Showmaadlus (WWE jms) jättis mulle sügava mulje juba päris väiksena, kui seda näidati õhtuti pärast Cartoon Networki programmi. Ma vaatasin seda alati haiglase huviga ja imestasin, kui hirmuäratavana ja ebainimlikuna võivad need maadlejad välja näha. Ma olin lausa kindel, et nad ongi sellised, hirmsad koletised, kelle hääl on kärisev ja hoiak rünnakuvalmis. See oli üks jubedamaid, kuid samas põnevamaid asju, mida ma telekast olin näinud. Darren Aronofsky tõlgendus ühe maadleja elust on siiras ja kaasakiskuv.
Ja nüüd "The Wrestler", mis äratas üles kõik lapsepõlve mälestused sellest valdkonnast ja vastas mitmetele küsimustele, millele ma polnud mõelnudki vastust leida. Juba esimestel minutitel võib tutvuda maadluse lavatagusega ja selle peategelase The Ramiga (Mickey Rourke). Tuleb välja, et Randy on täiesti terve inimese närvikavaga ja ehk heasüdamlikumgi, kui mõni vähem muljetavaldava väljanägemisega tüüp. Maadlus on kõik, mida Randy elab ja hingab, sest elust väljaspool maadlusringi ei ole järel just palju: Sõbra Cassidy (Marisa Tomei) amet teeb lähedasema suhte keeruliseks, kuid on värvikaks kontrastiks Randy ametile; ning maadleja tütar Stephanie (Evan Rachel Wood) ei taha isast kuuldagi.
The Ram ja Mickey.
On raske kujutada ette kedagi teist The Rami rollis, sest mees sobis sellesse kui valatult ning iga stseen oli veelgi veenvam kui eelmine (olin lõpuks juba kindel, et olen Mickeyt isiklikult varastel 90ndatel maadlusringis näinud). Lihaleti stseen on lihtsalt nii geniaalne, et ma lausa ootasin seda viimast piiska Randy karikasse. Ja kui rääkida Randy välimusest üldiselt, siis oli tema 80ndatesse kinnijäänud imidž täpselt naelapea pihta (kiitus ka baari stseeni eest, kus taustamuusikana lasti Guns 'n' Rosesi "Sweet Child o' Mine'i", mis kinnitas peaosalise nostalgilisust 80ndate suhtes veelgi). Stseen, kus The Ram valmistub tulevaks showks, värvides protsessi käigus juukseid ja võttes ette muidki ilunippe, meenus mulle koht filmist "Memoirs of a Geisha", kus peaosaline kasutab samuti n-ö koduseid vahendeid, et riietuda veel viimast korda geishaks, kelle kultuur on selleks ajaks juba väljasurnud kunst. Kaks niivõrd erinevat eluvaldkonda, kuid niivõrd sarnased situatsioonid.
Geniaalsus ei hülga ka filmi lõppu, kus must ekraan viibib ehk kauemgi, kui tavaliselt ja jätab vaatajaile mõtteruumi. Linateosele jääb vaid ette heita, et ta pikem ei olnud, sest aeg möödus lausa lennates.
