Monty Python and the Holy Grail (1975)

Monty Python and the Holy Grail (edaspidi MPATHG) on kõik see, mida praegused American Pie ja muud USA komöödiafilmid ei ole. Jabur ja meelelahutuslik, kuid kõõlub ohtlikult labasuse ja geniaalsuse piiril. Kahjuks on kord või paar, kus kukub sellesse esimesse auku. Paar labast ja üle vindi keeratud nalja pole aga piisav, et rikkuda tervet filmi. MPATHG on siiski üks parimaid omasuguste seas.

Lugu räägib kuningas Arturist ja tema ümarlauarüütlitest, keda ta kohtab oma pentslikul rännakul mööda Inglismaad. Nende ülesandeks saab otsida üles Püha Graal, kuid nii mõnigi kord pole saatus nende poolel ja nii hargneb lahti terve rida järjekordseid absurdinalju ja -stseene. Filmi valmimisaastast tulenevalt pole "eriefektid" just silmale ilusad, kuid ma ei kujutakski ette, et MPATHG efektid ja vaheklippidest animatsioonid oleks midagi enamat, kui film seda näitab.

Holy Grail kuulub klassikute sekka. Miks? Sest see on üks neist filmidest, mille stseenid on meeldejäävad ja niivõrd originaalsed, et ikka ja jälle kerid (või hüppad) sa nendele kohtadele, kus nad esinevad. Selles olnud tsitaate, võid kindel olla, ei kohta üheski teises filmis, sest kuhu nad üldse sobikski? Ainult MPATHGi ja see teeb filmist väärtusliku lisa terves filmiajaloos.

King Arthur: [after Arthur's cut off both of the Black Knight's arms] Look, you stupid Bastard. You've got no arms left.
Black Knight: Yes I have.
King Arthur: *Look*!
Black Knight: It's just a flesh wound.

***

French Soldier: Un cadeau.
Other French soldiers: A what?
French Soldier: A present.
Other French soldiers: Oh. Un cadeau.
Other French soldiers: Oui oui.
French Soldier: Allons y!
Other French soldiers: What?
French Soldier: Let's go!
Other French soldiers: Oh.

***

Large Man with Dead Body: Who's that then?
The Dead Collector: I dunno, must be a king.
Large Man with Dead Body: Why?
The Dead Collector: He hasn't got shit all over him.

Requiem for a dream (2000)

Üliprovokatiivne, šokeeriv ja meeleheitlik. Lugu noormehest, tema emast, tüdruksõbrast ja parimast semust. Kõik tahavad midagi ja ei vali saamiseks vahendeid. Loo läbivaks moraaliks võiks nimetada "eesmärk pühitseb abinõu".




Noored Harry, Marion ja Tyrone ( Jared Leto, Jennifer Connelly ja Marlon Wayans) , kõik neist narkomaanid, teevad pretty much kõik selleks, et oma annus kätte saada, kuid ühtlasi jagub neil vaimu, et tegeleda ka äri müügipoolega. Sara (Ellen Burstyn), Harry ema, on nagu iga teine omaealine naine, kes armastab oma poega ja sotsialiseerub teiste taoliste naabritädidega. Kõik muutub, kui Sara valitakse kuulsasse (pealekauba veel naise lemmikusse) telesaatesse, mille nimel kavatseb ta end aastate tagusesse vormi saada. Nagu arvata võib, peab Sara minema läbi tule ja vee, kuid seda, kas ta ka eesmärgini jõuab, võib igaüks ise järeldada. Ilus see olema ei saa ja känd käbist just kaugele ei jää. Lugu ennast illustreerib ka oskuslik operaatoritöö ja näha on, et mehed on montaažiruumis kõvasti higistanud. Mis kõige tähtsam: julge pealehakkamine on pool võitu.
Requiem for a Dreami kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu, sest domineerivaks jõuks on siin emotsioonid. Sügavatest muljetest hoolimata ei saa ma filmile viit panna, sest ta ei kuulu ometi mu lemmikute hulka. Siiski, soovitan soojalt ja hoidke vaatamisel meel vaba.

Die Welle (2008)

"Sõjad ja diktatuur on minevik, sellised asjad pole tänapäevaühiskonnas enam võimalikud," väidavad õpilased Rainer Wegner'i (Jürgen Vogel) läbiviidaval projektinädalal. Vabameelne ja muidu lahe õpetaja otsustab oma kursuse seas läbi viia väikese eksperimendi näitamaks, et diktatuur, kui selline, ON tänapäevaühiskonnas võimalik. Õpilased vaid naeravad sellise väite peale, aga kui Wegner annab neile erinevaid "juhtnööre", olgu see siis ühesuguste riiete kandmine, "ühingule" nime mõtlemine (milleks saabki maakeeli "Laine", lisatakse ka oma tervitusliigutus) ja sellele liikmete värbamine, ei naera enam keegi....kõik teevad sundimatult oma liidri ja õpetaja "käske". Pika peale väljub asi kontrolli alt (projektinädala lõppedes paluvad õpilased "projekti" jätkata, ühingu tulihingelisedliikmed satuvad oma tegevusega seadusega pahuksisse) ja olustik muutub vägivaldseks ja ollakse valmis isegi "omadele" vastu, kes julgevad teistele "mõistust pähe panna", hakkama. Wegner saab isegi peagi aru, et asi pole enam õige ja proovib asjale lõppu teha. Sisimas on tal sellest kahju, sest mingil moel naudib mees kogu seda isikukultust ja ühtekuuluvustunde tekkimist.
Süütust eksperimendist on saanud mäng elu ja surma peale. Kes väljuvad võitlusest võitjana? Mis kõige hullem, liikmed ei saa ise aru, mis neist saanud on ja ei juurdle, kas see mitte polegi seesama diktatuur,mida nad võimatuks pidasid.
Lugu iseenesest võib tunduda selline pisut klišee, aga kuna tegu on mitte-hollywoody filmiga ja peale selle veel Saksa filmiga, kust ei puudu hea näitlejatöö, siis soovitan kindlasti vaadata. Tegu veel peale selle tõestisündinud looga ja millegipärast annab fakt, et filmi tegid sakslased ise, asjale veel pauerit juurde. Tõestisündinud lugu ei leidnud siiski Saksamaal aset, vaid hoopis Ameerikas.
Selleks, et rahvas mõtlema hakkaks, on vaja jahmatada, ja seda see film ka teeb.
Muide, kõlakad käivad, et film tehakse Saksas kooliprogrammi osaks. Ei näe põhjust, miks mitte.

Avatare filmidest #2

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street:

Varia: American Psycho

Suurepärane näitlejatöö Christian Bale'ilt:

Starter for 10 (2006)

Nägin selle filmi nägemise nimel roppu vaeva, või noh, rohkem, kui oleks võinud. Kas asi ka seda väärt oli, sellest räägib hinne ise. Tegu on filmiga '80 aastate Londonis õppivate noortega, eelkõige räägib aga peategelasest Brianist, keda mängib James McAvoy (aimatavalt põhjus, miks film tuli ära vaadata). Brian kuulub nende noorte hulka, kelle IQ on keskmisest kõvasti kõrgem ning keda saadab lause "just something I know". Süžeelt ei midagi uut, väheste üllatustega, kui üldse ja üdini klišeerikas. Miks? Noh, Brian armub ilusasse blondiini, armastab oma ema, vihkab tema peigmeest, leiab boheemlasliku tüdrukust sõbranna (kellelt küsib ka sõbralikku nõu, kui tarvis), omab parimat sõpra, kes magab tolle blodi tüdruksõbraga ja lõpuks lepivad kõik ära, kusjuures ette arvatult armub oma boheemlasest sõbrannasse.

Vähemalt oli filmis karaktereid, kes pakkusid head meelelahutust, nagu näiteks Benedict Cumberbatchi tegelane Patrick, kelle neurootiline käitumine pani aeg-ajalt muigama ja muidugi Brian ise, kes tundus parasjagu eneseotsimise retkel olevat. Teiste tegelaste kohta kahjuks sama ei saa öelda. Ei tekkinud seda kaasaelamise momenti või tuttavat sooja sisetunnet, kui üks või teine tegelane ekraanile ilmus.

Brian Jackson: Can you tell me what year it is?
Waiter: 1985.
Brian Jackson: [laughing] No, I know what year it is. I meant, what year is the wine?
Waiter: 1985.

Paras pettumus ja kui imdb keskmist vaadata, siis minu arvates suhteliselt üle hinnatud film. Kes teab, võib-olla tõesti oli filmis midagi enamat, mis mul märkamata jäi, kuid...
Kuid siiski, miks selline nimi? Vähe sellest, et see filmi alguses kulmu pani kortsutama, ei saanud ma oma küsimusele ka filmi lõppedes vastust. Oh well.
Ajastu ja McAvoy eest 2 punkti.

Being John Malkovich (1999)

Mitte mingi harilik eluloo film, in fact, tegu polegi eluloolise filmiga, vaid jutustab täpselt sellest, millele nimi viitab. Mis tunne on olla John Malkovich? Millal ta on rõõmus? Kuidas ta elab? Mida ta hommikul sööb? Kas üldse? Seda saab teada üks äärmiselt kummalises äris töötav mees (John Cusack), kus ta avastab kapi tagant salajase käigu. Viimane ongi ühendusteeks kabineti ja John Malkovichi mõttemaailma vahel. Tunnel on kui liumägi, mis lõpeb järsult Johni peas, kus "külastaja" võib 15 minutiks olla John. Kõlab nagu atraktsioon? Seda arvas ka John Cusacku tegelane ja tema naine (Cameron Diaz).

Nii jõuabki sündmustik selleni, kus Johni peast saab meelelahutusäri. Kõik tundub hästi (v-a teel tekkinud eetilised küsimused), kuni asjast saab teada John ise (nimelt pole ta sugugi rahul, et tal mõistusega kõik korras pole) ja too ronib oma tunnelist ise sisse (siiski küll piletit ostmata). Mis juhtub, seda saab igaüks filmist ise teada.

Tekkinud armukolmnurgad sunnivad aga tegelasi Malkovichi keha ära kasutama (nimelt on tegelased veendunud, et nii toimib nende suhe paremini) ja Johnist saabki kolme isiku ori. Kui nüüd näitlejatest lähemalt rääkida, siis teevad nii John Cusack, Cameron Diaz (A-listi staar ei panusta oma välimusele), kui ka Catherine Keener suurepärased rollid, John Malkovichi ideaalselt täidetud roll ei vaja mainimistki. Pärast selle filmi vaatamist pole ma Malkovichi iialgi sama pilguga vaadanud. Temas on alati see pisut imelik, filmist külge jäänud omadus, mida mõistab ilmselt vaid see, kes on filmi ennast ka näinud.


Head on need filmid, mis panevad mõtlema veel hiljemgi, pärast filmi vaatamist. Kuna Being John Malkovich on üks neist filmidest, mis suudab genereerida 10000 filosoofilist küsimust (nt, kas meil kõigil on oma tunnel?), siis on see ka hea film.

Väga Charlie Kaufmanlik lugu. Hea mõttes.

Craig Schwartz: Can I buy you a drink, Maxine?
Maxine: Are you married?
Craig Schwartz: Yes, but enough about me.

***

John Malkovich: Did you call me Lotte?
Maxine: Yeah, do you mind?
John Malkovich: No, not really.

***

John Malkovich: This portal is mine and must be sealed up forever. For the love of God.
Craig Schwartz: With all respect, sir, I discovered that portal. Its my livelihood.
John Malkovich: It's my head, Schwartz, and I'll see you in court!
[Malkovich trudges off along the shoulder of the turnpike]
Craig Schwartz: [calling after him] And who's to say I won't be seeing what you're seeing... in court?

The Butterfly Effect 2 (2006)

Loogiline samm The Butterfly Effecti esimesest osast oli vaadata ära ka teine, sest eelmisel polnud väga vigagi. Kui nüüd järele mõelda, siis milline ajaraisk! Siiani nutan taga seda aega, mis kulus filmi vaatamisele. TBE 2 oli nagu film omaette ja ei omanud mitte mingit seost esimese osaga, millele sai vähemalt kaasa elada oma süžee originaalsuse tõttu. Teine osa oli aga nagu esimese episoodi järele tehtud, kuid miljon korda halvem variant. Kuna teise osa vaatamisest on möödas omajagu aega, siis ei mäleta ma kahjuks loo pisiasju (isegi tervikuna meenub vaid läbi udu), kuid paraku ei meelita mind miski ka seda mälu värskendamise nimel üle vaatama. Filmi arenemise käigus (kui seda üldse nii saab nimetada) ei toimu mingit emotsionaalset sidet karakteritega ning näitlejatöögi on üle kivide ja kändude. Veel vähem on vaeva nähtud olustikuga ja kõige vähem, nagu mainitud, loo endaga. Mis muud siin veel öelda, kui soovitan soojalt mitte vaadata.

Eurotrip (2004)

Nii, nüüd siis ühe lemmikuima komöödia kallale. Millegipärast ei lähe toosamune film just paljudele tutvusringkonnast peale, aga kui sellist "easy-entertainmenti" otsida, siis sobib Eurotrip päris hästi. Filmis on palju haiget ja kohati perversset huumorit ja isegi the Hoff on, tõsi ta on ainult küll lauldes, projekti kaasatud.

Lugu on siis umbes selline, et Scotti nimelise peategelase tüdruk jätab viimase maha ja vennike otsustab Euroopasse oma kauaaegset kirjasõpra külastama minna. Miks just nüüd? Ikka seepärast, et peategelane saab "liiga hilja" teada, et Mieke(Mike, nagu Scott teda kutsus) on hoopis kuum saksa tsikk, mitte mingi rõve punaste juustega dork. Juhuslikult või mittejuhuslikult tulevad tema sõbrad ka kaasa ja hullumeelne Eurotip võib alata. Teel kohatakse muuseas itallasest rongiperverti, prantslasest haaremipidajat, Hitleri-wannabest Mieke väikevenda ja loomulikult ei puudu ka inglise jalkahuligaanid.

Ühesõnaga...põhilugu on üks, aga see mis seal vahepeal toimub, paneb nii mõnigi kord absurdsusest irvitama. Isiklik lemmik on, kui peakangelased "idaeuroopasse" Bratislava linna jõuavad ja teada saavad, et raudteevõrgustik on seal päris arenenud. Juba ehitatakse teist...

Ei tasu filmist mingit sügavamat mõtet otsida, ei imestaks, kui nii mõnedki rumalamad ameeriklased arvaksid pärast seda filmi sama, mida Cooper ütles:

You know America was founded by prudes. Prudes who left Europe because they hated all the kinky, steamy European sex that was going on. And now I, Cooper Harris, will return to the land of my perverted forefathers and claim my birthright.

Euroopat reklaamitakse, kui vabameelsete kolooniat, kus saab juba 16. aastaselt alkoholi.

Julgeksin tolle filmi siiski nendest labastest "Dude, where's my car" stiilis komöödiatest kõrgemale tõsta, sest...it has a little europe taste on it.

Berliin on ju Londonist kõigest kiviviske kaugusel! Vähemalt nii nad alguses arvasid...

White Oleander (2002)

Film, mis ei saa kohe kuidagi külmaks jätta. Noore tüdruku saamise lugu, illustreeritud mitmete erinevate etappidega tema elus. Ilustratsiooni all pean ma silmas etappide värvikust, mida mõjutavad enamasti peategelase kasuvanemad või nende puudumine. Lugu räägibki Alison Lohmani kehastatud tüdrukust, kes elab oma emaga kahekesi, kuid kellest viimanegi lõpuks vanglasse satub. Nii on tüdruk sunnitud minema lastekodusse, kus peagi määratakse talle kasuvanemad. Erinevad kasuvanemad annavad tüdrukule erineva näo ja nii kujunebki temast tugev isiksus, kes viimaks on võimeline oma emale silma vaatama ja tema süüd tunnistama. 

Olen White Oleanderit lugematuid kordi näinud, kuid mitte ainult seepärast, et see on üks mu lemmikutest, vaid põhjus on veelgi lihtsam. Mingi aeg kordas seda alalõpmata TV1000 pealt. Ning kui filmid nagu Bruce Almighty võivad oma üleleierdamisega ära tüüdata, siis iga kord, kui ma antud filmi peale sattusin, ei suutnud ma kunagi kanalit vahetada. Tõeline meistriteos, lugu mis läheb hinge. Taaskord alahinnatud linateos.

Filmisilma tegijate õudusunenägu..

Vähe välismaist staffi ka. On juhtunud midagi mõeldamatut...heites pilku peale Jaapani box-officile (ei, ma ei tee seda regulaarselt, it just sort of happened), olid mu silmad, nagu armastatud autokooli teooriaõpetaja öelda armastas, suured nagu alustassid, kui SEDA nägin:

1. Ponyo on the Cliff by the Sea (Jaapani animefilm..arusaadav, et nad "Oma kraami" kiindumusega vaatavad.)
2. MUMMY 3 (Seal võib ju palju aasia näitlejaid olla, aga ärgem unustagem, et seal on ka BRENDAN FRASER)
3. A Pokemon Movie (ei vaja vist kommentaare)
4. What Happened in Vegas (ikka veel top 5s?)
5.The Dark Knight

Imelik vaadata, et mingi muumiate film Brendan Fraseriga lööb Ledgeri Jokkerit. It's just sad. Aga puhtalt minu arvamus.

American Psycho (2000)

Tegu siis Bret Easton Ellis'e samanimelise romaani filmiversiooniga. Peab kohe alustuseks ära ütlema, et endal see film juba mitmekordselt ära vaadatud ja tegu ühe tõelise lemmikuga.
On 70date lõpp ja Patrick Batemanil on kõik, mida hing võib ihaldada. Ta on noor, nägus, tark, töötab Wall Streetil, teda ümbritsevad ilusad naised ja vend on pururikas - võib öelda, et mees elab oma Ameerika unelmat.
Keegi ei oska aimatagi, et selle "kena" kesta all peitub nartsissistlik hullumeelne, kes eksperimenteerib "veidi" surma ja vägivallaga. Ja mis kõige hullem: ta ise ei saa sinna mitte midagi parata (sest ta on ju haige for cryin out loud) ja iga kord õnnestub tal mingil mõistatuslikul viisil pääseda. Kuid kas ka seekord?

Ei, tegu pole mingi mõttetu mahanottimisega, tegemist on tõeliselt hea, mustast huumorist ja satiirist nõretava, kõvasti alahinnatud filmiga. Kriitikud ei eksi, kui ütlevad, et Bale teeb Batemanina ühe elu parima esituse. Mingil hetkel leidsin end kõht kõveras naervana, kuigi teema tõsine ja julm. Must see kõigile "haige huumori" fännidele.

Aa ja for the record: film on alates 17. eluaastast.

Mõned tsitaadid ka siia, aga nagu ikka, et neist paremini aru saada, peaks filmi kindlasti ära vaatama:

Patrick Bateman: I have all the characteristics of a human being: blood, flesh, skin, hair; but not a single, clear, identifiable emotion, except for greed and disgust. Something horrible is happening inside of me and I don't know why. My nightly bloodlust has overflown into my days. I feel lethal, on the verge of frenzy. I think my mask of sanity is about to slip.
----
Victoria: [referring to the bloodstains on Bateman's sheets] What are those?
Patrick Bateman: Oh, uh, it's - cranberry juice. Uh, cran-apple.
----
Jean: What's that?
Patrick Bateman: Duct tape. I need it for... taping something.
---
Courtney Rawlinson: Stop it, I'm...
Patrick Bateman: - on a lot of lithium?

The Butterfly Effect (2004)

The Butterfly Effect räägib noorest mehest ning paralleelselt tema lapsepõlvest, kelle mälestused on hakitud mäluaukude poolt. Üliõpilasena avastab aga nimitegelane (Ashton Kutcher) "võime" minna ajas tagasi lugedes vanu sissekandeid oma päevikus. On juba teada tuntud tõde, et ajas tagasi minnes tuleb olla ettevaatlik ajaloo muutmisega, sest tagajärjed võivad olla saatuslikud. Nimitegelase soov muuta tulevikku on aga nii tungiv, et tagajärgedest ta suurt ei hooli ja nii langeb ta aga üha sügavamale lõksu, millest iga pääsemine näib eelmisest napim.

Maailmaparandamise soov nõuab aga alati oma hinna, sest iga kord, kui Ashton ajalugu muudab, peab keegi maksma selle hinda. Südantlõhestav ja traagiline film, millele on valmis meisterdatud 2 täiesti omanäolist lõppu. 1 neist on tüüpiline Hollywoodi lõpp, teine aga pisut sügavam ja filosoofilisem, andes filmi sisule hoopis uue mõtte. Ehkki ma pole Ashton Kutcheri suurem fänn, peab tunnistama, et antud filmis sai ta oma rolli täitmisega veenvalt hakkama. Filmi kui terviku eest aga kolm punkti, sest kahe lõpuga film ei tähenda kunagi head, vaid külvab ainult segadust. Alternatiivlõpud jätke palun fanfictionite autoritele.

Wanted (2008)

Wanted oli üle pika aja üks film, mis oli mind oma traileriga võlunud ning mille esilinastumist ma pikki silmi ootasin. Esilinastusele ma kahjuks ei jõudnud, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eh? Tuleb endale tänulik olla, et nägin selle filmi ära suurel ekraanil, sest sellest tulenevalt oli kõike küllaldases koguses: actionit, huumorit, ilusaid inimesi, musklis kehi ja üle vindi keeratud võitlusstseene. Tõeline maiuspala silmadele ja meelele, ei puudunud lõpust püäntki ning algus ja lõpp olid ühendatud loogiliseks tervikuks. Kuna lavastaja oli Timur Bekmambetov, võrdlemisi tundmatu kuju tänapäeva filmimaailmas, siis tõi ta filmi ka rahvuslikud kiiksud ja ühendas selle kõige hollywoodilikuga. Näiteks on filmi toodud vene rahvusest mees, kes jagab teiste karakteritega Venemaalt kaasa toodud tarkusi ning samuti põrutab Angelina Jolie karakter ühel hetkel ladaga rongile järele (õigemini selle kõrval, sest masin võtab sisse ebareaalsed kiirused). Nii nagu ei häirinud Indiana Jonesi viimases episoodis peategelase pääsemine külmkapis, ei riivanud silma ka siinsed eriefektid nagu kuuli trajektoori painutamine või miski muu. Siiski pole head ilma halvata, sest kripeldama jäi loo filosoofia, kus kurikaelte saatuse otsustab kangastelg.

Süütukesest faunist (Narnia lood) pole siin filmis haisugi, sest McAvoy kehastub saatuslikuks palgamõrtsukaks, Angelina Jolie seevastu näitab neid külgi, milles ta hea on ja kehastab juba Mr. & Mrs. Smithis tuttavaks saanud üht maailma parimat kõrilõikajat. Ka Morgan Freeman on selles filmis, kui omades kingades, täites õpetlase, pisut justkui "ristiisalikku" rolli. See ekstreemsusteni viidud film on "must-see" kõigile, kes armastavad Matrixi ja muidu mõnusaid tooli äärel hoidvaid linateoseid.

Muudatus: Ennist unustasin täiesti mainida, et hetkel, kui taustal hakkas kõlama Nine Inch Nailsi "Every Day is Exactly the Same", olin ma müüdud. Pole midagi paremat, kui hea film hea muusika saatel.

007 Casino Royale (2006)

Tegu esimese Bondi filmi uusversiooniga, kus näeme uut Bondi ja tema nimi on Daniel Craig. Blondi "tšikk" on seekord Eva Green (Kingdom of Heaven'i Sibylla) ja teeb seda suhteliselt veenvalt, aga ega seal minu arvates palju vaja pole ka.
Kuna see on Bondi esimene film, siis pole Jamesil alguses isegi "double 0" staatust, aga nagu igagi terasem vaataja arvata võib, saab ta selle ka lõpuks kätte.
Pean mainima, et film jätab suhteliselt külmaks, kuna Bond ise pole eriti atraktiivne (kes siis enne kuulnud on, et Bond blond on?), liiga palju on ka ringisahmimist ja niisama kõmmutamist. Aga see on ilmselt suht-koht igas 007 filmis.

Lugu tiirleb siis selle ümber, kuidas mässajast James läheb omavoliliselt Le Chiffre nimelist paha meest otsima ja kohtab oma teel veetlevat Vesperit. Mängitakse palju pokkerit ja mängus on suured summad, loomulikult ei puudu veel hulgem ilusaid naisi ja autosid. Iseenesest täitsa keskmine action-film.

2 tärni puhtalt näitleja ebasümpaatsuse pärast ja see "tühjakõmmutamine" ei istunud ka. Sai teist küll suhteliselt ammu vaadatud, peaks ehk üle vaatama. Aga praegu 2.

The Dark Knight (2008)

Tegu siis Batmani uuema versiooni teise osaga, kus Bruce Wayne jätkab Gothamis õigluse jalule seadmist. Herr Nolani ees müts maha, sest see järg teeb seda, millega kõik järjed hakkama ei saa, nimelt on teine osa (minu arvates) esimesest tunduvalt parem. Suure tõenäosusega on asi Ledgeri kehastatud Jokkeris, kes teeb tõelist meistritööd. Siin on Jokker nõrgamõistuslik, haiglane tegelane, kes teeb kõik, mis tema võimuses, et Batman kõrvaldada ja Gotham "üle võtta".
Üldiselt ei ole minagi selline superkangelaste film, aga "Pimeduse Rüütel" on kindlasti vaatamist väärt. (Vähemalt minu jaoks) on selles kõike, mida ühes heas filmis olema peab...huumorit, draamat, eyecandyt, häid näitlejaid, actionit jne. Käivad isegi kõlakad, et film peaks Oscarile kandideerima.
Ei väsi kordamast, et minumeelest on Butler Alfred ääretult sümpaatne tegelinski, nagu ka Lucius Fox (Morgan Freeman). Batman on võrreldes eelmise osaga läbi teinud väikese arengu, ja Jokker/Ledger annab täie rauaga. Puudu pole ka good-turned-bad vend. Lõpus tunneb ilmselt enamik Batmanile kaasa, kui ta oma ülim-motikaga põgeneb ja keegi ei tea, et tegelikult oli tema see, kes "päeva päästis".

Isegi keskmisest kõrgemate ootustega fänn peaks igal juhul rahule jääma. Hindeks jääb neli tärni, et Nolanil oleks, mida ületada (loodan, et ikka kolmaski tulemata ei jää).

Lizzahy: Eelnevale lisaks jääb üle vaid rõhutada, et Heath Ledgeri näitlejatöö Jokkerina ei olnud puhtalt ülespuhutud haip, vaid tegu on tõesti oskariväärilise (nii palju, kui selle auhinna väärikusest veel järel on) osatäitmisega. Kuna mul pole selle filmi kohta mitte midagi halba öelda, siis hindan mina seda viiega.

Eternal Sunshine of the spotless mind (2004)

ESOTSM on üks mu vaieldamatu lemmik, hoopis teistsugune, üdini originaalne ja lihtsalt südantlõhestav. On näitlejad, kes sobivad kindlatesse rollidesse: koomikud komöödiatesse, tõsisemad draamadesse, lapselikud muinasjuttudesse. Ühesõnaga, Jim Carrey ei saanud minu peas mitte kuidagi mängida filmis, kus puudus otsene viide huumorile. Ma eksisin. Ka Kate Winslet murrab oma Titanicu müüdi ja kehastub pisut lapselikuks ja vabameelseks nooreks naiseks, kes leiab, et Jimi karakter, kõige ebatõenäolisem isik, on tema jaoks õige. Midagi head sellest aga ei sünni ning siit saabki alguse ülimalt sürrealistlik, kuid painav nõiaring. Just see nõiaring panebki vaataja kaasa elama, nutma, naerma, küüsi närima. Filmis mängivad teisedki suurkujud nagu Elijah Wood ja Kirsten Dunst, ometi ei tundu linateos nagu iga teine Hollywoodi film.

Kui oled kunagi näinud und ja soovinud veel hommikul üles ärgates, et see oleks olnud päriselt (või hingad kergendunult, et polnud), siis on antud filmi peategelasega lihtne sümpatiseerida.

Batman Begins (2005)

Hiljuti nähtud The Dark Knight seadis justkui lisakohustuse vaadata ära ka sellele eelnenud Batman Begins. Filmid superkangelastest nagu spiderman, batman või mõni muu koomiksitegelane on minust alati kaarega mööda läinud ja nii ei teadnud ma kangelase eellugu, ega sedagi, kuidas peategelase keep tal lennata aitab. Mõneti värskendav oli sündmustiku puhul see, et kõik jäi semireaalsuse piiridesse, isegi siis, kui kätte jõudis öö ning kangelased koos vaenlastega oma kodudest välja hiilisid.

Batman Begins jäi teise osa kõrval aga kahvatuks ja täitis ainult oma praktilist, informatiivset eesmärki eelloona. Tõenäoliselt oleksin filmi kõrgemalt hinnanud, kui vaadanuks neid õiges järjekorras; siit siis mu viga. Omajagu oli nalja, teravmeelsust, draamat, aktsiooni, ehk kõike, mida üks meelt lahutav film vajab. Puudu jäi ilmselt kurikaelte hingeelust, ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis teises osas Jokkkeri või Harvey Dentiga. Jäägu siinkohal see punktisumma vaidlustamisele.


Häid kohti filmist:

Uniformed Policeman #1: [describing the Batmobile] He is in a vehicle!
Dispatcher: Make and color?
Uniformed Policeman #1: It's a black...
[looks at his partner, who shrugs]
Uniformed Policeman #1: ...tank!

Bruce Wayne: Well, a guy who dresses up like a bat clearly has issues.

[Batman flies up to find Ra's al Ghul and his warriors]
Ra's al Ghul: Well, well. You took my advice about theatricality a bit... literally.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)

Indiana Jonesi viimased seiklused valmistasid kahtlemata ühe aasta suurima pettumuse filmimaailmas. Ma võin leppida ebarealistlike tagaajamisstseenide ja külmkapis tuumaplahvatuse üleelamisega (need olid isegi nauditavad), aga kohe kindlasti ei lepi ma sellega, et igast kitsast situatsioonist päästakse end kristallpealuuga, olgu see kui võimas tahes. Nagu pealuust oleks üksi vähe olnud, pidi loo lõpp samuti nägema välja nagu varastel '90 aastatel tehtud arvutiefektide katseprogramm. 2 punkti seikluse, näitlejate ja Indiana Jonesi nime eest, aga come on, you can do better than that!

Avatare filmidest

formaadis 96 x 96 (msni display pilt)
Penelope:


Pirates of the Caribbean:

Harry Potter: