Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

PÖFF, Sleepwalkers ja plakatinäitus

Eile, ehk 10. novembril sai jalad alla East Creative Space galeriis plakatinäitus Sleepwalkersi ja Animated Dreamsi programmide filmidele. Plakatid valmisid koostöös EKA graafilise disaini tudengitega, minge kindlasti vaatama! Saladuskatte all võin öelda, et plakat animatsioonile "Café Allongé" valmis läbi minu paberit rebinud käte. Kes kohapeale ei jõua, võib plakateid kodus vaadata.

Varia: J. J. Abrams' mystery box

Kes vähegi TED jutuajamistega kursis, teab, et sealt leiab aeg-ajalt väga põnevat kraami ja inspireerivaid kõnesid. Sattusin peale J. J. Abramsi ("Lost", "Alias", "Armageddon" jne) kõnele sellest, mis teda müsteeriumide poole tõmbab. Tegu on energilise ja vaimuka kõnepidajaga, nii et tasub vaadata.

Antichrist (2009)

Kui üldse mõnest filmist praegusel kiirel perioodil muljetada, siis peab selleks olema taanlase Lars von Trieri ilus, aga hirmus "Antichrist", mille otsekohesus saaks külmaks jätta vaid vähesed.

Esimest korda trailerit vaadates tundus linatükk täiesti keskpärase õudusfilmina, jutustades loo külmades toonides ja õudusttekitavates paikades, peategelasteks paar, kes peavad paremaks põgeneda oma probleemide eest maamajja.


Film oma täies hiilguses ei meenuta aga ühtegi teist seni nähtud linateost, ega matki mõnda samasse žanrisse kuuluvat sugulast. Näiteks ei juhtu eriti tihti, et terve aja jooksul figureerib kinolinal vaid kaks tegelast. Ka graafiliste stseenide hulk ületab "Antikristuses" mängeldes kujuteldava keskmise, ning kohe kindlasti ei meenuta film kõriauguni leierdatud "The Ringi" või mõnda teist samast puust stsenaariumiga linateost. Trieri ausus oma vaatajate vastu mõjub muidugi värskendavalt, kuid paljude arvates on paljastavate stseenide hulk põhjendamatult suur ja hale üritus teha kunsti. Pingutatud, või mitte, sobisid minu arvates kõik osad mosaiiki liigse pressimiseta - tegelaste suurim vaenlane oli siiski emake loodus, mille toonitamiseks kulusid ära just kõige ürgsemad elemendid, olgu siis selleks näiliselt Aadamit ja Eevat portreteerivad Willem Dafoe ning Charlotte Gainsbourg.


"Antikristuses" leidub küllaga kananahka ihule toovaid momente, kasutamata selleks juba kulunud "kapi tagant välja hüppamise" võtteid. Veelgi enam, õudustekitavad hetked kuuluvad eelkõige tavalistele metsaelanikele endile (ehk küll mitte nii traditsioonilises võtmes, kui me neid oleme harjunud nägema). Kooslus nähtud loomadest, sürrealistlikest momentidest ühes aegluubis stseenidega, kus filmi meeskangelane seisab silmitsi loodusega, kui mingi võika tõega, moodustab kokku suhteliselt kummalise vaatepildi. Kuigi kogu loo sõnum on lihtne ja ühetimõistetav, ei tasu Trieri sõnumit liialt tõsiselt võtta. Tähtis on vaid "Antikristuse" fiktsionaalne maailm ja selle atmosfääriline, ent kummitav võlu.

Quadrophenia (1979)

Tänaseks juba kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos, mida peetakse 1960date noortekultuuri väga tõetruuks kujutajaks.

Tegevustik toimub 1964. aasta Inglismaal, kus Jimmy on tulihingeline Mods'ide kambajõmm.

Need on inimesed, kes sõidavad Vespadega, käivad ohtralt pidudel ja loomulikult ei puudu nende elust ka amfetamiin. Nende vastased on Rockers (ehk rokkarid?), kes eelistavad õigeid motikaid, kuulavad õiget rocki ja kannavad musta nahka.

Film keskendub pigem Jimmyle, kes on oma rutiinsest tööst ja tüütutest vanematest tüdinenud ja oma kambajõmmidega väljas hulkumine on tema ainus pääsetee. Peagi muutub see aga kinnisideeks ja kogu tegevustik leiab kulminatsiooni ühel nädalavahetusel Brightonis kauaoodatud peol, kuhu ilmub nii Jimmy silmarõõm Steph, kui ka kõikide mods'ide eeskuju Ace Face (keda mängib muide Sting).

Jah, see plot tundub esmapilgul juba nii äraleierdatud ja igav. Leian, et Quadrophenia on üks vähestest filmidest, mis suudab suurepäraselt välja tuua selle, mida grupivaim ühe inimesega teha võib ja mis juhtub siis, kui seda gruppi ühel hetkel enam toetamas ei ole. Käsitletakse probleeme, mis on aktuaalsed ka tänapäeval ja just see teebki filmi nii heaks. Huvitav on jälgida kahe subkultuuri (Mods & Rockers) omavahelist võimuvõitlust ja seda, kui sarnased või erinevad nad teineteisest on.

Kahtlemata on tegu filmiga, mis paneb asjade üle järele mõtlema. Ei tasu seepärast filmi "karta". Tean küll ja veel inimesi, kes ei viitsi selliseid "diipe" filme vaadata, kus kogu aeg peab jälgima. See pole päris selline film. Saab möllu, nalja, kaklusi..ühesõnaga sex and drugs and rock'n'roll.

Peale selle lastakse seal ohtrasti The Who muusikat.

The Shawshank Redemption (1994)

Alustuseks tervitused teispoolsusest! Suur vabandus meie pika vaikimise pärast, nüüd oleme jälle tagasi. Aga nüüd filmi juurde.

Kes ei tea, siis tegu on IMDb kasutajate meelest läbi aegade parima filmiga, ehk top250s asub see linateos uhkelt #1 positsioonil.

Lühidalt öelduna on tegu vanglafilmiga, mille tegevustik leiab aset 20. sajandi esimeses pooles. Mees saadetakse vangi teo eest, mida ta ei sooritanud (kõlab kuidagi A-Rühmalikult, aga mis teha) ja raudse kardina taga peab ta veetma täpselt kaks eluaega. Tegu Andy Dufresne'i nimelise kiitsaka pankuriga, kes ei avalda vangla põlisasukatele alguses mitte mingit muljet. Kuid aastate edenedes saavad mehed aru, eesotsas Morgan Freemani poolt mängitud The Redi'ga, et Andy pole mitte papist poiss:ta asub valvurite heaks tööle (kuna viimased ei jaga tuludeklaratsioonidest ja muust paberimajandusest just eriti palju) ja oma vanglasõpradele ta naljalt selga ei pööra. The Red'i ja Andy vahel tekibki sügav sõprus, kui Red'i jääb häirima see, et vaatamata kümnetele aastatele, mis nad koos on istunud, et kaota Andy lootust, et ühel päeval ta pääseb. Seda, kas mehed saavad vabadust nautida või ei, saab juba teada siis, kui filmi ise ära vaatate. (Eeldan, et paljud on seda siiski juba näinud. Tegu ju filmiklassikaga.) Loomulikult on filmis mitmeid nö "kõrvallugusid", millele vaataja tahes-tahtmata kaasa elab.

Filmi oli ääretult nauditav vaadata ja kui nüüd tagasi mõelda, siis hetkekski ei hakanud igav, peas tiirles pidevalt mõte, et mis siis lõpuks saab. Saab näha nii huumorit, vangla karmi elu, kui ka inimese sügavat hingeelu. Silma jäid sarnasused Krahv Monte Cristo looga ja tahes tahtmata tuli ette tuttavaid võtteid Prison Break'ist.

Ei ütleks, et tegu on nüüd läbi aegade parima filmiga, kuid tõesti, tegu on filmiga, mida on ülimalt hea vaadata ja mis pakub ohtrasti mõtlemisainet. Morgan Freeman ja Tim Robbins teevad suurepärase näitlejatöö. Ei kujutakski ette, et neid tegelasi võiks kehastada keegi teine. Enne Robbins'it pakuti rolli Tom Hanks'ile, kes oli Forrest Gump'i pärast sunnitud loobuma. See-eest tegid režissöör Frank Darabont ja Tom Hanks koostööd The Green Mile-nimelises tuntud linateoses.

Nii et kõik, kes veel näinud ei ole, soovitan soojalt!

Varia: Avatar (2009)

Ilmselt on paljud juba kuulnud "revolutsioonilisest" James Cameroni kirjutatud ja lavastatud "Avatarist". Eelmainitud filmi 15-minutiline eelvaade jõuab kodumaistesse kinodesse juba reedel, kuhu kiirematel kinoklubilistel oli võimalik "osta" täiesti tasuta pilet. Kuna piletimüügi algusaeg oli fikseeritud, siis juhtus see, mida oli arvata: superkinod.ee lehekülg ei kannatanud esimest inimlaviini välja ja põgusad 10 minutit oli server maas. Superkino koduleht polnud muidugi ainuke veebileht, mis sellisele rünnakule alla jäi. Pileteid sellele eksklusiivsele eelvaatele pakuti ka "Avatari" koduleheküljel, ning seegi kord oli fännide agarus serveriruumist suurem. Miks räägitakse aga sellest filmist nii palju? James Cameroni nimi üksi ei tekitaks ju ometi nii palju kõmu.

Väidetavalt peaksid vaatajad selle 15 minuti jooksul kogema midagi enneolematut, mis viib 3D filmid ühes revolutsioonilise CG-ga täiesti uuele tasemele. Sellise kaliibriga filmide kõrvale nagu LOTR või isegi Pixari teosed on raske midagi visuaalselt kõrgetasemelisemat kõrvale ette kujutada, kuid ei saa ka öelda, nagu kogu see kära ja saladusloor antud linateose ümber poleks huvi tekitanud.

Filmis löövad kaasa mitmed tuntud nimed, nagu Sigourney Weaver (Alien), Sam Worthington (Terminator Salvation), Giovanni Ribisi jpt. Seegi film sarnaselt Cameroni 1986. aastal lavastatud "Aliensile" kõneleb tulnukatest ja nende kohtumisest inimrassiga; kuid nagu mainitud, ei ole keegi veel midagi sellelaadset näinud. Eks näis, kas reklaam ja kuulujutud on filmi endaga võrdväärsed.

Täpsemalt loe siit ja siit.