The Saw (2004)

Film, mis ilmselt ei vaja tutvustamist. Sai hiljuti teine jälle ära vaadatud ja mõtlesin, et kannan ta siis Filmisilma arhiivi ka sisse. Minu arvates üks kõige mõjuvamaid ja paremaid Sae filme, ilmselt asi selles, et tegu siiski esimese filmiga. Liigitaks isegi klassikate alla. Mäletan, et kui seda esimest korda nägin, siis oli päris parajalt hirm nahas, et kusagil keski Jigsaw oma haigeid mänge mängib.
Saag ongi film, mis pani mind jälle "õudukaid" vaatama. Vahepeal jätsin žanri täiesti unarusse, sest ei viitsinud enam neid kolle vaadata. Until Saw came along. Alguses ei oodanud midagi erilist, aga mida minutid edasi, seda huvitavamaks kogu plot muutus.

Lühidalt sisust: 2 meest leiavad end kinnisest ruumist jalgupidi toru külge aheldatuna. Mehed asuvad koostööd tegema ja leiavad lindi, kus neid tervitab Jigsaw, kes tahab nendega "üht väikest mängu mängida". Kui mehed mängu reegleid järgivad ja mõistatuse lahendada suudavad, pääsevad nad eluga ja väärivad edasi elada. Samal ajal näidatakse politseirühma, kes leiab üha uusi inimesi, kes Jigsaw "mängus" kaotajaks jäänud.

Filmi teebki heaks tema low-budget. Ei ole mingeid eriefekte ja kõik on võimalikult lihtsalt tehtud. Pean tunnistama, et erinevad paroodiad (kasvõi Scary Movie oma) on filmi mõnevõrra minu jaoks ära rikkunud, aga pärast kolme aastat mõjub ikka sama "värskendavalt" kui esimest korda vaadates.

The Machinist (2004)

Bale'i filmide saaga nimekirja kuulub kahtlemata ka The Machinist, mis šokeerib eelkõige näitleja kõhetu vormiga, kui sisuga. Sisu poolest meenutab film kangesti Secret Windowit ja vähemal määral Fight Clubi, kus kõigis on peategelaseks lõhestunud isiksusega mees. Nimelt on peategelaseks Trevor Reznik (Christian Bale), kes pole saanud magada ligi aasta. See pole mingi tavaline insomnia, vaid midagi, mis teda vaikselt, kuid järjekindlalt tapab. Tegelane näeb oma kehas välja kui elav surnu.

Trevor, nagu pealkirigi ütleb, on masinist ja ühel päeval ilmub tehasesse, kus ta töötab üks uus tööline, Ivan (John Sharian), keda keegi teine ei paista märkavat või tundvat.  Uus töökaaslane hakkab Trevorit kummitama ja ajab ta pea hullumeelsuse piirile. Ühel hetkel ilmuvad ta külmkapile kummalised post-itid õõvastavate kirjadega ja nii püüab peategelane saada müsteeriumi jälile. Seda, kas ta ka saladuse lahendab või Ivanist rohkem teada saab, vaadake ise. Iseenesest juba ulatuvad Trevori insomnia põhjused palju sügavamale (vajadus end lunastada) ja nii mõnelgi korral on filmi kirjeldatud kui modernset "Kuritööd ja karistust".

The Machinist ongi see kurikuulus film, mille jaoks Bale kaotas kaalu üle 60 naela, süües ainult õunu ja juues kohvi. Ainuüksi näitleja šokeeriv väljanägemine on põhjus, miks seda filmi vaadata. Kui esimest korda filmi stille nägin, mõtlesin, et tegu on eriefektidega.

Hellboy (2004)

Samanimelisel koomiksil põhinev film viib vaataja fantaasiarikkasse tänapäeva, kus paksude müüride taga peitub sarkastilise loomuga kassiarmastajast Hellboy (Ron Perlman). Mõistagi ei saa ta inimeste sekka jalutada, siis kui süda kutsub, sest Hellboy iseäralik välimus (üks pisut suurem käsi, punane nahk ja viilitud sarved) tõmbaks endale liialt tähelepanu. Niisiis veedabki ta suurema osa ajast nelja seina vahel või siis öösiti laia saatjaskonnaga ringi rännates.

Sellest, kuidas Hellboy alguse sai, pajatab juba film oma esimestel minutitel: natside kuri plaan avada portaal ja kutsuda sellest esile suurim kurjus, mida inimkond näinud läheb vett vedama ja juhuse tahtel (või pigem n-ö heade tegelaste kaasabil) saab koletisest hoopis kangelane. 

Tegu pole tavalise põrguolendiga. Hellboy tugeva kesta all peitub soe süda ja inimlikud emotsioonid. Selle elavaks tõestuseks on HB armastus omasuguse, üleloomulike võimetega Lizi vastu. Mõistagi on nende suhe keeruline ja veelgi komplitseeritumaks muudab olukorra Hellboy uus "lapsehoidja" John (Rupert Evans). Ka natsid pole veel alla andnud ja see ongi filmi sündmustiku keskpunktiks. 

Täiesti keskpärane, vaadatav meelelahutus. Hellboy sai jälle vaadatud eelloo tundmise eesmärgil, sest Hellboy 2 tundub veelgi atraktiivsem oma karakteridisaini poolest. Ka siin mängib suurt rolli filmi visuaalne pool (et mitte öelda kõige suuremat rolli). Filmi sisu mind niivõrd ära ei veennud ja "pahad tegelasedki" jäid pisut lahjaks, kuid filmi selles iseenesest süüdistada ei saa - põhineb see ju siiski koomiksil. Iseenesest peitus loos oma moraal. Kas inimlikkus on ilmtingimata ainuomane inimestele? Visuaal oli aga puhas silmailu.

Abe Sapien: [while stitching up Hellboy's shoulder] How long did he touch you? 
Hellboy: I don't know? About 5 seconds? 
Abe Sapien: [pulls three eggs out of his shoulder] Touched you five seconds, laid three eggs. 
Hellboy: Didn't even buy me a drink. 

***

John Myers: What makes a man a man? A friend of mine once wondered. Is it his origins? The way he comes to life? I don't think so. It's the choices he makes. Not how he starts things, but how he decides to end them. 

Secret Window (2004)

Secret Window on film, mida vaadata igavusest vihmasel laupäeval, kuid mida iga vähegi rohkem Johnny Deppi fänn on näinud.

Secret Window räägib kirjanikust, Mort Raineyst, keda vaevab krooniline uimasus ja kes veedab rohkem aega oma diivanil lesides, kui tegelikult kirjutades või ärkvel olles. Tema unearmastus ei tulene aga põgusalt laiskusest, vaid põhjus on hoopis salapärasem, mis hakkab hargnema pärast rida kummalisi sündmusi. Ühel päeval ilmub Morti ukse taha kummaline mees, John Shooter (John Turturro), kes süüdistab Morti plagiaadis. Sellest hetkest peale pole John ja Mort just suurimad sõbrad ja John võtab appi igasugused abinõud, et Mort avaldaks tõe kirjutiste kohta. Vahepeale on põigitud veel stseenid Morti ja tema eksnaise, Amy Rainey (Maria Bello) ning tolle uue mehe Ted Milneri (Timothy Hutton) keerulistest suhetest. Lõppu ma loomulikult reetma ei hakka, kuid see-eest on tulemus vägagi ettearvatav ja õlgu kehitama panev.

Oma süžeelt ei paku film mitte midagi uut. Seda võiks võrrelda Fight Clubi toorema, vaese mehe versiooniga. Tihti jääb ka sündmustiku areng aeglaseks ja ühekülgseks ning lõpuks jääbki mulje, et filmi ainsaks päästjaks on Johnny Depp, kes suudab mcgyverlikult traadist televiisori meisterdada. Tema osatäitmine Mort Raineyna on taaskord midagi uut tema karakterite galeriis ja nii võib linateoses kohata äärmiselt kummalist ja huvitava, boheemlasliku omaolekuga kirjanikku. Ainuüksi näitleja miimika on väärt vaatamist.

Kel vähegi aega üle ja kes vähegi peab lugu Johnny Deppi tegemistest, siis mingiks ajaks on Secret Window täiesti rahuldav meelelahutus.

Ted: Maybe I should take a walk around the block.
Amy: Yes, that'd be good.
Mort: Aw heck, Ted, live a little - make it two. Rubbernecker.

***

John Shooter: Thought you didn't smoke.
Mort: I took it up recently, for my health.

Eurotrip (2004)

Nii, nüüd siis ühe lemmikuima komöödia kallale. Millegipärast ei lähe toosamune film just paljudele tutvusringkonnast peale, aga kui sellist "easy-entertainmenti" otsida, siis sobib Eurotrip päris hästi. Filmis on palju haiget ja kohati perversset huumorit ja isegi the Hoff on, tõsi ta on ainult küll lauldes, projekti kaasatud.

Lugu on siis umbes selline, et Scotti nimelise peategelase tüdruk jätab viimase maha ja vennike otsustab Euroopasse oma kauaaegset kirjasõpra külastama minna. Miks just nüüd? Ikka seepärast, et peategelane saab "liiga hilja" teada, et Mieke(Mike, nagu Scott teda kutsus) on hoopis kuum saksa tsikk, mitte mingi rõve punaste juustega dork. Juhuslikult või mittejuhuslikult tulevad tema sõbrad ka kaasa ja hullumeelne Eurotip võib alata. Teel kohatakse muuseas itallasest rongiperverti, prantslasest haaremipidajat, Hitleri-wannabest Mieke väikevenda ja loomulikult ei puudu ka inglise jalkahuligaanid.

Ühesõnaga...põhilugu on üks, aga see mis seal vahepeal toimub, paneb nii mõnigi kord absurdsusest irvitama. Isiklik lemmik on, kui peakangelased "idaeuroopasse" Bratislava linna jõuavad ja teada saavad, et raudteevõrgustik on seal päris arenenud. Juba ehitatakse teist...

Ei tasu filmist mingit sügavamat mõtet otsida, ei imestaks, kui nii mõnedki rumalamad ameeriklased arvaksid pärast seda filmi sama, mida Cooper ütles:

You know America was founded by prudes. Prudes who left Europe because they hated all the kinky, steamy European sex that was going on. And now I, Cooper Harris, will return to the land of my perverted forefathers and claim my birthright.

Euroopat reklaamitakse, kui vabameelsete kolooniat, kus saab juba 16. aastaselt alkoholi.

Julgeksin tolle filmi siiski nendest labastest "Dude, where's my car" stiilis komöödiatest kõrgemale tõsta, sest...it has a little europe taste on it.

Berliin on ju Londonist kõigest kiviviske kaugusel! Vähemalt nii nad alguses arvasid...

The Butterfly Effect (2004)

The Butterfly Effect räägib noorest mehest ning paralleelselt tema lapsepõlvest, kelle mälestused on hakitud mäluaukude poolt. Üliõpilasena avastab aga nimitegelane (Ashton Kutcher) "võime" minna ajas tagasi lugedes vanu sissekandeid oma päevikus. On juba teada tuntud tõde, et ajas tagasi minnes tuleb olla ettevaatlik ajaloo muutmisega, sest tagajärjed võivad olla saatuslikud. Nimitegelase soov muuta tulevikku on aga nii tungiv, et tagajärgedest ta suurt ei hooli ja nii langeb ta aga üha sügavamale lõksu, millest iga pääsemine näib eelmisest napim.

Maailmaparandamise soov nõuab aga alati oma hinna, sest iga kord, kui Ashton ajalugu muudab, peab keegi maksma selle hinda. Südantlõhestav ja traagiline film, millele on valmis meisterdatud 2 täiesti omanäolist lõppu. 1 neist on tüüpiline Hollywoodi lõpp, teine aga pisut sügavam ja filosoofilisem, andes filmi sisule hoopis uue mõtte. Ehkki ma pole Ashton Kutcheri suurem fänn, peab tunnistama, et antud filmis sai ta oma rolli täitmisega veenvalt hakkama. Filmi kui terviku eest aga kolm punkti, sest kahe lõpuga film ei tähenda kunagi head, vaid külvab ainult segadust. Alternatiivlõpud jätke palun fanfictionite autoritele.

Eternal Sunshine of the spotless mind (2004)

ESOTSM on üks mu vaieldamatu lemmik, hoopis teistsugune, üdini originaalne ja lihtsalt südantlõhestav. On näitlejad, kes sobivad kindlatesse rollidesse: koomikud komöödiatesse, tõsisemad draamadesse, lapselikud muinasjuttudesse. Ühesõnaga, Jim Carrey ei saanud minu peas mitte kuidagi mängida filmis, kus puudus otsene viide huumorile. Ma eksisin. Ka Kate Winslet murrab oma Titanicu müüdi ja kehastub pisut lapselikuks ja vabameelseks nooreks naiseks, kes leiab, et Jimi karakter, kõige ebatõenäolisem isik, on tema jaoks õige. Midagi head sellest aga ei sünni ning siit saabki alguse ülimalt sürrealistlik, kuid painav nõiaring. Just see nõiaring panebki vaataja kaasa elama, nutma, naerma, küüsi närima. Filmis mängivad teisedki suurkujud nagu Elijah Wood ja Kirsten Dunst, ometi ei tundu linateos nagu iga teine Hollywoodi film.

Kui oled kunagi näinud und ja soovinud veel hommikul üles ärgates, et see oleks olnud päriselt (või hingad kergendunult, et polnud), siis on antud filmi peategelasega lihtne sümpatiseerida.