The Pianist (2002)

3 Oscari ja arvukate muude auhindadega pärjatud Polanski film on tõesti kogu seda nö. fussi väärt.

Film räägib Poola pianisti Wladyslaw Szpilman'i (Brody)  katsumusest II maailmasõjas. Oleme ju nii palju lugenud ja kuulnud, kui raske oli sellel ajal juut olla, aga filmi vaadates jääb suu lahti, kui julmad ja külmaverelised inimesed võivad olla. Juudid polnud sakslaste jaoks isegi inimesed mitte, seega võis nad koondada mingile kindlale maa-alale elama ja siis neid oma lõbuks terroriseerida. See-eest aga leidub ka hulgem inimesi, kes on oma eluga riskides nõus Wladyslaw'i aitama, et viimane peidikutes elades sakslaste eest varju saaks. 

 Masendav film ja hiilgav näitlejatöö. Adrien Brody on oma Oscari tõesti ära teeninud. Ei oskagi midagi muud filmi kohta öelda, kui et vaadake!

Wladyslaw Szpilman:No please! Don't shoot! I'm Polish!
Russian soldier 1:He's Polish!
Russian soldier 2:Yes, he's Polish. Why the fucking coat?
Wladyslaw Szpilman:I'm cold.

The Century of the Self (2002)

Järjekordne tasemel film, kuid seekord on tegu hoopis teist masti žanriga. The Century of the Self on dokumentaalfilm, mis lahkab inimmõistust, tutvustab Freudi psühhuanalüüsiteooriaid ja näitab ilmekalt seda, kuidas reklaam mõjutab meie käitumist.


Õõvastavad must-valged kaadrid inimmassidest ja vahele pikitud värvilised kaadrid retro hõnguga reklaamidest moodustavadki kokku Michael Moore'i dokumentaali. Arenev kapitalism ja Freud teevad koostööd, et pugeda tavainimese pähe ja teenida metsikutes kogustes raha. Industriaalühiskond tähendab seda, et tootmine käib konveiermeetodil ja ühtlasi toodetakse tuhandetes ühikutes identseid kaupu, mis alguses töötab suurepäraselt. '60 lõpus toimub aga pöördeline muutus ja ühtäkki tahab iga inimene olla isiksus: suurettevõtted satuvad paanikasse ja masstootmine kaotab oma eesmärgi. Mis saab edasi? Ja kuidas on kõik see seotud religiooni, poliitika, eelkõige ajaloos domineerinud võimudega?

Omamoodi on The Century of the Self inimest kui loomariigi esindajat paljastav film. Mitte kunagi varem pole ma näinud kaadreid, mis peegeldavad inimese käitumist nii primitiivsel ja loomalikult toorel viisil. Kui tahta inimmõistusest natuke enam sotti saada (või siis üha enam segadusse sattuda), siis tuleb filmiõhtule valida just see film.

Autoriõigustega seotud probleemide tõttu, pole dok DVDl või mõnel muul andmekandjal ametlikult saadaval. Saladuskatte all võin öelda, et mõni aeg tagasi oli ta saadaval google videodes.

White Oleander (2002)

Film, mis ei saa kohe kuidagi külmaks jätta. Noore tüdruku saamise lugu, illustreeritud mitmete erinevate etappidega tema elus. Ilustratsiooni all pean ma silmas etappide värvikust, mida mõjutavad enamasti peategelase kasuvanemad või nende puudumine. Lugu räägibki Alison Lohmani kehastatud tüdrukust, kes elab oma emaga kahekesi, kuid kellest viimanegi lõpuks vanglasse satub. Nii on tüdruk sunnitud minema lastekodusse, kus peagi määratakse talle kasuvanemad. Erinevad kasuvanemad annavad tüdrukule erineva näo ja nii kujunebki temast tugev isiksus, kes viimaks on võimeline oma emale silma vaatama ja tema süüd tunnistama. 

Olen White Oleanderit lugematuid kordi näinud, kuid mitte ainult seepärast, et see on üks mu lemmikutest, vaid põhjus on veelgi lihtsam. Mingi aeg kordas seda alalõpmata TV1000 pealt. Ning kui filmid nagu Bruce Almighty võivad oma üleleierdamisega ära tüüdata, siis iga kord, kui ma antud filmi peale sattusin, ei suutnud ma kunagi kanalit vahetada. Tõeline meistriteos, lugu mis läheb hinge. Taaskord alahinnatud linateos.