Varia: Filmitiitrite pildikogu

Hiljaaegu leidsin ühe põneva ja silmailu pakkuva blogi, mis täieneb jooksvalt vanade ja uute, vähemtuntud, kuid ka armastatud filmide tiitritega. Sedasi kõrvutatuna moodustavad filmitiitrid omaette põneva ja kirju maailma, eelkõige aga vaatamisväärsuse kõikidele tüpograafia gurmaanidele. Tasub pilk peale heita.

http://www.annyas.com/screenshots/

The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

Teade nr. 2

Filmisilma koosseis vabandab pikaaegse vaikuse pärast. Me pole surnud, kolinud ega puhkusel, vaid naudime ööpäevaringselt ülikooli tihedat õpingumaratoni. Oleme tagasi, kui leiame taaskord aega filme vaadata!

Whip It (2009)

Kui kõnealust filmi tutvustada igasuguse visuaalita, või sisust üldse mitte rääkida, on oht, et kujutluspilti tekkinud kuvand pole sugugi see, millest linateos tegelikult kõneleb. Nimelt jutustab "Whip It" isepäisest tüdrukust Blissist (Ellen Page), kes ühel heal päeval avastab enda jaoks roller derby, ehk maakeeli rulluisuralli. Mõistagi pole see spordiala, millest vanemad tätoveeritud ihu ja brutaalsete manöövrite tõttu vaimustatud oleks. Lühidalt aga, "whip" on kõikidele rollerderbylastele teada-tuntud manööver, mida demonstreeritakse filmis "Whip it" nii mõnedki korrad.

Selle lõbusa loo muudab eriti värskeks ebatavaline teema, mõnusad näitlejad, kuid eelkõige Drew Barrymore'i läbikumav ja väga sümpaatseks kujunev käekiri. Tegelastest saavad vaatajatega justkui head sõbrad, seda eriti tänu pisidetailidele, nagu näiteks põrsa näoga põlled, või basseinis filmitud visuaalselt väga poeetiline stseen. Näitlejate "multiinstrumentaalsusest" on saanud moe asi, kuid vähe on neid, kes mitmel rindel edu saavutavad. Drewi andekus lavastajana valmistas meeldiva üllatuse.

Palju rõõmu tegi ka mõnda aega kadunud olnud Juliette Lewise ekraanile ilmumine, keda viimastel aastatel peamiselt vaid muusikamaastikul on kohanud. "Whip itis" kehastatud karakter sobis Juliette'i karmi välisilme ja hoiakuga, nagu kinnas kätte. Ellen Page kui üks minu isiklikest lemmikutest ei teeni subjektiivsusest ja niisama andekusest tingituna ühtki halba sõna. Elleni karakterile seltsi pakkunud eelkõige muusikuna tuntud Landon Pigg ei pakkunud aga näitlejannale väärilist konkurentsi ja nii jäi nende kahevaheline liin veenvaks vaid tänu mõlema välisele kokkusobivusele.

Filmi hingestatust võib võrrelda Drew Barrymore'i vikerkaarevärviliste sokkide ja elava iseloomuga; täpselt sellise pildi noor režissöör loost maaliski.