The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Love Actually (2003)

Jõulukuu on ühtlasi "Love Actually" kuu ja tavaliselt võib seda näha kord aastas mõnes telekanalis (eriti usinalt lasi seda mingi aeg tv1000). Küsisin oma kaasblogijalt Zmurffilt, kas tema teaks sellele filmile mõnda alternatiivi, mis oleks ülesehituselt ja meeleolult sarnane ja mis veel olulisem: inglaste oma. Temagi ei teadnud (kes oskab soovitada, andke teada).


"Love Actually" jälgib kaheksa erineva paari suhteid ja ühtlasi süübib nende hingeellu. Antud loos pole tegu üliinimestega ega kangelastega, vaid harilike inimestega, kes üritavad hakkama saada oma igapäevaste probleemide ja suhetega. Kaasa löövad mitmed kuulsad inglise näitlejad, sealhulgas Emma Thompson, Keira Knightley, Bill Nighy, Colin Firth, Hugh Grant, Rowan Atkinson ja üks mu lemmikutest, Alan Rickman, kes kõik teevad sellest filmist tõeliselt mitmekülgse linateose. Mitte ainult pole lugu ise loogiliselt ja samas unikaalselt üles ehitatud, vaid ka näitlejatöö oli super: suurepärase rolli teeb Emma Thompson, kes ühes stseenis kujutab suure pettumuse osaliseks saanud pereema. Ta portreteerib oma karakterit üldinimlikult ja loomulikult, sest pärast antud lõigu nägemist jääb mulje, nagu oleks näitlejanna varemgi sellise situatsiooniga kokku puutunud. Kiidusõnu väärib ka Colin Firth, kes kujutab üksikut kirjanikku, kel on "cashbackilik" võime märgata ilu oma ümber ja ka Hugh Grant, kes (küll ehk pisut utoopiliselt) kujutab uut peaministrit, paljastades ka selle riigimehe inimlikud pooled. Eriti andekas oli stseen, kus peaminister koputab äärelinna ridaelamute ustele, et leida üles oma uus armastatu ja otsingu käigus tervitavad teda uksi avanud hämmeldunud inimesed.


Võib-olla peitubki võlu "Love Actually" lihtsuses ja üldinimlikkuses. Kõik, mis toimub ekraanil, on lihtsasti ettekujutatav ka päriselus ja ma ei väsi kordamast, et filmi on sokutatud briti näitlejate paremik. Lõviosa filmi tähtsusest moodustavad aga pisidetailid (nagu eelmisest lõigust võib välja lugeda) ja sellepärast võikski ta ikka ja jälle välja otsida ja käima lükata, et märgata üha uusi pisiasju (ja ilusatest & andekatest inimestest pole ekraani peal kunagi küllalt :))