Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

Hõljuvate peadega plakatid

Natuke huumorit filmitööstuses: Kuidas need valmivad ja kes neid teeb.

Juno (2007)

Libistanud pilgu üle imdbsse kirjutatud arvustuste, ei paista Diablo Cody kirjutatud loole just eriti sooje sõnu olevat, aga ometi on linateos pigistanud välja täpselt 8 punkti 10st. Arvestades tõsiasja, et "Juno" on Diablo esimene samm filmimaailmas, siis ei julge mina küll naise üllitise kohta ühtki halba sõna öelda.


"Juno" avab vaatepildi täiesti uuest perspektiivist noore tüdruku maailma, kes on küll alles 16, kuid poolkogemata juba lapseootel. Lugu järgib vaimukalt ja irooniamaiguliselt nimitegelase, Juno (Ellen Page) elu nende üheksa kuu jooksul, mil tal tuleb tegeleda probleemidega, millele tavaliselt 16-aastased mõtlema ei peaks. Juno on kadestamisväärselt isepäine ja omanäoline, pisut poisilik tüdruk, kes armastab juua kanistrite viisi mahla. Ometi ei ole teose rõhuasetus teismelise raskel elul, vaid lugu on esitatud vaimukalt, suuresti tänu valitud näitlejatele, Ellen Page'ile ja Michael Cerale (kehastab Paulie Bleekerit). "Juno" teeb eriliseks detailitunnetus, nagu Bleekeri armastus oranžide tic-tacide vastu või Juno poolkatkine hamburgertelefon. Kadestamisväärne on ka tüdruku isiklik tuba, mille kirevus on võrdeline Juno seltsiva ja meeldejääva iseloomuga. Michaeli tegelane on seevastu tagasihoidlik, kuid parema iseloomustuse puudumisel see lahe tüüp, kes on lahe ka siis, kui ta midagi ei tee. Cera kõhetu kere ja kohmetu hoiak on vast just need küljed, mis iseloomustavad näitlejat kõige paremini.


Jennifer Garneri osa "Junos" pedantliku abielunaisena jäi aga kahe eelmainitud noore näitleja kõrval kahvatuks, ehkki ühes Jason Batemaniga (filmis Jenniferi abikaasa Mark) tõid nad sisse vaheldusrikka liini paarist, kelle pealtnäha harmoonilisest elust oli puudu vaid üks väikelaps.


Indie pole vast päris õige sõna iseloomustamaks "Junot", küll aga pole tegu hariliku Hollywoodi toodanguga. Film on ülevoolavalt rikas oma vaimukate dialoogide ja ebaharilike karakterite poolest (ei tasu unustada ka Rainn Wilsoni etteastet sarkastilise poemüüjana nimega Rollo) ja kahtlemata on "Juno" uus vaatenurk komöödiafilmile, mis tõestab veelkord, et "hea" nalja tegemiseks ei ole vaja "American Pie" stiilis dialooge.

Rollo: You better pay for that pee-stick when you're done with it. Don't think it's yours just because you marked it with your urine!

The Tale of Despereaux (2008)

Üllatavalt hea ja armas animatsioonikas. Tehtud Kate DiCamillo samanimelise muinasjuturaamatu järgi. Ise seda lugenud ei ole, aga internetiavarustes kirjutatakse, et film pole päris raamatu koopia, nii et ka teost lugenud inimesel ei tohiks väga igav hakata.


Olin vaatama minnes veidi skeptiline, sest film on eesti keelde dubleeritud ja reeglina üritan filme ikka originaalkeeles vaadata, aga seekord läks siis nii. Ja ei olnud hullu midagi:näitlejad on oma tööga päris hästi hakkama saanud.


Lugu siis täpselt selline nagu üks muinasjutt olema peab. Võideldakse õigluse, headuse ja armastuse nimel ja selle kõige keskmes on väike armas hiireke Desperaux, kes on väga isemoodi. Nimelt erinevalt teistest hiirtest on ta seiklushimuline, ei karda ega värise ja on kõigeks valmis, et rõõm ja õiglus jälle kodulinna saabuks. Ise ei nimeta ta end hiireks, vaid hoopistükis gentlemaniks.

Lugesin netist erinevaid arvamusi ja üldiselt jäi silma, et inimestele ei meeldi visuaalne pool, ise olen suisa vastupidisel arvamusel: hiirte- ja rottidemaailm ning nende elanikud olid minu meelest täitsa toredasti kujutatud. "Originaal näitlejatöö" kohta ei oska praegu midagi öelda, enne tuleks lugu inglise keeles ära vaadata (mis on lähiajal kindlasti plaanis).


Täpselt selline film, mida noorema õe/vennaga vaatama minna: väikesel on põnev ja endal ei kipu ka igavusest silm kinni. Hea vaheldus.

Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan (2006)

Huuh...sattusin üle pika aja jälle kurikuulsat Boratit vaatama ja võib öelda, et tundus parem kui varem. Kui filmi esimest korda nägin, siis pettusin. Filmi ümber oli meeletu melu ja ei leidunud inimest, kes sellest ei rääkinud ja seepärast ootasin päris palju. Kahtlemata on tegu filmiga, mida on targem suurema seltskonnaga vaadata, üksinda vaadates tundub Borat ja kogu tema tegemised pisut liiga labased...seltskonnas vähemalt naerdakse tema naljade üle, üksi pööritan silmi ja raputan pead.

Sisu on ilmselt kõigile teada, kus tahumatu ja rumal kasahh Borat läheb Ameerikasse kultuuri õppima, et oma kodumaa kriisist välja aidata. Along the way armub ta Pamelasse ja seiklused võivad alata.

Nagu eelnevalt mainitud, on minu jaoks tegemist filmiga, mida kannatab ainult kord üle väga pika aja vaadata ja seda ka mitte üksi. Asi on viidud absurdist samm edasi ja kohati on ikka tublisti üle piiri mindud. Aga võib-olla ongi see hea viis näidata, kui rumalad ameeriklased ise on, samal ajal, kui Borat kehastab meie maailma kultuuritust ja naiivsust. Tihti ongi ju vaja üle piiri minna, et inimesed pointist aru saaksid. IMDb 7,6 punkti pean siiski liialduseks.
Ja miks just Kasahstan? Film ei tundu enam pooltki nii naljakas, kui mõelda, et samahästi oleks võinud seal olla keegi Jaan Eestist. Ja tasuta reklaami on film riigile toonud küll ja veel. Isegi Eestile, on ju filmi lõputiitrite taustaks Harri Egipti reklaamid.

Jah, asja peab huumoriga võtma, muidu pole filmi mõtet vaatama hakatagi ja let's face it, mõni koht ajab ikka naerma küll.

Azamat: [arguing with Borat] What's in California?
Borat: [making it up] Pearl Harbor is there. So is Texas.

Bunny Lake Is Missing (1965)

Otto Premingeri "Bunny Lake Is Missing" on Evelyn Piperi romaanil põhinev lugu, mis juba eos meenutab 2000nda aasta filme "The Forgotten" ja "Flightplan". Võrdlus on mõistagi ülekohtune, sest Piperi lugu on serveeritud palju kompleksemal moel, kui see alguses välja võib paista.

Kindlasti tuleb ära mainida legendaarse ja omanäolisema graafilise disaineri Saul Bassi kätetöö, milleks on kahtlemata leidlik lahendus algustiitritele (mida võib alt poolt kaeda) ja üks minu lemmikutest filmiplakatitest, millest peegelduvat stiili on tänapäeval korduvalt üritatud jäljendada.


Kahjuks pühiti Bunny Lake'ilt tolm alles siis, kui Joe Carnahan ("Pride & Glory") otsustas sellest remake'i teha (veel pole see juhtunud). Seletades lahti aga võrdluse "Flightplani" ja "The Forgotteniga", on siingi tegu looga, kus ühel päeval läheb kaduma laps, keda Bunny (nii on tüdruku nimi) ema Ann Lake (Carol Lynley) asub koos venna Stepheniga (Keir Dullea) otsima. Ülesanne ei ole just lihtsate killast, sest tüdrukust poleks keegi justkui kuulnudki. Kas tegu on vandenõuga või on lapse ema hull? Sellele küsimusele saab vastuse alles filmi lõpusirgel, mis on ühtlasi linateose juures üks parimaid osi. See ühendab psühholoogilise näitemängu kaasahaarava looga ja korraks meenub lapsepõlv, kus peitusemängu ja tagaajamisega kaasnes endalgi kättesaamise kartuses närvikõdi.


Ehkki lõpplahendus oli mõnevõrra üllatav, ei tee see tasa "Bunny Lake'i" seletamatult aeglast tempot ja Keiri ning Caroli liialt puist ja mehaanilist näitlemisstiili. Samas filmi üleüldisele kõledusele koos seda võimendanud taustamuusika ja võttekohtadega töötas see mingil määral kaasa ja hoolimata üksikutest kohmakatest üleminekutest oli üldmulje omamoodi värskendav.



Saul Bassi algustriitrid:

Harry Potter and the Half-Blood Prince - HD trailer

WB on välja lasknud järjekordse Harry Potteri traileri, mis ei üllata küll oma uute stseenidega, vaid pigem peadpööritavalt hea kvaliteediga (seda muidugi vastavalt oma valikule). Mõistagi ei hakka ma siia otse neid üles laadima, kuid huvitatud võivad minna ja kaeda seda muggleneti lehelt.