Eastern Promises (2007)

Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.

Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.

Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.


Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.


Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.


Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.

Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.

Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.

Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.

El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

Juno (2007)

Libistanud pilgu üle imdbsse kirjutatud arvustuste, ei paista Diablo Cody kirjutatud loole just eriti sooje sõnu olevat, aga ometi on linateos pigistanud välja täpselt 8 punkti 10st. Arvestades tõsiasja, et "Juno" on Diablo esimene samm filmimaailmas, siis ei julge mina küll naise üllitise kohta ühtki halba sõna öelda.


"Juno" avab vaatepildi täiesti uuest perspektiivist noore tüdruku maailma, kes on küll alles 16, kuid poolkogemata juba lapseootel. Lugu järgib vaimukalt ja irooniamaiguliselt nimitegelase, Juno (Ellen Page) elu nende üheksa kuu jooksul, mil tal tuleb tegeleda probleemidega, millele tavaliselt 16-aastased mõtlema ei peaks. Juno on kadestamisväärselt isepäine ja omanäoline, pisut poisilik tüdruk, kes armastab juua kanistrite viisi mahla. Ometi ei ole teose rõhuasetus teismelise raskel elul, vaid lugu on esitatud vaimukalt, suuresti tänu valitud näitlejatele, Ellen Page'ile ja Michael Cerale (kehastab Paulie Bleekerit). "Juno" teeb eriliseks detailitunnetus, nagu Bleekeri armastus oranžide tic-tacide vastu või Juno poolkatkine hamburgertelefon. Kadestamisväärne on ka tüdruku isiklik tuba, mille kirevus on võrdeline Juno seltsiva ja meeldejääva iseloomuga. Michaeli tegelane on seevastu tagasihoidlik, kuid parema iseloomustuse puudumisel see lahe tüüp, kes on lahe ka siis, kui ta midagi ei tee. Cera kõhetu kere ja kohmetu hoiak on vast just need küljed, mis iseloomustavad näitlejat kõige paremini.


Jennifer Garneri osa "Junos" pedantliku abielunaisena jäi aga kahe eelmainitud noore näitleja kõrval kahvatuks, ehkki ühes Jason Batemaniga (filmis Jenniferi abikaasa Mark) tõid nad sisse vaheldusrikka liini paarist, kelle pealtnäha harmoonilisest elust oli puudu vaid üks väikelaps.


Indie pole vast päris õige sõna iseloomustamaks "Junot", küll aga pole tegu hariliku Hollywoodi toodanguga. Film on ülevoolavalt rikas oma vaimukate dialoogide ja ebaharilike karakterite poolest (ei tasu unustada ka Rainn Wilsoni etteastet sarkastilise poemüüjana nimega Rollo) ja kahtlemata on "Juno" uus vaatenurk komöödiafilmile, mis tõestab veelkord, et "hea" nalja tegemiseks ei ole vaja "American Pie" stiilis dialooge.

Rollo: You better pay for that pee-stick when you're done with it. Don't think it's yours just because you marked it with your urine!

Things We Lost in the Fire (2007)

Film, millest ma hoolimata 7,3 IMDb reitingust eriti palju ei oodanud. Ütleme nii, et taanlannast režissöör Susanne Bier suutis positiivselt üllatada.

Long story short on film sellest, kuidas õnnetu juhuse tõttu leseks jäänud Audrey (Halle Berry) üritab oma mehe surmast üle saada ja mehe sõber Jerry(Benicio Del Toro) püüab teda aidata. Õigemini, Audrey ise kutsub sõltlasest Jerry oma majja elama. Asja muudab keerulisemaks see, et kui Brian (Audrey mees) veel elas, vihkas naine Jerryt rohkem kui ükskõik mida muud, sest alailma jooksis Brian keset ööd narkouimas Jerryt aitama. Nüüd liigub naise peas kinnisidee, et surema oleks pidanud hoopis heroiinisõltlasest Jerry. Segane lugu, aga ajapikku saavad mõlemad aru, et üks ei saa ilma teiseta. Õnneks (jah just õnneks) ei lahvata nende vahel meeletu armastus ja nad ei abiellu ega ela elu lõpuni õnnelikult. See oleks lihtsalt liiga klišee.

Mis filmi juures meeldis, oli Benicio Del Toro. Mees saab kaakide ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ja ta neutraliseerib veidi närvilist Halle Berryt, kelle roll tuletas (eriti alguses) meelde Koletiste Balli. Ma saan aru jah, et roll on selline, aga karjuv ja skisofreeniale kalduv Berry tegelane ei olnud minu jaoks eriline turn-on. Üleüldse olid Audrey enesekontrollikaotamised veidi liiga liialdatud. Ja Jerry võttis seda kõike eriti tšillilt. Aga humoorikaid hetki jätkus õnneks filmi nii mõnigi.

Üldiselt ütleks, et üle keskmise film, aga teist korda ei vaataks. Liiga palju draamat.

Howard Glassman: So how come Brian never mentioned you?
Jerry Sunborne: Because I'm a recovering heroin addict maybe.
[moment's silence]
Howard Glassman: I hate my wife. I mean, since we're sharing...

Hitman (2007)

Selline klassikaline Transporteri stiilis kõmmutamisefilm. Tehtud siis samanimelise arvutimängu järgi. Salapärane mees, kelle ainsaks nimeks on Agent 47 ja kellel kuklal triipkoodi tätoveering, on stiilne palgamõrvar, kellel ei jää ükski detail kunagi kahe silma vahele. Tööots viib mehe Venemaale ja ühel hetkel on mees sündmustekeerises, kus tarvis ohtrasti püssi järele haarata. Poliitiline vandenõu, tagaajav Interpol, venelased ja loomulikult ei puudu ilmist ka kaunis vene naine.

Long story short:plot jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Ei olnud sellist ülimat põnevustunnet, mida Bourne'i vaadates päris tihti ette tuli. Ja vahepeal läks jälgimine vähe käest ära.

Peategelase karakteris on midagi häirivat. Ma saan aru jah, et ta peab selline emotsioonitu ja kalkuleeriv killer olema, aga ma ei oskagi defineerida, mis see ülihäiriv tema juures oli. Kuiv kuidagi see näitlemine. Olga Kurilenko saab seekord oma rolliga täitsa tublisti hakkama (samas ega see just mingi ülidiip roll ka ei olnud) ja pani nii mõnigi kord muigama.


Esteetilise poolega on siiski palju vaeva nähtud ja täitsa stiilselt üles võetud ja detailidega viitsitud jännata. Juba seepärast tasuks film korra ära vaadata.

Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)

Superbad (2007)

Sõbra soovitusel sai vahelduseks vaadatud ka törts huumorit ameeriklaste moodi. Viimasel ajal ei kipugi enam selliseid komöödiaid vaatama, aga sel polnudki väga viga. Superbadi eeliseks teiste omasuguste seas on see, et tema peategelased on võrdlemisi sümpaatsed.

Kaks teismelist poissi, Seth (Jonah Hill) ja Evan (Michael Cera) teevad kõik, et tüdrukutele meeldida ja nii võtavad nad enda peale alkoholi varumise ülesande. Linateos kujutab nende eepilist seiklust mõninga irooniamaiguga, seda enam, et karakterid on lühidalt öeldes äpud, kes üritavad kõigest väest oma eluga hakkama saada. Aeg-ajalt meenutab film American Pied ja teisi taoliseid komöödiaid, kuid seegi võrdlus ei kannata kaua välja, sest Superbad on ometi naljakam ja olemuselt siiram. Evani tegelaskuju, kuid eelkõige Michael Cera osatäitmine selles rollis annab Superbadile palju malbema maigu ja tõenäoliselt teeb sellest parema filmi, kui ta oleks võinud olla. Michaelil tundub olevat ka oma nišš, kuidas ta tüüpsituatsioone lahendab ja see teeb temast meeldejääva näitleja (pikemas perspektiivis võib see muidugi ära tüüdata).


Kohati labasuse piiri kompivad naljastseenid tirivad aga Superbadi keskmist tublisti alla, seega ei saa anda rohkem, kui kolm punkti. Ehkki Superbad ei kuulu just väärtfilmide hulka, on ta piisavalt meelelahutuslik, et selle saatel aega surnuks lüüa.

Good Shopper Cashier: How old are you?
Seth: ...22.
Good Shopper Cashier: [looks skeptical for a second, then smiles] You certainly are! That'll be 80 dollars.
Seth: Oh! Okay!
[pulls money out of his sleeve]
Seth: Pssha! Thank you kindly! Will that do?
Good Shopper Cashier: [examines the bill: a crisp 80 dollar bill] It most certainly will! Thank you, Seth!
Seth: Hey, thank YOU!
[double high-fives cashier]

12 (2007)

12 vandekohtunikku peavad Nikita Mikhalkovi linateoses "12" langetama tülika otsuse: Kas tšetšeenlane on süüdi oma kasuisa mõrvas või mitte.

Film algabki nende samade meestega ja põhisüžee leiab aset võimlas. Mehed istuvad ümber laua, igaüks peale ühe kibeleb sealt pääseda, et tegeleda vähem tülikate asjadega. Kõik peale ühe otsustavad, et mainitud tšetšeenlane on kuriteos süüdi, ilma, et nad oleks asitõendeid lähemalt uurinudki.

Mees, kes otsustas poisi süüdimõistmise vastu esitab teistele ulitmaatumi: kui kõik ikka pärast tema juttu leiavad, et poiss on süüdi, siis hääletab ka tema nagu enamik. Juhtub aga ettearvatav ja mees ei jää oma arvamusega üksi. Mööduvad minutid, tunnid ja peagi juba päev ning mehed ikka arutavad mõrvajuhtumi üle, avades üha enam asitõendeid sisaldavaid ümbrikuid ja paljastades killukesi oma elulugudest. Pinge kasvab laeni, kuni ruumi lendab üksik lind ja tasakaalustab kogu valitseva olustiku.

Väidetavalt sisaldab see film kõike venelikku ja sellele rahvusele iseloomulikku. Tegelased ironiseerivad iseenda ja valitseva võimu üle. Ka otsuse langetamine ja selle muutmine lähtub karakterite iseloomust ja rõhutab ilmekalt tõsiasja, et tegelikult on kohtumõistmine suhteline ja emotsionaalne tegevus, eriti kui selle ülesande peavad täitma vene rahvusest inimesed, kes on tuntud just oma üliemotsionaalsuse poolest.

Filmi lõppedes oli saal vaikne ja tiitrite jooksmisel ei söandanud end keegi liigutada, sest "12" jättis vaatajatele hulganisti mõtteainet. Üdini venelik ja seda igas heas mõttes. "12" on üliinimlik ja on raske uskuda, et see võiks kedagi külmaks jätta. On ka räägitud, et film on liiga raskesti mõistetav ja sündmuste areng igavalt aeglane. Ise ma seda filmi vaatamisel ei tundnud, kuid otsustada saab igaüks vaid enda eest.

Siiski, aasta parim film ja igati vääriline oskariomanik.

I'm Not There (2007)

Alustuseks vabandused minugi poolt pikema eemaloleku pärast. Nüüdsest ehk jõuab jälle siiamaile tihemini. Aga let's get to the point.

I'm not there on film, mis tekitab segaseid emotsioone. Ühest otsast tahaksin ma öelda, et see on tõesti hea film ja igaüks peaks selle ära vaatama, puhtalt juba selle pärast, kuidas see 

üles on võetud, staaridest rääkimata, teisest otsast aga ütlen, et pole 100% my cup of tea, sest kohati on ikka no nii veniv, et pane või kinni. 

Film räägib siis popilegend Bob Dylanist...läbi 6 tegelase loo. Jude, Arthur, Jack, Billy, Woody ja Robbie näitavad meile kahe tunni vältel olulisemaid hetki Bobi elust ja karjäärist. Linateos on äärmiselt huvitavalt üles võetud. Kohati must-valge dokfilmi stiilis intervjueerijate ja kogu kupatusega, siis jälle film nagu mängufilm ikka. 

Vaatamist on film väärt veel seepärast, et see sõna otseses mõttes kubiseb staaridest. Filmi(nagu Filmimöla tegijad öelda armastavad) "varastab"  Cate Blanchett kehastades Jude'i, keda fännid teevad tema ajast ees olemise pärast maha(olid ju 60dad ja electric rock polnud ju kesteabkui populaarne). Naine teenis ka selle eest Oscari nominatsiooni. Veel mainimist väärivad Heath Ledger, kes mängib näitlejat Robbie Clarki. Viimane jutustab oma loo alates kohtumisest oma tuleva naise, Clairega(Claire on mix ühest Dylani kunagisest türuksõbrast ja tema naisest). Christian Bale'i tegelane Jack Rollins on laulja (mis peaks siis kujutama Dylanit '60 aastatel, kuhu jääb tema megaedu folgilauljana), kes lõpetab usuhulluna. Filmis teevad veel kaasa Richard Gere ja Ben Whishaw (ülihead quoted). 

Ühesõnaga long story short...selle filmi jaoks peab meeleolu olema. Häid quote on seal kuhjaga ja nalja saab ka. Film justkui lainetab:just siis, kui mõtled, et nüüd peab küll pausi panema ja järgmisel päeval edasi vaatama, läheb huvitavaks. Jällegi kuna filmis lauldakse palju, siis ei saa viite tärni anda, miinuseks on ka kohatine uimasus. Maitse asi. Dylani fännidele ja neile, kes tema elulooga vähe rohkem kursis, pakub film kindlasti rohkem naudingut. 

Sügisball (2007)

Juba teine sissekanne antud filmi kohta, kuid ma arvasin, et Veiko Õunpuu linateos väärib lähemat tutvustamist, kui paar emotsioonide ajel kirjutatud märksõna.Hiljuti sai oma viimane rahanatuke Sügisballi DVDle kulutatud, sest mälestused viimasest vaatamisest olid head ja ometi pidi sündmustikuga mälu värskendama. Juhtus aga see, et filmiheli ei läinud mitte kuskil käima ja pidi hulk aega surkima, enne kui asja korda sai.

Sügisball räägib Lasnamäe elanikest, kohast, kus "mitte keegi enam ei ela". Esimese vaatamisega tundus kogu värk liialt groteskne ja üle vindi keeratud. Hiljutisel vaatamisel (mis oli eile) aga ei näinud ma enam põhjust, miks ei võiks filmi dokumentaali alla liigitada. Kes ütlebki, et Lasnamäel ei ela selliseid inimesi, ei mõelda selliseid mõtteid, ei tehta selliseid asju?

Nimelt keerleb Sügisballi tegevus mitme erineva inimese ümber. Esindatud on edumeelne arhitekt oma rahulolematu naisega, soomlasest üksik juuksur, ebaõnnes kümblev üksikema, niru armueluga literaat ja palju teisi, kes veedavad oma aega masendavas üksinduses Lasnamäe kõledate paneelmajade vahel. Film lahkab nende masendavamaigulist eraelu, peegeldab nende püüdlusi ja tuleviku aspiratsioone ning kajastab irooniliselt "magala" klišeesid, prototüüpe ja eelarvamusi. Linateos annab nii suure emotsioonilise laengu, et juba täna hommikul vaatasin ma enda ümbruskonda (mustamäge) samasuguse pilguga, kui filmi ennast. See samastumine muutis filmi palju realistlikumaks. 

Kui rääkida filmi teostuspoolest, siis ka siin pole ühtegi halba asja välja tuua. Sügisball on Eesti filmide seas üks kvaliteetsemaid ja meisterlikumaid saavutusi. Jääb lausa mulje, et tegu ongi "välismaise" filmiga nagu neid kunagi Hollywoodi omadega sai võrreldud. Stiilsed ülesvõtted ühes ainuüksi mahedate värvidega ja heade näitlejatega kutsub Õunpuu linateost iga kell uuesti vaatama.

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Film, mida minu peas saakski teha ainult Tim Burton. Selline sünge, tõsine, kuid samas naljakas, ebareaalsus reaalsuses. Burotniga käib, nagu viimasel ajal tavaks saanud, kaasas tema hea sõber Johnny Depp ja mängust ei jää välja ka Burtoni naine Helena Bonham Carter. Boratina tuntuks saanud Sacha Baron Coheni kehastatav konkureeriv võltsijast Pirelli paneb vast ka kõige borativastasematel suunurgad tõusma. Hea näitlejatöö ja kogu teostuse ees müts maha! 

Tegevustik toimub viktoriaaniajastu Londonis, kus eksiilist naasnud habemeajaja Sweeney Todd proua Lovettiga oma äri püsti paneb. Sweeney aka Benjamin Parker naaseb, et leida eest korrumpeerunud linn, kus on surnud tema naine ja tema tütar Joanna on lukustatud kohtunik Turpini häärberisse.

 Toosama kohtunik saatis Toddi aastaid tagasi vangi teo eest, mida viimane ei sooritanud. Vihast pimestatuna asub ta nüüd linna kurikaeltest puhastama, eesmärgiks Turpin tappa. Lovetti ja Toddi koostöö on nii edukas, et isegi proua Lovetti "worst pies in London" hakkavad müüma, kui "kuumad saiad". Kas saladus võib peituda lihas, mis on pirukates? Ja kas sellel on mingi seos Sweeney hämara habemeajamisäriga, kus inimesed kaovad kui tina tuhka? Mida arvab kogu asjast kurikael Turpin ise? Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui filmi ise ära vaatad.

Ah, et miks ainult neli? Põhiliselt ikka seepärast, et filmis on kole palju laulmist. Näitlejad laulavad küll oma häältega ja väga hästi, on see siiski minu jaoks pisut koormav. Maitse asi! :) Soovitan soojalt, isegi kui üldse selliste "laulufilmide" fänn ei ole.

I Am Legend (2007)

Ühemehefilm. Võrreldes filmiga ise, oli trailerisse sokutatud linateose kõige põnevamad seigad. See, mis nägemata jäi, sisaldas suures koguses eriefekte, kuid samuti emotsionaalseid seiku, mida võikski taoliselt filmilt oodata (mees ja koer väljasurnud linnas).

Eriefektide koha pealt oldi jälle mööda pandud ja kõvasti üle vindi keeratud, mida juhtub viimasel ajal üpriski tihti. Inimesed ja loomad, kes olid nii-öelda marutõve taolisesse viirusesse nakatunud, nägid erinevalt haigest inimesest välja nagu zombid. Ka nakatunud koerad meenutasid pigem ühe peaga Cerberust, seades kahtluse alla tõsiasja, kas mõni haigus saab üldse sedasi välimust deformeerida.

Nauditavad hetked seisnesid aga päeval Manhattani inimtühjades piirkondades vändatud seikades, kus nimitegelane leidis end tihti küttimas, koeraga mängimas, kohalikus videolaenutuses või hoopis sillal mõnd oma liigikaaslast ootamas. Need hetked olid stiilsed ja meenutasid mõnevõrra "Vanilla Skys" üritatud analoogset stseeni Times Square'il. Tähelepanuta ei jäänud ka peategelase Roberti ja tema koera, Sami lähedane sõprus, mille kulminatsioon oli paraku emotsionaalsem ja hollywoodi filmile mitteomaselt dramaatilisem. Emotsionaalsust lisab ka Roberti üksindus ja tõsiasi, et leiab end tihti linna laiali veetud mannekeenidega rääkimas.

Filmis oli palju kaheldavaid seiku, kuid kui üldsegi millelegi tunnustust jagada, siis olgu nendeks filmi peategelased Will Smith ja Abby, kelle näitlejatöö oli väga veenev ja suutes mind ühel või teisel hetkel nutma ajada. Aga see pole midagi märkimisväärset.