Hitman (2007)

Selline klassikaline Transporteri stiilis kõmmutamisefilm. Tehtud siis samanimelise arvutimängu järgi. Salapärane mees, kelle ainsaks nimeks on Agent 47 ja kellel kuklal triipkoodi tätoveering, on stiilne palgamõrvar, kellel ei jää ükski detail kunagi kahe silma vahele. Tööots viib mehe Venemaale ja ühel hetkel on mees sündmustekeerises, kus tarvis ohtrasti püssi järele haarata. Poliitiline vandenõu, tagaajav Interpol, venelased ja loomulikult ei puudu ilmist ka kaunis vene naine.

Long story short:plot jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Ei olnud sellist ülimat põnevustunnet, mida Bourne'i vaadates päris tihti ette tuli. Ja vahepeal läks jälgimine vähe käest ära.

Peategelase karakteris on midagi häirivat. Ma saan aru jah, et ta peab selline emotsioonitu ja kalkuleeriv killer olema, aga ma ei oskagi defineerida, mis see ülihäiriv tema juures oli. Kuiv kuidagi see näitlemine. Olga Kurilenko saab seekord oma rolliga täitsa tublisti hakkama (samas ega see just mingi ülidiip roll ka ei olnud) ja pani nii mõnigi kord muigama.


Esteetilise poolega on siiski palju vaeva nähtud ja täitsa stiilselt üles võetud ja detailidega viitsitud jännata. Juba seepärast tasuks film korra ära vaadata.

Hää Filmi Nädal Coca-Cola Plazas

Tsiteerides allikat:

Ajavahemikus 30.jaanuar – 5.veebruar toimub Coca-Cola Plazas taas kord HÄÄ FILMI NÄDAL, mille kestel pakume filmisõpradele vaatamiseks linateoseid, mis praeguseks on kogunud rohkesti nii mitmeid erinevaid auhindu, kriitikute kiidusõnu, kui ka Oscari nominatsioone!

Meil on hea meel tõdeda, et Hää Filmi Nädalal linastuvad filmid kandideerivad kokku tervelt 39 Oscarile! Nendele filmidele osaks saanud teisi nominatsioone ja erinevaid võite ei ole siinkohal aga isegi ruumi kokku lugeda.

Filminädalal heidame pilgu ka kinole väljaspool Ameerikat – ekraanile jõuavad prantsuse karm põnevik „Mesrine: Surmatung“ Vincent Casseliga peaosas ja samuti Rootsis elava liibanoni päritolu Josef Faresi raputav ja shokeeriv kättemaksufilm „Leo“.

Uuesti toome ekraanile filmid, mis figureerivad nii Kuldgloobuse võitjate seas, kui ka Oscari nominentide hulgas – „Palgamõrvarid Brügges“, „Pimeduse rüütel“ ja „WALL-E“.

Samuti kasutame võimalust, et heita pilku ka kinoajalukku – selleks otstarbeks oleme meie arhiividest välja toonud filmid „Kolm kuningat“, „Seitse“ ja „Kaklusklubi“.

HÄÄ FILMI NÄDALA väärikaks lõpufilmiks on aga Bryan Singeri tõestisõündinud lool põhinev ajalooline põnevusfilm „Operatsioon „Valküür““, mille kesksetes osades Tom Cruise, Kenneth Branagh, Tom Wilkinson, Bill Nighy, Eddie Izzard jpt.

Piletid HÄÄ FILMI NÄDALA seanssidele maksavad 75 krooni!

Meeldivaid filmielamusi HÄÄ FILMI NÄDALAL!

Forum Cinemas

75 krooni pole nüüd teab mis imeodav hind, aga 120 asemel maksta 75 krooni on siiski hea vaheldus. Pileteid on ühtlasi võimalik osta siit. Kindlasti peaks 5. veebruaril hüppama läbi "Operatsioon "Valküüri"" esilinastuselt.

Avatare filmidest #3

Zmurff saatis mulle hiljuti paar avatari, mis ma 100 aastat tagasi olin teinud ja omal olid arvutist kaduma läinud. Kuna graafika paistab hetkel filmiblogides kuum teema olevat siis mõtlesin, et postitan ka siia mõned piinlikud šedöövrid. Ausalt öeldes ei tea ma isegi, miks Secret Window temaatilisi avatare tervelt kolm on.

Changeling (2008)

Tõsilugu? My god.

Clint Eastwoodi filmitegemisoskus ei peaks tulema just uudisena, kuid sellest hoolimata peab ära mainima, et film naisest, kes teeb kõik, et oma poeg tagasi saada, on lugu, mis on ekraanil saanud väärilise visuaali. Linateose headus ei tähendanud aga seda, et ma kinosaalist hea tujuga oleks lahkunud. "Changelingi" depressiivne lugu ja kinematograafia hallid toonid lõid suhteliselt morbiidse atmosfääri ja ei olnud enam palju vaja, et kaasata vaataja peategelase südamevalusse.


Tegevustik leiab aset 1920ndate lõpuaastatel. Loodud on vastav miljöö, ajastule kohase kõnepruugi ja jututeemadega. Selline piinlik täpsus tundub kohati isegi ülepingutatud, justkui oleks dialoogide kirjutamisel lahti löödud "1920s for dummies". Seevastu olid aeglaselt liikuvad punased trammid väga nunnu vaatepilt.

Angelina Jolie osa Christine Collinsi rollis oli küll täiesti uus vaatepilt kõikide nende naisheroiinide kõrval, keda Angie on kehastanud, kuid seda enam tuleb teda keerulise rolli eest kiita. Pole vast lihtne 90% filmist kehastada ahastavat ema, ilma et see tunduks võltsi ja ülemängituna. Nutmist ja kõõksumist oli küll palju, kuid kordagi ei tundunud see pingutatuna (küllap Angelina midagi ka lastekasvatamisest teab, köhh). Vastupidi, kahelda võis ainult algusstseenides, kus Christine veedab kodus aega oma poja Walteriga, keda ta -võib oletada, et ajastule omaselt- sportiks kutsub. Need lühikesed read välja arvatud, tegi Angelina puhta töö hullumeelsena paistva, kuid see-eest täiesti loomuliku käitumisega ema portreteerimisega. Ekraanil polnud näha ainult pisarad, vaid iga hoiak ja liigutus peegeldas tema piinu.

Kuna mu eelteadmised filmist piirdusid Angelina rolliga, siis oli meeldivaks üllatuseks kohata kõrvalosas ka John Malkovichi oma garanteeritud headuses. Malkovichi osa reverend Gustav Brieglebina (kusjuures sellise nimega meest saakski ainult tema mängida) tundus alguses ta kõnemaneeri pärast koomiline, kuid seda ei saa Johnile ette heita, sest see töötas ainult tema karakteri kasuks. Silma jäi ka Jeffrey Donovan kapten Jonesina, kes sobis oma rolli kui valatult: pisut maffialikku ja ühtlasi ajastukohast hõngu kandev "kurikael". Donovani kõrval figureerinud Michael Kelly (filmis detektiiv Lester Ybarra) ei jäänud samuti kaugelt maha. Temaga seoses meenub mulle filmist ülekuulamisstseen (vt pilti all), kus detektiiv jääb ennastunustavalt ja šokeeritult ülestunnistust kuulama ja unustab juba pikemat aega sigareti oma sõrmede vahel, misjärel tuhk aegluubis lauale kukub. See lähivõte on üks parimaid osi "Changelingi" kinematograafiast.


"Changeling" on aga film, mis vaatamise hetkel üllatab oma headusega, kuid ajapikku kaob ta mälust ja järele jäävad üksikud osad. Eastwood on ühtlasi lati juba nii kõrgele seadnud, et "Changeling" sellest kahjuks päris üle ei hüppa, kuid jätab siiski endast maha muljetavaldava märgi. Jutt sai edukalt ümber jutustatud, kuid kogu selle kõhtulöömismaratoni (aka masendushõngu) ei leidunud filmist sellist kõrgpunkti, mis lükanuks vaataja jalaga üle ääre (jah, nagu "this is Sparta" stseenis). Vaadatav linateos, seda kindlasti, kuid positiivseid emotsioone ei tasu oodata, sest näitlejatöö on piisavalt tasemel, et kurb lugu truult ette kanda.

81. Oscari nominendid

Selle aasta nominendid leiab siit. Oscari gala toimub 22. veebruaril, mille õhtujuhiks saab Hugh Jackman.

The Saw (2004)

Film, mis ilmselt ei vaja tutvustamist. Sai hiljuti teine jälle ära vaadatud ja mõtlesin, et kannan ta siis Filmisilma arhiivi ka sisse. Minu arvates üks kõige mõjuvamaid ja paremaid Sae filme, ilmselt asi selles, et tegu siiski esimese filmiga. Liigitaks isegi klassikate alla. Mäletan, et kui seda esimest korda nägin, siis oli päris parajalt hirm nahas, et kusagil keski Jigsaw oma haigeid mänge mängib.
Saag ongi film, mis pani mind jälle "õudukaid" vaatama. Vahepeal jätsin žanri täiesti unarusse, sest ei viitsinud enam neid kolle vaadata. Until Saw came along. Alguses ei oodanud midagi erilist, aga mida minutid edasi, seda huvitavamaks kogu plot muutus.

Lühidalt sisust: 2 meest leiavad end kinnisest ruumist jalgupidi toru külge aheldatuna. Mehed asuvad koostööd tegema ja leiavad lindi, kus neid tervitab Jigsaw, kes tahab nendega "üht väikest mängu mängida". Kui mehed mängu reegleid järgivad ja mõistatuse lahendada suudavad, pääsevad nad eluga ja väärivad edasi elada. Samal ajal näidatakse politseirühma, kes leiab üha uusi inimesi, kes Jigsaw "mängus" kaotajaks jäänud.

Filmi teebki heaks tema low-budget. Ei ole mingeid eriefekte ja kõik on võimalikult lihtsalt tehtud. Pean tunnistama, et erinevad paroodiad (kasvõi Scary Movie oma) on filmi mõnevõrra minu jaoks ära rikkunud, aga pärast kolme aastat mõjub ikka sama "värskendavalt" kui esimest korda vaadates.

The Curious Case of Benjamin Button (2008)

Mainin kohe ära, et käsikirja autor on "Forrest Gumpi" kirjutanud Eric Roth. See on põnev tõsiasi just selle pärast, et Ericu käekiri paistab selles filmis hästi välja. Juba enne IMDbsse sukeldumist mõtlesin, et film meenutab ülesehituselt kangesti Forrestit. Teades, milline edu saatis Forrest Gumpi, võib vaid oletada, mis tasemele küündib TCCOBB.


Ainuüksi loo põhiplot on põnevusttekitav: mees, kes vananemise asemel aastatega nooreneb. Noor vaim vanas kehas tekitab inimeste seas segadust, sest raugana oodatakse temalt elukogemusi ja omavanused peavad teda lihtsalt erandlikult heaks mängukaaslaseks. Benjamin kohtub juba lapseeas noore tüdruku, Daisyga (Cate Blanchett) ning on põnev jälgida nende mõlema kasvamist: Daisy muutub aastatega üha vanemaks, Benjamin aga nooremaks, kuid viimase iseäralikust arengust hoolimata, leidub nende vahel mingisugune eriline side, mis kuskil keskel areneb suureks armastuseks. Nende silmnähtav erinevus tekitab filmi jooksul mitmeid moraalseid ja filosoofilisi küsimusi Benjamini vana keha ja noore ea kohta, kuid see ongi tema karakteri eripära: kogeda kõike lapseeas (näiteks kasvas Ben üles seltskonnas, kus keskmine iga on 60ish).


Näitlejate kiitmisega ei jõua peale hakatagi, sest siis tuleks postitus ilmselt lõputult pikk. Cate Blanchett oli hea nagu alati ja nauditav oli ka Brad Pitti osa Benjaminina, sest erinevates vanustes ilmnevate iseloomujoonte väljatoomine pole mingi lapsemäng ja sellega saavadki hakkama vaid andekamad oma erialal. Ühtlasi keeldun ma uskumast, et Brad Pitt on järjekordne hollywoodi ilus nägu ja väikeste tüdrukute tulevane abikaasa, sest tegu on tõepoolest andeka näitleja ja sealhulgas veel humanistiga. Tuleb kiita ka Cate'i tantsuoskust, sest kuuldavasti tegi ta suure osa tantsimisest ise ja seda saab filmis selgelt nähagi. Vaid mõned kiiremad pöörded olevat tehtud dublandi poolt. Põgusalt näidatakse ekraanil ka Tilda Swintonit, kelle kohta ei ole samuti ühtegi halba sõna öelda, kuid seekord ei avaldanud tema karakter just eriti sügavat muljet.

Visuaalselt oli film puhas silmakomm kõikide oma toonide, võttepaikade, olustiku ja muu kinematograafiaga, mis meenutas aeg-ajalt filmi "Big Fish" visuaalset poolt (ootuspäraselt soovitab ka IMDb Benjamini vaatajatele suure kala filmi).

Häirima jäi vaid metafoor tagurpidi käiva kella ja Benjamini elu vahel, sest nende kahevaheline seos jäi väga häguseks. Kella valmistas mees, kes tahtis oma sõjas hukkunud poega tagasi, Benjamin polnud aga nende kahega kuidagi seotud, ühendab vaid mõte tagurpidi suunast. Teoreetiliselt võiks see rikkuda filmi, aga kõik muu on lihtsalt liiga hea, et selle üle pead valutada.