Varia: Filmitiitrite pildikogu

Hiljaaegu leidsin ühe põneva ja silmailu pakkuva blogi, mis täieneb jooksvalt vanade ja uute, vähemtuntud, kuid ka armastatud filmide tiitritega. Sedasi kõrvutatuna moodustavad filmitiitrid omaette põneva ja kirju maailma, eelkõige aga vaatamisväärsuse kõikidele tüpograafia gurmaanidele. Tasub pilk peale heita.

http://www.annyas.com/screenshots/

The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

Teade nr. 2

Filmisilma koosseis vabandab pikaaegse vaikuse pärast. Me pole surnud, kolinud ega puhkusel, vaid naudime ööpäevaringselt ülikooli tihedat õpingumaratoni. Oleme tagasi, kui leiame taaskord aega filme vaadata!

Whip It (2009)

Kui kõnealust filmi tutvustada igasuguse visuaalita, või sisust üldse mitte rääkida, on oht, et kujutluspilti tekkinud kuvand pole sugugi see, millest linateos tegelikult kõneleb. Nimelt jutustab "Whip It" isepäisest tüdrukust Blissist (Ellen Page), kes ühel heal päeval avastab enda jaoks roller derby, ehk maakeeli rulluisuralli. Mõistagi pole see spordiala, millest vanemad tätoveeritud ihu ja brutaalsete manöövrite tõttu vaimustatud oleks. Lühidalt aga, "whip" on kõikidele rollerderbylastele teada-tuntud manööver, mida demonstreeritakse filmis "Whip it" nii mõnedki korrad.

Selle lõbusa loo muudab eriti värskeks ebatavaline teema, mõnusad näitlejad, kuid eelkõige Drew Barrymore'i läbikumav ja väga sümpaatseks kujunev käekiri. Tegelastest saavad vaatajatega justkui head sõbrad, seda eriti tänu pisidetailidele, nagu näiteks põrsa näoga põlled, või basseinis filmitud visuaalselt väga poeetiline stseen. Näitlejate "multiinstrumentaalsusest" on saanud moe asi, kuid vähe on neid, kes mitmel rindel edu saavutavad. Drewi andekus lavastajana valmistas meeldiva üllatuse.

Palju rõõmu tegi ka mõnda aega kadunud olnud Juliette Lewise ekraanile ilmumine, keda viimastel aastatel peamiselt vaid muusikamaastikul on kohanud. "Whip itis" kehastatud karakter sobis Juliette'i karmi välisilme ja hoiakuga, nagu kinnas kätte. Ellen Page kui üks minu isiklikest lemmikutest ei teeni subjektiivsusest ja niisama andekusest tingituna ühtki halba sõna. Elleni karakterile seltsi pakkunud eelkõige muusikuna tuntud Landon Pigg ei pakkunud aga näitlejannale väärilist konkurentsi ja nii jäi nende kahevaheline liin veenvaks vaid tänu mõlema välisele kokkusobivusele.

Filmi hingestatust võib võrrelda Drew Barrymore'i vikerkaarevärviliste sokkide ja elava iseloomuga; täpselt sellise pildi noor režissöör loost maaliski.

The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.