The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

Eastern Promises (2007)

Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.

Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.

Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.


Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.


Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.


Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.

Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.

Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.

Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.

El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

Angels & Demons (2009)

Film sai iseenesest juba mõned nädalad tagasi vaadatud, aga ometi ei osanud selle kohta siia midagi tarka kirja panna. Ei tekitanud päris selliseid emotsioone nagu kinosaali sisenedes lootsin.

Tegu siis sümboliuurija Robert Langdoni järjekordsete "seiklustega". Mees peab koos oma veetleva kaaslase Vittoriaga lahendama väidetavalt naasnud Illuminaatide mõistatuse, et vältida katoliku kiriku allakäiku. Et ikka segadust piisavalt oleks, toimuvad samal ajal paavsti valimised ja see teeb Roberti niigi raske elu veelgi raskemaks. Aega on vähe ja teha on palju ja filmi jooksul selgub nii mõnigi huvitav tõsiasi.

Üldiselt ei tekitanud film eriti mingit tugevat emotsiooni, pidevalt mingi sagimine käis ja vahepeal oli segadust oi kui palju. Ei teagi, kas asi on minus, aga asi kiskus vahepeal päris absurdseks ära. Üks hea asi filmis siiski on: Ewan McGregor. Mees tegi minumeelest päris hea rolli camerlengo kehastamisega.



Film oli siiski parem, kui Da Vinci Code - Ron Howard on oma tööga täitsa hästi hakkama saanud. Nendele, kes loodavad raamatuga üks-ühele filmi, valmistab see linateos kindlasti pettumuse. Kohati on asjad päris teistmoodi, aga täpselt raamatu järgi tehes ei tuleks asjast vast midagi head välja.Ajaviiteks sobib küll.

Bunny Lake Is Missing (1965)

Otto Premingeri "Bunny Lake Is Missing" on Evelyn Piperi romaanil põhinev lugu, mis juba eos meenutab 2000nda aasta filme "The Forgotten" ja "Flightplan". Võrdlus on mõistagi ülekohtune, sest Piperi lugu on serveeritud palju kompleksemal moel, kui see alguses välja võib paista.

Kindlasti tuleb ära mainida legendaarse ja omanäolisema graafilise disaineri Saul Bassi kätetöö, milleks on kahtlemata leidlik lahendus algustiitritele (mida võib alt poolt kaeda) ja üks minu lemmikutest filmiplakatitest, millest peegelduvat stiili on tänapäeval korduvalt üritatud jäljendada.


Kahjuks pühiti Bunny Lake'ilt tolm alles siis, kui Joe Carnahan ("Pride & Glory") otsustas sellest remake'i teha (veel pole see juhtunud). Seletades lahti aga võrdluse "Flightplani" ja "The Forgotteniga", on siingi tegu looga, kus ühel päeval läheb kaduma laps, keda Bunny (nii on tüdruku nimi) ema Ann Lake (Carol Lynley) asub koos venna Stepheniga (Keir Dullea) otsima. Ülesanne ei ole just lihtsate killast, sest tüdrukust poleks keegi justkui kuulnudki. Kas tegu on vandenõuga või on lapse ema hull? Sellele küsimusele saab vastuse alles filmi lõpusirgel, mis on ühtlasi linateose juures üks parimaid osi. See ühendab psühholoogilise näitemängu kaasahaarava looga ja korraks meenub lapsepõlv, kus peitusemängu ja tagaajamisega kaasnes endalgi kättesaamise kartuses närvikõdi.


Ehkki lõpplahendus oli mõnevõrra üllatav, ei tee see tasa "Bunny Lake'i" seletamatult aeglast tempot ja Keiri ning Caroli liialt puist ja mehaanilist näitlemisstiili. Samas filmi üleüldisele kõledusele koos seda võimendanud taustamuusika ja võttekohtadega töötas see mingil määral kaasa ja hoolimata üksikutest kohmakatest üleminekutest oli üldmulje omamoodi värskendav.



Saul Bassi algustriitrid:

The Midnight Meat Train (2008)

Pettumus. Ei teagi, kust IMDb selle imepärase 6.6 reitingu välja on võlunud, sest minumeelest ei olnud see isegi mitte viite väärt.

Tegu siis järjekordse slaughtermuuviga, kus verd lendab kahte lehte ja halastamine ei tule kellelegi mõttesse. Fotograaf Leo satub juhuslikult peale seeriamõrvar Mahogany'le, kes on päeva-ajal lihunik ja ütleme nii, et mehele meeldib tööd koju kaasa võtta. Igatahes, Leo kahtlustab, et härra lihunik saadab öösiti rongis koletuid tegusid korda, aga nagu ikka sellistes filmides kombeks, ei saa ta seda kuidagi tõestada ja nii ehk nii keegi ei usu teda. Ainus võimalus on ise rongi peale istuda ja kõik kaamerafilmile jäädvustada.

Mahogany rollis on Vinnie Jones, kes on siiani üldiselt päris häid rolle teinud (eesotsas "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne"), kuid seekord ei suutnud isegi tema filmi päästa. Kogu film oli lihtsalt nõrk. Ei saanud aru, et mis kogu selle laipade sorteerimise point oli ja miks Mahogany'l need veidrad asjad naha peal kasvasid? Ja miks ta neid kogus? Mida rohkem lõpu poole, seda ajuvabamaks film läks. Isegi veri nägi piisavalt fake välja, et filmi vastu huvi kaotada.

Kõige kiftim osa filmist oli see, kuidas Mahogany rongis ja rongijaamas oma "vallatu instrumendikotiga" istus. Muu oli ausaltöeldes puhas ajaraisk. Ei ploti, ei näitlejatööd.

Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Hitman (2007)

Selline klassikaline Transporteri stiilis kõmmutamisefilm. Tehtud siis samanimelise arvutimängu järgi. Salapärane mees, kelle ainsaks nimeks on Agent 47 ja kellel kuklal triipkoodi tätoveering, on stiilne palgamõrvar, kellel ei jää ükski detail kunagi kahe silma vahele. Tööots viib mehe Venemaale ja ühel hetkel on mees sündmustekeerises, kus tarvis ohtrasti püssi järele haarata. Poliitiline vandenõu, tagaajav Interpol, venelased ja loomulikult ei puudu ilmist ka kaunis vene naine.

Long story short:plot jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Ei olnud sellist ülimat põnevustunnet, mida Bourne'i vaadates päris tihti ette tuli. Ja vahepeal läks jälgimine vähe käest ära.

Peategelase karakteris on midagi häirivat. Ma saan aru jah, et ta peab selline emotsioonitu ja kalkuleeriv killer olema, aga ma ei oskagi defineerida, mis see ülihäiriv tema juures oli. Kuiv kuidagi see näitlemine. Olga Kurilenko saab seekord oma rolliga täitsa tublisti hakkama (samas ega see just mingi ülidiip roll ka ei olnud) ja pani nii mõnigi kord muigama.


Esteetilise poolega on siiski palju vaeva nähtud ja täitsa stiilselt üles võetud ja detailidega viitsitud jännata. Juba seepärast tasuks film korra ära vaadata.

The Saw (2004)

Film, mis ilmselt ei vaja tutvustamist. Sai hiljuti teine jälle ära vaadatud ja mõtlesin, et kannan ta siis Filmisilma arhiivi ka sisse. Minu arvates üks kõige mõjuvamaid ja paremaid Sae filme, ilmselt asi selles, et tegu siiski esimese filmiga. Liigitaks isegi klassikate alla. Mäletan, et kui seda esimest korda nägin, siis oli päris parajalt hirm nahas, et kusagil keski Jigsaw oma haigeid mänge mängib.
Saag ongi film, mis pani mind jälle "õudukaid" vaatama. Vahepeal jätsin žanri täiesti unarusse, sest ei viitsinud enam neid kolle vaadata. Until Saw came along. Alguses ei oodanud midagi erilist, aga mida minutid edasi, seda huvitavamaks kogu plot muutus.

Lühidalt sisust: 2 meest leiavad end kinnisest ruumist jalgupidi toru külge aheldatuna. Mehed asuvad koostööd tegema ja leiavad lindi, kus neid tervitab Jigsaw, kes tahab nendega "üht väikest mängu mängida". Kui mehed mängu reegleid järgivad ja mõistatuse lahendada suudavad, pääsevad nad eluga ja väärivad edasi elada. Samal ajal näidatakse politseirühma, kes leiab üha uusi inimesi, kes Jigsaw "mängus" kaotajaks jäänud.

Filmi teebki heaks tema low-budget. Ei ole mingeid eriefekte ja kõik on võimalikult lihtsalt tehtud. Pean tunnistama, et erinevad paroodiad (kasvõi Scary Movie oma) on filmi mõnevõrra minu jaoks ära rikkunud, aga pärast kolme aastat mõjub ikka sama "värskendavalt" kui esimest korda vaadates.

The Day the Earth Stood Still (2008)

Käisime ka Zmurffiga tunnustatud linateose remake'i kinos vaatamas ja astusime kinosaali suhteliselt tühja lehena (1951. aasta filmi pole kumbki näinud). Film ei inspireerinud aga üldse, ehkki loo potentsiaal oli käega katsutav.

Filmis on kasutatud küll ohtralt eriefekte ning selle kohta ei saagi midagi halba öelda (kui ehk see, et hiiglasliku roboti kehastuses kaitsesüsteem oleks võinud välja näha veenvam, kui purustamatu plastiliinmees), kuid kui terve teos mängida ainult visuaalse ilu peale välja, siis ei jää filmi lõpuks enam midagi järele ning "The Day the Earth Stood Still" on järgmiseks päevaks sama hästi, kui unustatud. Paistab, et sel ajal, kui mehed filmi efektidega tuunisid, unustasid nad filmi sisu tähtsuse sootuks ja nii sündis järjekordne hollywoodi meelelahutus väljalülitunud ajudele. Awesome!

Muidugi oli aeg-ajalt ka põnevust: Keanu Reevesi mängitud Klaatu müstilisus ja pidev arutlus, mis eesmärgil ta inimeste sekka tuli. Keanu saab oma rolliga hästi hakkama (ehkki pisut passiivse ja küllaltki emotsioonitu tegelase mängimine ei ole A-listi näitlejate hulgas just vägitükk) ja Jennifer Connelly roll kasuema ja teadlase rollis ei olnud ka sugugi halb.


Niisiis on Scott Derricksoni versioon antud lühijutust tühi nagu kellavärk, kuigi isegi võhikuna antud teemas oli tunda, et stoorist oleks võinud välja pigistada nii palju enamat, kui Klaatu ja Heleni põgenemismaraton enesehävitusliku inimsoo eest. Need paar mõtet, mida arvati ka laiemale massile peale minevat / aru saadavat, kasutati siiski linateose lõpupoole ära ja kulminatsioon oli ehk ainuke sügavam koht kogu kuivale jäänud sündmustiku kõrval.

Antud versioon on seega üks neist filmidest, mida võib ju korra meelelahutuslikul eesmärgil vaadata, kuid midagi inspireerivat peale mitte-midagi-uut-siin-pole silmailu ei tasu sealt otsida.

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done. 

Twilight (2008)

Tundus ainult loogiline rääkida Twilightist kohe pärast rootslaste vampiirifilmi. Kui nüüd oskaks ka kuskilt alustada.

Film "Twilight" põhineb Stephenie Meyeri samanimelisel romaanil, mis räägib peategelasest Bellast, kes armub absoluutselt täiuslikku vampiiripoissi. Antud juhul olen raamatut ka lugenud (et ikka teada saada, millest kõik see fuzz) ja pean ütlema, et hullemat teost annab otsida. Linateose kasuks vaid nii palju, et viimane oli isegi parem, kui raamat ise, sest peategelase monoloogi ja korduvaid mõtteid kuuleb vaid põgusalt alguses. Etterutates mainin, et selle võrdluse tõttu annan filmile punkti rohkem, kui ta seda väärt on.

Alustades halva käsikirjaga (sitast saia ei tee) ja lõpetades ebasümpaatse Robert Pattinsoni näitlemisega, ei olnud olnud just palju järel, millele loota. Kuna raamatus on "sündmustikuks" vaid Bella ja Edwardi suhted ja teised tegelased koos kõrvaliste sündmustega täiesti tagaplaanile lükatud, siis ei erinenud see kuigivõrd filmis toimuvast. Bella (Kristen Stewart) isa oli ikka suvaline hobo, kelle juures Bella elas, tüdruku "sõbrad" olid lihtsalt mingid tüütud ja uudishimulikud tüübid, kelle nime ma veel lõpupoolegi üritasin meenutada ning Edward oli ikka samasugune stalker, nagu raamatus võib tema käitumisest välja lugeda.


Kui Kristeni näitlejatöö üle pole eriti midagi nuriseda (polnud Bellat mängida nüüd teab mis vägitükk ka), siis seevastu Robertil oli selline nägu peas nagu "võitleks ta igas stseenis justkui kõhukinnisusega" tsiteerides Sopranot. Sellist nähtust on esinenud ka teiste näitlejate puhul ja ma nimetaks seda Daniel Radcliffe'i või Orlando Bloomi sündroomiks.

Film juba iseenesest nägi odav välja, mille üle ei saa ka just imestada, sest kuuldavasti oli selle eelarve suhteliselt väike. "Twilightis" puudus igasugune stiilitunnetus ja paistis, et linateos ei üritanudki midagi innovatiivset teha, vaid täiesti kuivalt materjal "ette lugeda". Ka eriefektid nägid odavad välja ning stseenid, kus Edward demostreeris oma kiirust, tundus see lihtsalt maapinna kohal jalgade siputamisena.


Ja filmi soundtrack?! Iga kord, kui Edward plaanile ilmus, hakkas taustaks "kõlama" parema kirjelduse puudumisel stalkeri muusika. Omamoodi täiesti sobiv arvestades Edwardit ennast, aga muusika püüdis pildi arvelt liiga palju tähelepanu, mis pole just raske, kui pilt ise pole suurt midagi väärt.

Minnes tagasi filmi käsikirja juurde, siis nii mõneski stseenis tundus, et näitlejad on oma repliigid ära unustanud või poldud lihtsalt suudetud antud lõiku mingit otstarbekat rida sokutada. Raamatule truuks jäämisest ei saa siin aga rääkida, sest sündmustikuareng oli kohati raamatus toimuvast täiesti erinev.

Nii mõnigi "Twilighti" fänn on võrrelnud teost Harry Potteri seeriaga, väites, et esimene on palju sügavamõttelisem, kui mingi stoori võluripoisist. Kui Harry Potterist välja jätta absoluutselt kõik muu tegevustik peale Harry ja Ginny sebimise, küllap siis oleks ta ka "Twilighti" fännide vääriline. HP ja "Twilighti" võrdlemine on aga enam kui ülekohtune, sest erinevalt Stephenie Meyerist on Rowlingul stiili.

Kinopileti peale ei soovita raha raisata.

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.