50/50

Ma nii peast nüüd ei oskagi öelda, mis hinne 50/50 järel IMDb-s seisab, aga eile sai ühiselt otsustatud, et tegu on kahtlemata aasta ühe lemmikuga. Filmi kiidusõnad võiks kokku võtta Facebookis kuvatud lausega: "Achingly hilarious and heartfelt". 50/50 on ühtlasi film, mis üle pika aja tekitas tahtmise seda kogemust teistega jagada. 

Valides PÖFFi kavast filmi, jäi loomulikult silma see, et linateoses figureerivad näitlejad nagu kõikide lemmikuks saanud Joseph Gordon-Levitt ning Seth Rogen: duo, mis pidi garanteerima meeldiva kinoelamuse ning mis ei saanud läbi kukkuda. Õnneks läks veel paremini, sest kuigi lugu vähihaigest noormehest ei saanud kõlada just kõigi lõbusalt, oli kogu tegevus ehitatud üles läbivale huumorile, mis ei tekitanud vaatajas draamaga ülemäära rasket tunnet. Mõistagi pole lihtne kirjutada nalju vähihaige ümber tiirlevale loole ilma, et see kedagi teist ei solvaks.

Näitlejatöö oli aga see, mis muutis kogu loo usutavaks, usaldusväärseks ja inimlikuks (rõhk viimasel sõnal). Kuigi suurt rolli mängis muidugi "Superbadi" stsenaristi hästi kirjutatud käsikiri, siis kogu selle asja muutis terviklikuks siiski Josephi ja Sethi sünergia suurel ekraanil. Ei ole ju ka Joseph tegelikult huumori võõras inimene, nagu teda "Kolmas kivi päikesest" võib mäletada. 

Ei olegi oluline, millest sa lugu räägid, vaid oluline on, kuidas sa seda teed. Suured kiidusõnad Will Reiserile ("Superbad") ja toredatele näitlejatele, kes loo ühtseks tervikuks sidusid. 

Whip It (2009)

Kui kõnealust filmi tutvustada igasuguse visuaalita, või sisust üldse mitte rääkida, on oht, et kujutluspilti tekkinud kuvand pole sugugi see, millest linateos tegelikult kõneleb. Nimelt jutustab "Whip It" isepäisest tüdrukust Blissist (Ellen Page), kes ühel heal päeval avastab enda jaoks roller derby, ehk maakeeli rulluisuralli. Mõistagi pole see spordiala, millest vanemad tätoveeritud ihu ja brutaalsete manöövrite tõttu vaimustatud oleks. Lühidalt aga, "whip" on kõikidele rollerderbylastele teada-tuntud manööver, mida demonstreeritakse filmis "Whip it" nii mõnedki korrad.

Selle lõbusa loo muudab eriti värskeks ebatavaline teema, mõnusad näitlejad, kuid eelkõige Drew Barrymore'i läbikumav ja väga sümpaatseks kujunev käekiri. Tegelastest saavad vaatajatega justkui head sõbrad, seda eriti tänu pisidetailidele, nagu näiteks põrsa näoga põlled, või basseinis filmitud visuaalselt väga poeetiline stseen. Näitlejate "multiinstrumentaalsusest" on saanud moe asi, kuid vähe on neid, kes mitmel rindel edu saavutavad. Drewi andekus lavastajana valmistas meeldiva üllatuse.

Palju rõõmu tegi ka mõnda aega kadunud olnud Juliette Lewise ekraanile ilmumine, keda viimastel aastatel peamiselt vaid muusikamaastikul on kohanud. "Whip itis" kehastatud karakter sobis Juliette'i karmi välisilme ja hoiakuga, nagu kinnas kätte. Ellen Page kui üks minu isiklikest lemmikutest ei teeni subjektiivsusest ja niisama andekusest tingituna ühtki halba sõna. Elleni karakterile seltsi pakkunud eelkõige muusikuna tuntud Landon Pigg ei pakkunud aga näitlejannale väärilist konkurentsi ja nii jäi nende kahevaheline liin veenvaks vaid tänu mõlema välisele kokkusobivusele.

Filmi hingestatust võib võrrelda Drew Barrymore'i vikerkaarevärviliste sokkide ja elava iseloomuga; täpselt sellise pildi noor režissöör loost maaliski.

The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

Marley & Me (2008)

Film, mida ei suuda isegi nimekad näitlejad päästa. Pigem koeraarmastajatele.

Lugu siis lühidalt selline, et ajakirjanikud John ja Jennifer Grogan abielluvad ja võtavad koera, kellele saab nimeks (oh üllatust!) Marley. Koer võetakse majja, sest lasteks pole vastabiellunud paarike veel valmis ja kahekesi on ka nagu veidi igav. Nagu aimata võite, on Marley täiesti võimatu iseloomuga ja mitte miski ei sunni teda peremehele alluma. Sellest hoolimata on ta pereisa poolt palavalt armastatud, sest annab mehele pidevat inspiratsiooni kirjutamiseks ja ka ajalehelugejad on Marley ja tema peremehe seiklustest vaimustuses.
Varsti tuleb aga aeg, kus perre sünnib laps lapse järel, kuid see ei takista Marley't olemast üks võimatumaid koeri maamunal.


Film, mis on ilmselt pigem koeraarmastajatele/omanikele. Kubiseb klišeedest ja midagi väga naljakat seal nüüd ka ei olnud. Vabandan kõigi filmi fännide ees, aga film andis tõesti soovida, seepärast pani ka imestama IMDb reiting, mis on nimelt 7.1 . Mingit taustalugu, kui sellist, iseenesest ju ei olnud. Aga eks aeg-ajalt on selliseid ühe pere lugusid ka hea vaadata.


Hoiatan, lõpp on eriti klišee.

The Hangover (2009)

Jon Lucase ja Scott Moore'i "The Hangover" oli värskendav vaheldus Pixari animatsioonidele, kui ainsatele tükkidele, mis suudavad terve oma pikkuse jooksul väsimatult naerutada. Seekordseks müüdimurdjaks oligi palju kiidusõnu teeninud ja imdb-s tervelt 133. kohale tõusnud "Pohmakas", mis näitas, et head komöödiad pole veel päris välja surnud.


Loo süžee on suhteliselt lakooniline ja tutvustus ei ole küll eriline südametevallutaja: neli täiesti erinevate iseloomudega sõpra sõidavad Las Vegasesse, et pidada maha üks raju poissmeeste pidu. Järgmisel hommikul ärgatakse suure oigamisega, sest öistest seiklustest ei mäleta keegi mitte midagi. Hotellituba näeb aga välja kui segipekstud pusle, mille kokkupanemisel moodustub pilt toimunud sündmustest. Iseenesest mõistetavalt saabki sellest kogu linateose põhisündmus. Piisavalt hollywoodilik, kuid siiski mitte lihtlabane, suudab "The Hangover" võita endale kõikide vaatajate südamed. Niisamuti võib palju armastusväärset leida ka tema tegelastest, nagu nägus Phil (Bradley Cooper), tuhvlialusest hambaarst Stu (Ed Helms), kohatu Alan (Zach Galifianakis) ja ratsionaalne Doug (Justin Bartha). Tänu isiksuste mitmekülgusele ei jää ka lugu ise üheplaaniliseks, vaid sõprade erinevuste ühendamisel muutuvad igaühe kiiksud lugu edasikandvaks jõuks.


Vähem värvikamad pole ka loo kõrvaltegelased, tuues peategelaste seiklustesse uusi tuuli ja vaimukaid seiku: kokku joosti koguni Mike Tysoni endaga, kes, tuleb välja, oskab lisaks poksimisele enda üle ka naerda. Kõige tipuks kaasati sündmuste ahelasse ülaloleval pildil figureeriv Mr. Chow, kelle pentslik iseloom ja silmnähtav omapära keeratakse ühel hetkel armutult üle võlli, nii et see muutub juba raskesti seeditavaks. Ülejäänud "The Hangoverist" säilitab aga oma mõõdukuse ja saadab vaatajat võiduka lõpuni. Võit ei tule ilmaasjata, sest filmi parim osa peitubki tegelikult just lõputiitrites: karm reaalsus läbi seebikarbi, ehk pusle ongi koos.

Stu Price: Ew! Alan, did you just eat sofa pizza?
Alan Garner: Yes.

Freaks and Geeks (1999)

I don't give a damn 'bout my reputation.

Freaks & Geeks on esimene seriaal, mis oma tee Filmisilma on leidnud. Olen äärmiselt tänulik inimesele, kes selle vaatamist mulle soovitas, sest kuigi sel hetkel ei jõudnud ma telekatki vaadata, leidsin ma alati aega ühe Freaks & Geeksi episoodi jaoks.

Nimest võib mulje jääda, et tegemist on mõne tõsieluseriaaliga, kus paariks nädalaks on kokku kupatatud kümmekond friiki ja nohikut ning viimases episoodis selgub võitja, kes saab auhinnaks miljon dollarit. Õnneks on teema sellest kaugel, sest Freaks & Geeks on fiktsioon, mis jutustab 80ndate koolielust. See võib kõlada küll väga lihtlabaselt, kuid seriaali muudavad usutavaks tema armastusväärsed karakterid, hea muusika, loomulik stsenaarium ja vaimukad dialoogid. Freaks & Geeks ei ülista mingil juhul kooli populaarsemaid õpilasi, nagu seda tihti analoogsetes seriaalides ja filmides on juhtunud, vaid seab kõik karakterid võrdsele pulgale ning see on ühtlasi põhjuseks, miks suhestuda võib ka kiuslike õpilastega. Inimlikkus on seriaali läbiv joon.


Seriaali vähene tuntus (vähemalt ise polnud ma sellest midagi kuulnud) tuleb tõenäoliselt just teema harilikkusest ja tõsiasjast, et pärast esimest hooaega ei tuntud seriaali vastu enam huvi. Need, kes seriaali aga näinud, hindavad seda väga kõrgelt, nimetades seda klassikaks. Iseenesest on hea, et seriaali eluiga nii lühikeseks jäi: järgnevate hooaegadega sama taset säilitada on paras vägitükk ja nii mõnelgi edukamal seriaalil ebaõnnestunud. Teisest küljest ei ütleks ka ära võimalusest näha veel kord lemmikumaid tegelasi. Viimastest oli eriti värvikas Martin Starri kehastatud Bill Haverchuck, kes oma pisut imeliku olemisega, kuid see-eest enam kui vaimukate dialoogidega võidab iga vaataja südame. Peategelane Lindsay (Linda Cardellini) ei jää selle lühikese aja jooksul samuti võõraks ning tänu temale saab vaataja tuttavaks tüdruku vanematega, tema vennaga, sõpradega ja kõige tüüpilise 80ndate juurde kuuluvaga. Põgusa 18 episoodi jooksul näeb Lindsay püüdlusi olla aktsepteeritud uues seltskonnas ning ühtlasi Lindsay venna Sami üritusi meeldida tüdrukutele. Kui Lindsay tituleeritakse uues grupis friigiks, siis Sam on omandanud nohiku tiitli.


See seriaal on hea näide sellest, et veidrikute, nohikute ja mistahes teiste sildistustega isiksuste iseloomustamine pelgalt eelnimetatud tiitlite põhjal on ülekohtune. Iga karakter selles seriaalis on omanäoline ja kordumatu. Kordumatu ehk isegi lugematute seriaalide hulgas.

Neal Schweiber: The dance is tomorrow. She's a cheerleader, you've seen Star Wars 27 times. You do the math.

Roman Holiday (1953)

Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.

Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.


Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".

Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!

Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001)

Amelie on midagi seletamatut, justkui nostalgiline mälestus kuskilt kaugest ajusopist või igihaljas soov reisist Pariisi pühapäevahommikuse tänavakohviku triibulise päevavarju alla kohvi jooma ja trühvleid sööma. Või mõlemat.

Jean-Pierre Jeuneti ja Guillaume Lauranti kirjutatud stsenaarium loob maagilise, ent igapäevase maailma, kus lapselikud soovid, elu pisiasjad ja Pariisi käegakatsutamatu sarm on ühendatud vaatemänguliseks tervikuks. Ehkki filmi peakangelaseks on üks tütarlaps, Amelie Poulain (Audrey Tautou), ei ole tegevustik sugugi koondunud selle naiivse, kuid äärmiselt heasüdamliku pariisitari ümber, sest tänu Amelie soovile aidata ennast ümbritsevaid inimesi, on loosse kaasatud kõik, kellega naine oma teel kohtub. Ehkki nii mõnegi tegelase ekraaniaeg jääb lühikeseks, teevad siinkohal stsenaristid selle töö, milles paljud on haledalt läbi kukkunud: kõrvaltegelasi tutvustatakse veenvalt ja humoorikalt, mille juures nimetab jutustaja iga isiku meelistegevuse (mullikile lõhkumisest kuni tööriistakarbi puhastamiseni välja). Nimetatud pisiasjad on piisavalt isiklikud, et nendega võiks samastuda iga inimene ja nii tekib side karakteri ja vaataja vahel suurema vaevata.


Audrey Tautou sobib Amelie rolli nagu valatult, püsides tihedalt kannul Guillaume kirjutatud leidlikel dialoogidel. Audrey nukulik välimus mängivad samuti kehastatud karakteri naiivse ja lapseliku iseloomu kasuks, tehes temast armastusväärse ja kahtlemata ühe meeldejäävama tegelase kõikidest vähemalt lähiajal nähtud filmidest.



Muinasjutulisele pildile annab palju juurde ka Bruno Delbonneli kinematograafia, mis esitab Amelie imelise saatuse võrdväärselt tema sisule: kuldsed ja küpsed värvitoonid annavad jutule juurde tema muinasjutuliku võlu ja unistava laadi. Yann Tierseni kirjutatud taustamuusika ei jää alla linateose eelmainitud koostisosadele, sest pildile külge poogitud idüllilist pariisielu meenutavad lood on kuulatavad ka ilma Amelie imelise saatuse jälgimiseta. Täieliku elamuse saamiseks tuleks aga film mõistagi koos pildiga vaadata.

Juno (2007)

Libistanud pilgu üle imdbsse kirjutatud arvustuste, ei paista Diablo Cody kirjutatud loole just eriti sooje sõnu olevat, aga ometi on linateos pigistanud välja täpselt 8 punkti 10st. Arvestades tõsiasja, et "Juno" on Diablo esimene samm filmimaailmas, siis ei julge mina küll naise üllitise kohta ühtki halba sõna öelda.


"Juno" avab vaatepildi täiesti uuest perspektiivist noore tüdruku maailma, kes on küll alles 16, kuid poolkogemata juba lapseootel. Lugu järgib vaimukalt ja irooniamaiguliselt nimitegelase, Juno (Ellen Page) elu nende üheksa kuu jooksul, mil tal tuleb tegeleda probleemidega, millele tavaliselt 16-aastased mõtlema ei peaks. Juno on kadestamisväärselt isepäine ja omanäoline, pisut poisilik tüdruk, kes armastab juua kanistrite viisi mahla. Ometi ei ole teose rõhuasetus teismelise raskel elul, vaid lugu on esitatud vaimukalt, suuresti tänu valitud näitlejatele, Ellen Page'ile ja Michael Cerale (kehastab Paulie Bleekerit). "Juno" teeb eriliseks detailitunnetus, nagu Bleekeri armastus oranžide tic-tacide vastu või Juno poolkatkine hamburgertelefon. Kadestamisväärne on ka tüdruku isiklik tuba, mille kirevus on võrdeline Juno seltsiva ja meeldejääva iseloomuga. Michaeli tegelane on seevastu tagasihoidlik, kuid parema iseloomustuse puudumisel see lahe tüüp, kes on lahe ka siis, kui ta midagi ei tee. Cera kõhetu kere ja kohmetu hoiak on vast just need küljed, mis iseloomustavad näitlejat kõige paremini.


Jennifer Garneri osa "Junos" pedantliku abielunaisena jäi aga kahe eelmainitud noore näitleja kõrval kahvatuks, ehkki ühes Jason Batemaniga (filmis Jenniferi abikaasa Mark) tõid nad sisse vaheldusrikka liini paarist, kelle pealtnäha harmoonilisest elust oli puudu vaid üks väikelaps.


Indie pole vast päris õige sõna iseloomustamaks "Junot", küll aga pole tegu hariliku Hollywoodi toodanguga. Film on ülevoolavalt rikas oma vaimukate dialoogide ja ebaharilike karakterite poolest (ei tasu unustada ka Rainn Wilsoni etteastet sarkastilise poemüüjana nimega Rollo) ja kahtlemata on "Juno" uus vaatenurk komöödiafilmile, mis tõestab veelkord, et "hea" nalja tegemiseks ei ole vaja "American Pie" stiilis dialooge.

Rollo: You better pay for that pee-stick when you're done with it. Don't think it's yours just because you marked it with your urine!

Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan (2006)

Huuh...sattusin üle pika aja jälle kurikuulsat Boratit vaatama ja võib öelda, et tundus parem kui varem. Kui filmi esimest korda nägin, siis pettusin. Filmi ümber oli meeletu melu ja ei leidunud inimest, kes sellest ei rääkinud ja seepärast ootasin päris palju. Kahtlemata on tegu filmiga, mida on targem suurema seltskonnaga vaadata, üksinda vaadates tundub Borat ja kogu tema tegemised pisut liiga labased...seltskonnas vähemalt naerdakse tema naljade üle, üksi pööritan silmi ja raputan pead.

Sisu on ilmselt kõigile teada, kus tahumatu ja rumal kasahh Borat läheb Ameerikasse kultuuri õppima, et oma kodumaa kriisist välja aidata. Along the way armub ta Pamelasse ja seiklused võivad alata.

Nagu eelnevalt mainitud, on minu jaoks tegemist filmiga, mida kannatab ainult kord üle väga pika aja vaadata ja seda ka mitte üksi. Asi on viidud absurdist samm edasi ja kohati on ikka tublisti üle piiri mindud. Aga võib-olla ongi see hea viis näidata, kui rumalad ameeriklased ise on, samal ajal, kui Borat kehastab meie maailma kultuuritust ja naiivsust. Tihti ongi ju vaja üle piiri minna, et inimesed pointist aru saaksid. IMDb 7,6 punkti pean siiski liialduseks.
Ja miks just Kasahstan? Film ei tundu enam pooltki nii naljakas, kui mõelda, et samahästi oleks võinud seal olla keegi Jaan Eestist. Ja tasuta reklaami on film riigile toonud küll ja veel. Isegi Eestile, on ju filmi lõputiitrite taustaks Harri Egipti reklaamid.

Jah, asja peab huumoriga võtma, muidu pole filmi mõtet vaatama hakatagi ja let's face it, mõni koht ajab ikka naerma küll.

Azamat: [arguing with Borat] What's in California?
Borat: [making it up] Pearl Harbor is there. So is Texas.

Vicky Christina Barcelona (2008)

Mis võiks olla parem, kui veeta suvi maalilises Barcelonas ümbritsetud Gaudi loomingust ja spontaansetest inimestest? Woody Alleni sepistatud käsikirja põhjal ja ühtlasi tema juhendusel sündinud linateos on veennud juba paljusid, et pole paremat paika Maa peal, kui Barcelona.


Vicky Christina Barcelona polnud päris see, millena ma teda kuuldu põhjal ette kujutasin. See oli hoolikalt viimistletud ja nauditava näitlejatööga (mitte küll päris otsast-otsani) tükk, mis ei surunud läbijooksvat armastuse teemat vägisi peale, vaid esitas seda omal imelikul moel, mis ei karjunud kulunud klišeedest. Woody Allen söötis vaatajale filosoofia, et võib-olla ei pea kõik olema nii must-valge, võib-olla on võimalik saavutada täiuslikkus mingil ebatraditsioonilisel, tõsi küll, harjumatul moel. Scarlett Johanssoni kehastatud nimitegelane Christina esindas filmis just seda poolt, kus klišeedele polnud kohta. Boheemlaslik eluviis, sõbrad ja armastatu tegid Christina loo tõeliselt nauditavaks vaatamisväärsuseks.


Christina parim sõbranna Vicky (Rebecca Hall) seevastu usub tulihingeliselt abielusse, ratsionaalsusesse ja kõigesse muusse, mis teda Christinast eristab ja ehk igavakski muudab. Vicky suhtub sõbranna eluviisi üleolevalt, seda muidugi hetkeni, kui nad mõlemad pea ees tundmatusse sukelduvad. Kõige suuremat tunnustust vajab aga Penelope Cruz Maria Elenana, sest näitlejatar paistab kinolinal nagu kala vees. Võib-olla on see emakeele kasutamise ja temperamendi väljaelamise tulemus, mis teevad Maria Elenast unikaalse ja usutava karakteri, kuid mis iganes see on, töötas see 100% linateose kasuks. Läbipõlenud kunstniku Maria Elena inspireerivus ulatusid peategelasest Juanist (Javier Bardem) kaugemalegi, sööbides mällu ilmselt kauemakski, kui nädal või kuu. Film koosnes mitmetest suurepärastest stseenidest, millest meeldejäävamad on näiteks Maria Elena vannilinastseen ning Vicky ja Christina esimene jutuajamine Juaniga.


Filmi visuaalne pool oli hea, kuid ei midagi erilist, sest Barcelona on ilus juba au naturel ja ei ole vaja just palju, et seda ekraanil edasi anda. Filmi põhimuusika ja eelmainitud kitarripalad on ehk põhilised muusikalised elemendid, mis defineerivad Vicky Christina Barcelona.

Kahtlemata kuulub VCB nende filmide hulka, mis tekitavad hea tunde ja inspireerivad aeg-ajalt vooluga kaasa minema.

Balls Out: Gary the Tennis Coach (2009)

Esimene 2009. aasta film ja kohe ühe tärni film Filmisilmas juures. Tegu siis tennisefilmiga, kus peaosas Seann William Scott (suuremale vaatajaskonnale vast tuntud, kui American Pie paharett Steve Stifler). Film kategoriseerub "Dude, where's my car" (režissöör on muide sama) stiilis linateoste sekka ja seepärast ei pakkunud erilist pinget.

Lugu iseenesest on lihtne: peategelane Gary elab vagunelamus ja on kohalikus koolis koristaja. Tennisega on ta juba ammu lõpparve teinud ja ei kavatse enam kunagi reketit kätte võtta. Kõik muutub päeval, kui ta kohtab kohaliku tennisemeeskonna treenerit Lev Tuttle't, kellest saab kohe noormehe iidol. Mõned labased naljad hiljem peab Gary tiimi (kes on loomulikult viimased kobakäpad) juhtimise üle võtma ja nad üleriigilistele võistlustele viima, et täita Lev'ile antud lubadus. Miski ei suuda teda peatada ja ta on kõigeks valmis, isegi tiimi vanade võistlustulemuste peale oksendamine ei valmista Garyle probleeme.

Süžee, nagu selliste filmide puhul ikka, on nõrgavõitu ja sündmused arenevad kõige ajuvabamas suunas.(Scott'i tihedad vuntsid ei aita Filmi arenedes, muutuvad naljad üha nilbemaks ja dialoog ajuvabamaks. IMDB reiting 5,7 on isegi aukartustäratav, sest isiklikult ootasin palju madalamat hinnangut.

Ei saa salata, et mõni nali võttis suu naerule, aga selliseid filme saab vaadata ainult siis, kui on tuju vaadata sellist "no-brain" filmi. Seltskond oleks ka soovitatav, ei kujuta ette, et midagi sellist üksi vaatan. Nii, et kui kellelgi poolteist tundi tõesti midagi teha pole, siis võib vaadata küll. William Scotti fännidele kindlasti must-see, sest mees seal end juba tagasi ei hoia.