Where The Wild Things Are - trailer

Ehk üks vanem trailer, mille olemasolust sain alles täna teada. Mõnus vaatamine Arcade Fire'i taustal.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

Six-String Samurai (1998)

Üle pika aja üks üllatavalt hea absurdifilm. Midagi Fear and Loathing in Las Vegas fännidele.

Müstiline peategelane Buddy on teel Lost Vegasesse, et saada Elvise järel uueks kuningaks. Mees pole osav mitte ainult kitarri mängimises, vaid ka samuraimõõga käsitsemises. Oma teel rock'n'rolli pealinna päästab ta kummalise lapse, kes talle ustavalt järgneb ja nii mõneski olukorras kasulikuks kaaslaseks osutub. Põhivaenlaseks kujuneb vana Surm isiklikult, kes on pähe võtnud kõik kitarrituusad oma teel hävitada, et ise uueks kuningaks saada. Võideldakse veel "windmill-meeste" ja paljude teiste ajuvabade tegelastega.

Väga veidras ja kohati absurdses võtmes tehtud film. Ühel hetkel on kaadris veider bänd, kes kasutab laulu asemel häälitsusi ning juba järgmisel sõidab mööda autotäis kiviaegseid koopainimesi. Dialoogi eriti palju ei ole, aga see-eest on see vähene päris meelt lahutav.

Film, mis pole päris igaühele, kuid kes veidigi F&L in LA nautis, sellele peaks täitsa meeldima. Võitlusstseenid on üli old-school, kuid siiski naljakad ja Jeffrey Falcon saab Buddy kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ka filmi soundtrack on mainimist väärt, lauludevalik annab filmile tublisti juurde.

Mesh-Head: If I were you, I would run.
Buddy: If you were me, you'd be good-lookin'.

Angels & Demons (2009)

Film sai iseenesest juba mõned nädalad tagasi vaadatud, aga ometi ei osanud selle kohta siia midagi tarka kirja panna. Ei tekitanud päris selliseid emotsioone nagu kinosaali sisenedes lootsin.

Tegu siis sümboliuurija Robert Langdoni järjekordsete "seiklustega". Mees peab koos oma veetleva kaaslase Vittoriaga lahendama väidetavalt naasnud Illuminaatide mõistatuse, et vältida katoliku kiriku allakäiku. Et ikka segadust piisavalt oleks, toimuvad samal ajal paavsti valimised ja see teeb Roberti niigi raske elu veelgi raskemaks. Aega on vähe ja teha on palju ja filmi jooksul selgub nii mõnigi huvitav tõsiasi.

Üldiselt ei tekitanud film eriti mingit tugevat emotsiooni, pidevalt mingi sagimine käis ja vahepeal oli segadust oi kui palju. Ei teagi, kas asi on minus, aga asi kiskus vahepeal päris absurdseks ära. Üks hea asi filmis siiski on: Ewan McGregor. Mees tegi minumeelest päris hea rolli camerlengo kehastamisega.



Film oli siiski parem, kui Da Vinci Code - Ron Howard on oma tööga täitsa hästi hakkama saanud. Nendele, kes loodavad raamatuga üks-ühele filmi, valmistab see linateos kindlasti pettumuse. Kohati on asjad päris teistmoodi, aga täpselt raamatu järgi tehes ei tuleks asjast vast midagi head välja.Ajaviiteks sobib küll.

2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.

Freaks and Geeks (1999)

I don't give a damn 'bout my reputation.

Freaks & Geeks on esimene seriaal, mis oma tee Filmisilma on leidnud. Olen äärmiselt tänulik inimesele, kes selle vaatamist mulle soovitas, sest kuigi sel hetkel ei jõudnud ma telekatki vaadata, leidsin ma alati aega ühe Freaks & Geeksi episoodi jaoks.

Nimest võib mulje jääda, et tegemist on mõne tõsieluseriaaliga, kus paariks nädalaks on kokku kupatatud kümmekond friiki ja nohikut ning viimases episoodis selgub võitja, kes saab auhinnaks miljon dollarit. Õnneks on teema sellest kaugel, sest Freaks & Geeks on fiktsioon, mis jutustab 80ndate koolielust. See võib kõlada küll väga lihtlabaselt, kuid seriaali muudavad usutavaks tema armastusväärsed karakterid, hea muusika, loomulik stsenaarium ja vaimukad dialoogid. Freaks & Geeks ei ülista mingil juhul kooli populaarsemaid õpilasi, nagu seda tihti analoogsetes seriaalides ja filmides on juhtunud, vaid seab kõik karakterid võrdsele pulgale ning see on ühtlasi põhjuseks, miks suhestuda võib ka kiuslike õpilastega. Inimlikkus on seriaali läbiv joon.


Seriaali vähene tuntus (vähemalt ise polnud ma sellest midagi kuulnud) tuleb tõenäoliselt just teema harilikkusest ja tõsiasjast, et pärast esimest hooaega ei tuntud seriaali vastu enam huvi. Need, kes seriaali aga näinud, hindavad seda väga kõrgelt, nimetades seda klassikaks. Iseenesest on hea, et seriaali eluiga nii lühikeseks jäi: järgnevate hooaegadega sama taset säilitada on paras vägitükk ja nii mõnelgi edukamal seriaalil ebaõnnestunud. Teisest küljest ei ütleks ka ära võimalusest näha veel kord lemmikumaid tegelasi. Viimastest oli eriti värvikas Martin Starri kehastatud Bill Haverchuck, kes oma pisut imeliku olemisega, kuid see-eest enam kui vaimukate dialoogidega võidab iga vaataja südame. Peategelane Lindsay (Linda Cardellini) ei jää selle lühikese aja jooksul samuti võõraks ning tänu temale saab vaataja tuttavaks tüdruku vanematega, tema vennaga, sõpradega ja kõige tüüpilise 80ndate juurde kuuluvaga. Põgusa 18 episoodi jooksul näeb Lindsay püüdlusi olla aktsepteeritud uues seltskonnas ning ühtlasi Lindsay venna Sami üritusi meeldida tüdrukutele. Kui Lindsay tituleeritakse uues grupis friigiks, siis Sam on omandanud nohiku tiitli.


See seriaal on hea näide sellest, et veidrikute, nohikute ja mistahes teiste sildistustega isiksuste iseloomustamine pelgalt eelnimetatud tiitlite põhjal on ülekohtune. Iga karakter selles seriaalis on omanäoline ja kordumatu. Kordumatu ehk isegi lugematute seriaalide hulgas.

Neal Schweiber: The dance is tomorrow. She's a cheerleader, you've seen Star Wars 27 times. You do the math.

Rutsi reis ehk Eesti jooma eripära (2009)

Kolm kärbest ühe hoobiga:midagi kodumaist, aastast 2009 ja ühetärnilist. Tegu siis järjekordse "kauaoodatud Eesti kultusfilmiga". Üritasin seda kultusfilmi ka imdb'st leida, aga sinna pole see kahjuks või õnneks veel jõudnud.

Põhiplot on siis selline, et Ruts ja mõned tema sõbrad otsustavad oma minivan'iga Bukaresti aka Euroopa seksipealinna sõita. See kõik toimub siiski ohtra alkoholitarbimise, nilbitsemise ja loomulikult Scooteri taustal.
Põhjusega on mehed tituleeritud Eesti oma jackassideks, sest normaalne inimene ei istu alasti Pärnu maakohtu ees prügikastis ja ei loe veel sealjuures lehte.

Ütleme nii, et filmi kannatab ainult huumoriga (ka seltskond ei tee paha) vaadata, sest mingit kriitikat see küll ei talu. Pointless läbustamine, ropendamine ja munadega loopimine. Bukarestis käiakse veel öösel purskkaevus end pesemas. Oma seltskonnas võib see ju naljakas olla, aga tervel Eestil seda küll näha pole tarvis. Siiski on filmis natuke pointi ka. Piltlikult öeldes:noorus on hukas.

Absurdifilm, mida kannatab "järgmisel hommikul" vaadata küll.