Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.
Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.
Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.
Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.
