Avatare filmidest

formaadis 96 x 96 (msni display pilt)
Penelope:


Pirates of the Caribbean:

Harry Potter:

Apocalypto (2006)

Ei mäleta täpselt, mis ajendas mind filmi vaatama, aga õnneks läks Apocalyptole kulutatud aeg asja ette. "Mitte sinu tüüpiline perekonnadraama maiadest" jäi mulle IMDB arvustustest silma ja omalt poolt jääb vaid lisada, et see väide peab paika. Erinevalt filmidest, kus karakterid on pandud rääkima inglise keelt (olenemata rahvusest, keda kehastatakse), räägivad tegelased filmis omas keeles. Ka selle linateose kostüümidraama on auhinda väärt ja nii mõnelgi hetkel tekkis küsimus, kas pole need tõesti mitte ehtsad maiad. Apocalypto sündmustik on tihe ning hoidis mind kuni lõpuni tooli serval peategelasele kaasa elamas. Kui kaugele ulatuvad inimvõimed?

Pingelised põgenemisstseenid, hiilimised ja vankumatult kannul püsivad vaenlased ei kõlagi ehk nii originaalselt, aga püänt filmi lõpus tõi mängu uue perspektiivi ja 1000 uut filosoofilist küsimust.
Üks võim domineerib teise üle, kuni mängu tuleb miski kolmas, mis domineerib mõlema üle. Game over.
Mel Gibsoni üdini ausat käekirja kumas ka sellest filmist. Võikad surmastseenid, inimlikud ihad ja vihad, kultuur omaette.
Sarnasus "Kärbeste jumalaga".

Penelope (2006)

Muhe pühapäevafilm mõttetöö peatamiseks või siis jätkuvaks seisakuks. Film sai vaadatud suuresti valitud näitlejate tõttu (James McAvoy, Christina Ricci) ja suurt heameelt valmistas ka kostüümidraama oma interjööri dekoratsioonidest kuni kirevate hilpudeni välja. Muinasjutule kohaselt oli filmil õnnelik lõpp ja sisult polnud süžee just kaelamurdev. Silmailu eest 3 punni.

Moraal: Ära hinda inimesi välimuse järgi.

All Quiet on the Western Front (1930)

Selliseid sõjafilme tänapäeva Hollywoodis enam ei näe. Arvestades, et film on valminud I ja II maailmasõja vahelisel ajal, võib oletada, et filmitegija Lewis Milestone teadis vägagi hästi, mida lavastab, olles ise selle kõige keskel. Filmilõpp oli puhas šedööver ja teosele truumalt seda lavastada poleks saanudki. Sellist lõppu te praegustest filmidest enam ei leia. Liblikas ja sõda, kontrastsus kahe äärmuse vahel. Haavatavus, ilu, emotsioon, surm.

Cloverfield - trailer

Uus lähenemine filmikunstis.

I Am Legend (2007)

Ühemehefilm. Võrreldes filmiga ise, oli trailerisse sokutatud linateose kõige põnevamad seigad. See, mis nägemata jäi, sisaldas suures koguses eriefekte, kuid samuti emotsionaalseid seiku, mida võikski taoliselt filmilt oodata (mees ja koer väljasurnud linnas).

Eriefektide koha pealt oldi jälle mööda pandud ja kõvasti üle vindi keeratud, mida juhtub viimasel ajal üpriski tihti. Inimesed ja loomad, kes olid nii-öelda marutõve taolisesse viirusesse nakatunud, nägid erinevalt haigest inimesest välja nagu zombid. Ka nakatunud koerad meenutasid pigem ühe peaga Cerberust, seades kahtluse alla tõsiasja, kas mõni haigus saab üldse sedasi välimust deformeerida.

Nauditavad hetked seisnesid aga päeval Manhattani inimtühjades piirkondades vändatud seikades, kus nimitegelane leidis end tihti küttimas, koeraga mängimas, kohalikus videolaenutuses või hoopis sillal mõnd oma liigikaaslast ootamas. Need hetked olid stiilsed ja meenutasid mõnevõrra "Vanilla Skys" üritatud analoogset stseeni Times Square'il. Tähelepanuta ei jäänud ka peategelase Roberti ja tema koera, Sami lähedane sõprus, mille kulminatsioon oli paraku emotsionaalsem ja hollywoodi filmile mitteomaselt dramaatilisem. Emotsionaalsust lisab ka Roberti üksindus ja tõsiasi, et leiab end tihti linna laiali veetud mannekeenidega rääkimas.

Filmis oli palju kaheldavaid seiku, kuid kui üldsegi millelegi tunnustust jagada, siis olgu nendeks filmi peategelased Will Smith ja Abby, kelle näitlejatöö oli väga veenev ja suutes mind ühel või teisel hetkel nutma ajada. Aga see pole midagi märkimisväärset.

A Clockwork Orange (1971)

Kubricki meistriteos, 1971 aasta film A Clockwork Orange näitab, et meie ei kontrolli oma elu vaid seda teeb kõikvõimas silm, mis haarab peategelase bürokraatia teraste hammasrataste vahele. Horose silm. Päike. Vabamüürlus. Anarhism.