Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

Babel (2006)

Alejandro González Iñárritu Babel on kindlasti üks viimaste aegade parimaid filme. See teos seob omavahel erinevad kultuurid, rassid keeled ja elukombed. Filmis on põimunud erinevate perekondade tegevustikud sellisel viisil, mida esmasel vaatamisel arvatagi ei võiks.

Filmis mängivad Cate Blanchett ja Brad Pitt silme ees lagunevat abielupaari, kes olid oma probleemide lahendamiseks otsustanud minna puhkusele Marokosse. Esimesed kaadrid leiavadki aset Maroko kõrbes, kuid näidates vaatajaile hoopiski marokolaste perekonda, nende igapäevast elu ja tegemisi. Sel hetkel ei saa veel aru, kuidas need kaks asja seotud on, kuid tõsi, film on oma ülesehituselt pisut ettearvatav. Filmis näidatakse veel kolmandat sündmuspaika, Jaapanit, mis on elupaigaks noorele, pealtnäha normaalsele, kuid hingelt katkisele tüdrukule. Esmapilgul ei tundu need klipid omavahel kokku sobivat. Neljandaks ja viimaseks perekonnaks on mehhiklasest pärit naine, kes töötab lapsehoidjana nendesamade ameeriklaste juures ning tema poeg, kes ise elab Mehhikos. Üksainus püssilask ning nende kõigi elud muutuvad.

Babel oli äärmiselt intrigeeriv ja väga-väga usutav film, millega võib aeg-ajalt end samastada, olenemata rahvusest või kõneldavast keelest, elupaigastki. Sündmus ei tiirle vaid Brad Pitti ja Cate Blanchetti ümber nagu seda võiks mõnelt keskpäraselt Hollywoodi filmilt oodata, vaid tutvustab vaatajatele tegelasi ka Jaapanist või koguni Marokost. Filmis on välja toodud väiksemgi detail, alustades marokolaste omavahelisest kauplemisest, nende arusaamatust keelest kuni Bradi vaidluseni oma turismigrupiga, kelle kõigi empaatiapuudus ja palavuse probleemid kogu selle mäsu juures nii tühised tunduvad. Sündmustik oli üles ehitatud üsnagi ebatavalisel viisil, kuid sugugi mitte võõral, mis sarnanes mõnevõrra Pulp Fictioni ülesehitusele.

Babel on saanud palju kriitikat just tavaliste kinokülastajate poolt väitega, et tegu on liialt sügavamõttelise teosega, mil pole mingit pointi. Ehk ongi tänapäeva inimesed liialt laisad, et seda mõtet leida. Babel on tegelikult paralleel Piibliga, ehkki ma seda pole lugenud. Ka Piiblis on Paabeli torn, mis on suurem Jumalast endastki ning, mis samal ajal teeb Jumalale meelehärmi. Seetõttu muudab ta kõik torni ehitavad mehed erinevat keelt kõnelevateks. Babel, ehk kuula. See ongi terve sisu võti. Tuleb üksteist kuulata, et aru saada. Täpselt sedasi on ka filmis: ignorants osutub saatuslikuks maailma jaoks nii väikesele inimesele ning see kajastub igas kultuuris. Brad Pitti ja Cate Blanchetti näitlemine oli sõnadestki üle. Nende karakterid võivad esmapilgul küll lihtsad tunduda, seda enam, et tegu on hariliku abielupaariga, kuid seda välja mängida, ilma, et kasutatakse palju sõnu, on hulganisti raskem. Veelgi enam, suurem osa nende tegevusest toimus sealsamas Maroko külas, suheldes ja samastudes, isegi vennastudes nende inimestega. Kõik see abi otsimine ning selle mitte saamine ameeriklastelt (poliitilistel põhjustel) oli nii tõetruu, et ma võisin end ise sinnasamasse asemele mõelda. Samal ajal olid marokolased enda nahast nõus välja pugema, et seda abielupaari aidata, nõudes mitte midagi vastutaskuks ja just sel hetkel, kui üks neist Bradi tegelaskuju pakututd raha tagasi lükkas, sain ma aru, kui hästi peab paika see väide, et kel on vähe, see annab endalt kõik.