The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

Things We Lost in the Fire (2007)

Film, millest ma hoolimata 7,3 IMDb reitingust eriti palju ei oodanud. Ütleme nii, et taanlannast režissöör Susanne Bier suutis positiivselt üllatada.

Long story short on film sellest, kuidas õnnetu juhuse tõttu leseks jäänud Audrey (Halle Berry) üritab oma mehe surmast üle saada ja mehe sõber Jerry(Benicio Del Toro) püüab teda aidata. Õigemini, Audrey ise kutsub sõltlasest Jerry oma majja elama. Asja muudab keerulisemaks see, et kui Brian (Audrey mees) veel elas, vihkas naine Jerryt rohkem kui ükskõik mida muud, sest alailma jooksis Brian keset ööd narkouimas Jerryt aitama. Nüüd liigub naise peas kinnisidee, et surema oleks pidanud hoopis heroiinisõltlasest Jerry. Segane lugu, aga ajapikku saavad mõlemad aru, et üks ei saa ilma teiseta. Õnneks (jah just õnneks) ei lahvata nende vahel meeletu armastus ja nad ei abiellu ega ela elu lõpuni õnnelikult. See oleks lihtsalt liiga klišee.

Mis filmi juures meeldis, oli Benicio Del Toro. Mees saab kaakide ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ja ta neutraliseerib veidi närvilist Halle Berryt, kelle roll tuletas (eriti alguses) meelde Koletiste Balli. Ma saan aru jah, et roll on selline, aga karjuv ja skisofreeniale kalduv Berry tegelane ei olnud minu jaoks eriline turn-on. Üleüldse olid Audrey enesekontrollikaotamised veidi liiga liialdatud. Ja Jerry võttis seda kõike eriti tšillilt. Aga humoorikaid hetki jätkus õnneks filmi nii mõnigi.

Üldiselt ütleks, et üle keskmise film, aga teist korda ei vaataks. Liiga palju draamat.

Howard Glassman: So how come Brian never mentioned you?
Jerry Sunborne: Because I'm a recovering heroin addict maybe.
[moment's silence]
Howard Glassman: I hate my wife. I mean, since we're sharing...

Fear and Loathing in Las Vegas (1998)

Täitsa ulme.


Üldiselt on nii, et kõige lemmikumate filmide arvustamine osutub alati kõige raskemaks ülesandeks. Fear and Loathing kuulub mu lemmikute hulka, ehkki päris täispunkte talle ei annaks. Siiski, tegu on kahtlemata omalaadse ja samaaegselt täiesti hullumeelse linateosega.

F&L põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel raamatul, mis jutustab kahest tegelasest, ajakirjanikust Raoul Duke'ist (Johnny Depp) ja tema advokaadist Dr. Gonzost (Benicio Del Toro), kes rändavad Las Vegasesse, et veeta seal psühhedeelsete ainete saatel aega. Filmi tegevustik tiirlebki enamasti nende kahe kummaliste ja halenaljakate seikluste ümber Las Vegases, erinevates hotellitubades ja väljas, suuremas seltskonnaski.

Pisut David Lynchi ja Stanley Kubriku laadsed stseenid teevad Fear and Loathingust tõeliselt nauditava filmi. Kiidusõnu väärib ka näitlejavalik, sest peaosadesse valitud Benicio Del Toro ja eelkõige kameeleonmees Johnny Depp suudavad ideaalselt tuua välja karakterite pisut skisofreenilised ja üdini sürrealistlikud iseloomujooned. Sürrealismile aitavad kaasa ka pisut robustselt kujutatud "eriefektid" või "koletised", mida kohtab nii mõneski hallutsinatsioonidega seotud stseenis.


Kahtlemata üks videoteegi klassikutest ja absoluutsetest lemmikutest, kuid millegi pärast ei tõuse käsi viit punkti päris andma. Asi selles, et mingil kummalisel põhjusel ei õnnestunud mul umbes kolm esimest korda seda filmi täies pikkuses ära vaadata. Olgu selleks siis pikale veninud lõpp või mu enda püsimatus, on Fear and Loathing in Las Vegas vähemalt nelja punkti vääriline päris kindlasti.
Muudatus (09/09/09): 4 punkti?! F&L on siiski üks mu lemmikutest.

Dr. Gonzo: Let's give the boy a lift.
Raoul Duke: What? No. We can't stop here. This is bat country.

***

Raoul Duke: There's a uh, big machine in the sky, some kind of, I dunno, electric snake, coming straight at us.
Dr. Gonzo: Shoot it.
Raoul Duke: Not yet, I want to study its habits.