keskpäraselt Hollywoodi filmilt oodata, vaid tutvustab vaatajatele tegelasi ka Jaapanist või koguni Marokost. Filmis on välja toodud väiksemgi detail, alustades marokolaste omavahelisest kauplemisest, nende arusaamatust keelest kuni Bradi vaidluseni oma turismigrupiga, kelle kõigi empaatiapuudus ja palavuse probleemid kogu selle mäsu juures nii tühised tunduvad. Sündmustik oli üles ehitatud üsnagi ebatavalisel viisil, kuid sugugi mitte võõral, mis sarnanes mõnevõrra Pulp Fictioni ülesehitusele.

Babel on saanud palju kriitikat just tavaliste kinokülastajate poolt väitega, et tegu on liialt sügavamõttelise teosega, mil pole mingit pointi. Ehk ongi tänapäeva inimesed liialt laisad, et seda mõtet leida. Babel on tegelikult paralleel Piibliga, ehkki ma seda pole lugenud. Ka Piiblis on Paabeli torn, mis on suurem Jumalast endastki ning, mis samal ajal teeb Jumalale meelehärmi. Seetõttu muudab ta kõik torni ehitavad mehed erinevat keelt kõnelevateks. Babel, ehk kuula. See ongi terve sisu võti. Tuleb üksteist kuulata, et aru saada. Täpselt sedasi on ka filmis: ignorants osutub saatuslikuks maailma jaoks nii väikesele inimesele ning see kajastub igas kultuuris. Brad Pitti ja Cate Blanchetti näitlemine oli sõnadestki üle. Nende karakterid võivad esmapilgul küll lihtsad tunduda, seda enam, et tegu on hariliku abielupaariga, kuid seda välja mängida, ilma, et kasutatakse palju sõnu, on hulganisti raskem. Veelgi enam, suurem osa nende tegevusest toimus sealsamas Maroko külas, suheldes ja samastudes, isegi vennastudes nende inimestega. Kõik see abi otsimine ning selle mitte saamine ameeriklastelt (poliitilistel põhjustel) oli nii tõetruu, et ma võisin end ise sinnasamasse asemele mõelda. Samal ajal olid marokolased enda nahast nõus välja pugema, et seda abielupaari aidata, nõudes mitte midagi vastutaskuks ja just sel hetkel, kui üks neist Bradi tegelaskuju pakututd raha tagasi lükkas, sain ma aru, kui hästi peab paika see väide, et kel on vähe, see annab endalt kõik.