Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

Tulekul: Public Enemies (2009)

Juba teist korda (kala mälu võlud) avastasin, et peagi on tulemas film, kus mängivad koos Johnny Depp ja Christian Bale. Filmisilmakad saavad südamerabanduse.

Public Enemies (2009) - sisust nii palju, et Depp kehastab kurikaela, keda Bale üritab kinni nabida. Ought to be good.

USAs esilinastub 1. juulil, Eesti kohta info veel puudub.
Režissööriks on Michael Mann ("Collateral", "Hancock", "The Aviator")

Pilt pärit siit.

I'm Not There (2007)

Alustuseks vabandused minugi poolt pikema eemaloleku pärast. Nüüdsest ehk jõuab jälle siiamaile tihemini. Aga let's get to the point.

I'm not there on film, mis tekitab segaseid emotsioone. Ühest otsast tahaksin ma öelda, et see on tõesti hea film ja igaüks peaks selle ära vaatama, puhtalt juba selle pärast, kuidas see 

üles on võetud, staaridest rääkimata, teisest otsast aga ütlen, et pole 100% my cup of tea, sest kohati on ikka no nii veniv, et pane või kinni. 

Film räägib siis popilegend Bob Dylanist...läbi 6 tegelase loo. Jude, Arthur, Jack, Billy, Woody ja Robbie näitavad meile kahe tunni vältel olulisemaid hetki Bobi elust ja karjäärist. Linateos on äärmiselt huvitavalt üles võetud. Kohati must-valge dokfilmi stiilis intervjueerijate ja kogu kupatusega, siis jälle film nagu mängufilm ikka. 

Vaatamist on film väärt veel seepärast, et see sõna otseses mõttes kubiseb staaridest. Filmi(nagu Filmimöla tegijad öelda armastavad) "varastab"  Cate Blanchett kehastades Jude'i, keda fännid teevad tema ajast ees olemise pärast maha(olid ju 60dad ja electric rock polnud ju kesteabkui populaarne). Naine teenis ka selle eest Oscari nominatsiooni. Veel mainimist väärivad Heath Ledger, kes mängib näitlejat Robbie Clarki. Viimane jutustab oma loo alates kohtumisest oma tuleva naise, Clairega(Claire on mix ühest Dylani kunagisest türuksõbrast ja tema naisest). Christian Bale'i tegelane Jack Rollins on laulja (mis peaks siis kujutama Dylanit '60 aastatel, kuhu jääb tema megaedu folgilauljana), kes lõpetab usuhulluna. Filmis teevad veel kaasa Richard Gere ja Ben Whishaw (ülihead quoted). 

Ühesõnaga long story short...selle filmi jaoks peab meeleolu olema. Häid quote on seal kuhjaga ja nalja saab ka. Film justkui lainetab:just siis, kui mõtled, et nüüd peab küll pausi panema ja järgmisel päeval edasi vaatama, läheb huvitavaks. Jällegi kuna filmis lauldakse palju, siis ei saa viite tärni anda, miinuseks on ka kohatine uimasus. Maitse asi. Dylani fännidele ja neile, kes tema elulooga vähe rohkem kursis, pakub film kindlasti rohkem naudingut. 

The Machinist (2004)

Bale'i filmide saaga nimekirja kuulub kahtlemata ka The Machinist, mis šokeerib eelkõige näitleja kõhetu vormiga, kui sisuga. Sisu poolest meenutab film kangesti Secret Windowit ja vähemal määral Fight Clubi, kus kõigis on peategelaseks lõhestunud isiksusega mees. Nimelt on peategelaseks Trevor Reznik (Christian Bale), kes pole saanud magada ligi aasta. See pole mingi tavaline insomnia, vaid midagi, mis teda vaikselt, kuid järjekindlalt tapab. Tegelane näeb oma kehas välja kui elav surnu.

Trevor, nagu pealkirigi ütleb, on masinist ja ühel päeval ilmub tehasesse, kus ta töötab üks uus tööline, Ivan (John Sharian), keda keegi teine ei paista märkavat või tundvat.  Uus töökaaslane hakkab Trevorit kummitama ja ajab ta pea hullumeelsuse piirile. Ühel hetkel ilmuvad ta külmkapile kummalised post-itid õõvastavate kirjadega ja nii püüab peategelane saada müsteeriumi jälile. Seda, kas ta ka saladuse lahendab või Ivanist rohkem teada saab, vaadake ise. Iseenesest juba ulatuvad Trevori insomnia põhjused palju sügavamale (vajadus end lunastada) ja nii mõnelgi korral on filmi kirjeldatud kui modernset "Kuritööd ja karistust".

The Machinist ongi see kurikuulus film, mille jaoks Bale kaotas kaalu üle 60 naela, süües ainult õunu ja juues kohvi. Ainuüksi näitleja šokeeriv väljanägemine on põhjus, miks seda filmi vaadata. Kui esimest korda filmi stille nägin, mõtlesin, et tegu on eriefektidega.

Rescue Dawn (2006)

Üle pika aja ka midagi head. Rescue Dawn oli kosutav vaatamine pärast X Filesi piinlikku läbikukkumist.

Väidetavalt põhineb Herzogi film tõsielulistel faktidel, kuid ometi on raske uskuda, et üks USA õhuväe piloot võiks sattuda vietkongide pantvangi ning sealt peaaegu surma suust end välja rabeleda sellisel viisil, nagu film seda näitab. Peaosas on taaskord Christian Bale, kes eranditult teeb hea rolli ja viib näitlemise järgmisele tasandile. Mehe harjumuseks on saanud erinevate rollide tarvis oma kaaluga mängida ja nagu The Machinistiski, on Bale'i kaal filmi jaoks ohtlikult madalale langetatud. Kõigepealt American Psycho ideaalilähedane vorm, siis The Machinist, kus mees on rekordiväärselt filmi tarvis kaalu kaotanud, Batman, mis eeldab samuti kangelasele iseloomulikku lihasmassi ja viimaks Rescue Dawn Bale'i kummitusliku välimusega. Ka edasised rollid nõudsid palju burgeri vitsutamist. Loodetavasti on Christiani organism kõige selle jaoks piisavalt visa.

Film algab rahulikult. Entusiastlikele pilootidele näidatakse videoklippe sellest, kuidas džunglis ellu jääda, mille üle mehed pahaaimamatult nalja heidavad. Pilge edasisele sündmustikule. Ka stseenid pärast Dieteri (Christian Bale) õnnetust ajavad pigem muigama. Mida aeg edasi, seda tõsisema hoiaku film võtab ja lõpuks muutub film juba emotsionaalselt raskeks, millele aitab kõvasti kaasa meisterlik näitlejatöö ja üleüldine usutavus. 

Kindlasti pole tegu tavalise sõjafilmiga: ohtralt verd ja vägivalda, tulirelvi jms sealt otsida ei maksa. See on ühe mehe ellujäämislugu.

Varia: American Psycho

Suurepärane näitlejatöö Christian Bale'ilt:

American Psycho (2000)

Tegu siis Bret Easton Ellis'e samanimelise romaani filmiversiooniga. Peab kohe alustuseks ära ütlema, et endal see film juba mitmekordselt ära vaadatud ja tegu ühe tõelise lemmikuga.
On 70date lõpp ja Patrick Batemanil on kõik, mida hing võib ihaldada. Ta on noor, nägus, tark, töötab Wall Streetil, teda ümbritsevad ilusad naised ja vend on pururikas - võib öelda, et mees elab oma Ameerika unelmat.
Keegi ei oska aimatagi, et selle "kena" kesta all peitub nartsissistlik hullumeelne, kes eksperimenteerib "veidi" surma ja vägivallaga. Ja mis kõige hullem: ta ise ei saa sinna mitte midagi parata (sest ta on ju haige for cryin out loud) ja iga kord õnnestub tal mingil mõistatuslikul viisil pääseda. Kuid kas ka seekord?

Ei, tegu pole mingi mõttetu mahanottimisega, tegemist on tõeliselt hea, mustast huumorist ja satiirist nõretava, kõvasti alahinnatud filmiga. Kriitikud ei eksi, kui ütlevad, et Bale teeb Batemanina ühe elu parima esituse. Mingil hetkel leidsin end kõht kõveras naervana, kuigi teema tõsine ja julm. Must see kõigile "haige huumori" fännidele.

Aa ja for the record: film on alates 17. eluaastast.

Mõned tsitaadid ka siia, aga nagu ikka, et neist paremini aru saada, peaks filmi kindlasti ära vaatama:

Patrick Bateman: I have all the characteristics of a human being: blood, flesh, skin, hair; but not a single, clear, identifiable emotion, except for greed and disgust. Something horrible is happening inside of me and I don't know why. My nightly bloodlust has overflown into my days. I feel lethal, on the verge of frenzy. I think my mask of sanity is about to slip.
----
Victoria: [referring to the bloodstains on Bateman's sheets] What are those?
Patrick Bateman: Oh, uh, it's - cranberry juice. Uh, cran-apple.
----
Jean: What's that?
Patrick Bateman: Duct tape. I need it for... taping something.
---
Courtney Rawlinson: Stop it, I'm...
Patrick Bateman: - on a lot of lithium?

The Dark Knight (2008)

Tegu siis Batmani uuema versiooni teise osaga, kus Bruce Wayne jätkab Gothamis õigluse jalule seadmist. Herr Nolani ees müts maha, sest see järg teeb seda, millega kõik järjed hakkama ei saa, nimelt on teine osa (minu arvates) esimesest tunduvalt parem. Suure tõenäosusega on asi Ledgeri kehastatud Jokkeris, kes teeb tõelist meistritööd. Siin on Jokker nõrgamõistuslik, haiglane tegelane, kes teeb kõik, mis tema võimuses, et Batman kõrvaldada ja Gotham "üle võtta".
Üldiselt ei ole minagi selline superkangelaste film, aga "Pimeduse Rüütel" on kindlasti vaatamist väärt. (Vähemalt minu jaoks) on selles kõike, mida ühes heas filmis olema peab...huumorit, draamat, eyecandyt, häid näitlejaid, actionit jne. Käivad isegi kõlakad, et film peaks Oscarile kandideerima.
Ei väsi kordamast, et minumeelest on Butler Alfred ääretult sümpaatne tegelinski, nagu ka Lucius Fox (Morgan Freeman). Batman on võrreldes eelmise osaga läbi teinud väikese arengu, ja Jokker/Ledger annab täie rauaga. Puudu pole ka good-turned-bad vend. Lõpus tunneb ilmselt enamik Batmanile kaasa, kui ta oma ülim-motikaga põgeneb ja keegi ei tea, et tegelikult oli tema see, kes "päeva päästis".

Isegi keskmisest kõrgemate ootustega fänn peaks igal juhul rahule jääma. Hindeks jääb neli tärni, et Nolanil oleks, mida ületada (loodan, et ikka kolmaski tulemata ei jää).

Lizzahy: Eelnevale lisaks jääb üle vaid rõhutada, et Heath Ledgeri näitlejatöö Jokkerina ei olnud puhtalt ülespuhutud haip, vaid tegu on tõesti oskariväärilise (nii palju, kui selle auhinna väärikusest veel järel on) osatäitmisega. Kuna mul pole selle filmi kohta mitte midagi halba öelda, siis hindan mina seda viiega.

Batman Begins (2005)

Hiljuti nähtud The Dark Knight seadis justkui lisakohustuse vaadata ära ka sellele eelnenud Batman Begins. Filmid superkangelastest nagu spiderman, batman või mõni muu koomiksitegelane on minust alati kaarega mööda läinud ja nii ei teadnud ma kangelase eellugu, ega sedagi, kuidas peategelase keep tal lennata aitab. Mõneti värskendav oli sündmustiku puhul see, et kõik jäi semireaalsuse piiridesse, isegi siis, kui kätte jõudis öö ning kangelased koos vaenlastega oma kodudest välja hiilisid.

Batman Begins jäi teise osa kõrval aga kahvatuks ja täitis ainult oma praktilist, informatiivset eesmärki eelloona. Tõenäoliselt oleksin filmi kõrgemalt hinnanud, kui vaadanuks neid õiges järjekorras; siit siis mu viga. Omajagu oli nalja, teravmeelsust, draamat, aktsiooni, ehk kõike, mida üks meelt lahutav film vajab. Puudu jäi ilmselt kurikaelte hingeelust, ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis teises osas Jokkkeri või Harvey Dentiga. Jäägu siinkohal see punktisumma vaidlustamisele.


Häid kohti filmist:

Uniformed Policeman #1: [describing the Batmobile] He is in a vehicle!
Dispatcher: Make and color?
Uniformed Policeman #1: It's a black...
[looks at his partner, who shrugs]
Uniformed Policeman #1: ...tank!

Bruce Wayne: Well, a guy who dresses up like a bat clearly has issues.

[Batman flies up to find Ra's al Ghul and his warriors]
Ra's al Ghul: Well, well. You took my advice about theatricality a bit... literally.