Changeling (2008)

Tõsilugu? My god.

Clint Eastwoodi filmitegemisoskus ei peaks tulema just uudisena, kuid sellest hoolimata peab ära mainima, et film naisest, kes teeb kõik, et oma poeg tagasi saada, on lugu, mis on ekraanil saanud väärilise visuaali. Linateose headus ei tähendanud aga seda, et ma kinosaalist hea tujuga oleks lahkunud. "Changelingi" depressiivne lugu ja kinematograafia hallid toonid lõid suhteliselt morbiidse atmosfääri ja ei olnud enam palju vaja, et kaasata vaataja peategelase südamevalusse.


Tegevustik leiab aset 1920ndate lõpuaastatel. Loodud on vastav miljöö, ajastule kohase kõnepruugi ja jututeemadega. Selline piinlik täpsus tundub kohati isegi ülepingutatud, justkui oleks dialoogide kirjutamisel lahti löödud "1920s for dummies". Seevastu olid aeglaselt liikuvad punased trammid väga nunnu vaatepilt.

Angelina Jolie osa Christine Collinsi rollis oli küll täiesti uus vaatepilt kõikide nende naisheroiinide kõrval, keda Angie on kehastanud, kuid seda enam tuleb teda keerulise rolli eest kiita. Pole vast lihtne 90% filmist kehastada ahastavat ema, ilma et see tunduks võltsi ja ülemängituna. Nutmist ja kõõksumist oli küll palju, kuid kordagi ei tundunud see pingutatuna (küllap Angelina midagi ka lastekasvatamisest teab, köhh). Vastupidi, kahelda võis ainult algusstseenides, kus Christine veedab kodus aega oma poja Walteriga, keda ta -võib oletada, et ajastule omaselt- sportiks kutsub. Need lühikesed read välja arvatud, tegi Angelina puhta töö hullumeelsena paistva, kuid see-eest täiesti loomuliku käitumisega ema portreteerimisega. Ekraanil polnud näha ainult pisarad, vaid iga hoiak ja liigutus peegeldas tema piinu.

Kuna mu eelteadmised filmist piirdusid Angelina rolliga, siis oli meeldivaks üllatuseks kohata kõrvalosas ka John Malkovichi oma garanteeritud headuses. Malkovichi osa reverend Gustav Brieglebina (kusjuures sellise nimega meest saakski ainult tema mängida) tundus alguses ta kõnemaneeri pärast koomiline, kuid seda ei saa Johnile ette heita, sest see töötas ainult tema karakteri kasuks. Silma jäi ka Jeffrey Donovan kapten Jonesina, kes sobis oma rolli kui valatult: pisut maffialikku ja ühtlasi ajastukohast hõngu kandev "kurikael". Donovani kõrval figureerinud Michael Kelly (filmis detektiiv Lester Ybarra) ei jäänud samuti kaugelt maha. Temaga seoses meenub mulle filmist ülekuulamisstseen (vt pilti all), kus detektiiv jääb ennastunustavalt ja šokeeritult ülestunnistust kuulama ja unustab juba pikemat aega sigareti oma sõrmede vahel, misjärel tuhk aegluubis lauale kukub. See lähivõte on üks parimaid osi "Changelingi" kinematograafiast.


"Changeling" on aga film, mis vaatamise hetkel üllatab oma headusega, kuid ajapikku kaob ta mälust ja järele jäävad üksikud osad. Eastwood on ühtlasi lati juba nii kõrgele seadnud, et "Changeling" sellest kahjuks päris üle ei hüppa, kuid jätab siiski endast maha muljetavaldava märgi. Jutt sai edukalt ümber jutustatud, kuid kogu selle kõhtulöömismaratoni (aka masendushõngu) ei leidunud filmist sellist kõrgpunkti, mis lükanuks vaataja jalaga üle ääre (jah, nagu "this is Sparta" stseenis). Vaadatav linateos, seda kindlasti, kuid positiivseid emotsioone ei tasu oodata, sest näitlejatöö on piisavalt tasemel, et kurb lugu truult ette kanda.

Burn After Reading (2008)

Järjekordne õnnestunud vendade Cohenite linateos. Ausaltöeldes suhtusin filmi enne veidi umbusuga, kuna olin eelnevalt seinast seina arvamusi kuulnud ja filmi vaadates olin positiivselt üllatunud.
Sisust siis niipalju, et Osbourne Cox (Malkovich) on CIA agent, kes vallandatakse juba enne, kui algustiitrid lõppedagi jõuavad. Õigemini talle pakutakse madalamat kohta, aga "Ozzy" ei taha sellest mitte midagi kuulda ja pehmelt öeldes saadab ta kõik pikalt. Nimelt olla mehel alkoholiga probleeme.
Uue töökoha otsimise asemel otsustab vasttöötu hoopis oma kirevast karjäärist memuaare kirjutama hakata. Härra Coxi veetlev naine Katie (Tilda Swinton) naerab vaid abikaasa idee peale ja mure gurmeejuustudega tundub talle tähtsam kui abikaasa tööst ilmajäämine.
Katiel on aga armuke Harry (Clooney), kes on huvitatud nii abielumeheks olemisest kui ka armukesega lustimisest, ta lihtsalt ei suuda otsustada. Peale selle on tema suur kirg jooksmine. Ta kannab oma relva endaga alati kaasas, kuigi pole 20 aasta jooksul seda kordagi kasutanud.
Härra Cox'i teadmata küpsevad tema naise peas ka lahutusplaanid. Seepärast on tal lahutusadvokaadile vaja "Ozzy" finantsseisust ülevaade anda, et mees lahutuse käigus rahast paljaks koorida. Kõik andmed kõrvetatakse plaadile ja õnnetu juhuse tahtel leitakse just see CD kohaliku jõusaali riietusruumist.
Nüüd tulevad mängu Chad (Pitt) ja Linda (Frances McDormand), kes näevad plaadis viisi lisaraha teenimiseks . Linda on keskeakriisis vaevlev naine, kes leiab, et vajab mõnda turgutavat iluoperatsiooni ja Osbourne plaat on just see, mis teda aitaks. Chad...Chad on lihtsalt üks "hea samariitlane", kes on CD nõus väikese vaevatasu eest tagastama.
Kummalgi pole aimu, millesse end mässivad, sest härra Cox pole teatavasti papist poiss. Ja kui see mees juba vihastab, siis ei kohku ta tagasi isegi mitte aluspesu väel kirves käes tänaval jõlkumise ees.
Aga ka Linda ja Chad pole niisama "jobud". Nad on valmis isegi Venemaaga koostööd tegema, peaasi, et raha saada.

Uskumatult ajuvabanaljakas film. Näitlejatöö on super. Malkovich teeb oma suuvärgi ja suhtumisega puhta töö, Clooney on samuti tipptasemel paranoiakunn (nimelt tunneb tema tegelane pidevalt, et teda jälitatakse). Mis veidi häiris ja filmi hinnet alla kiskus oli ehk Pitti pisut ülepingutatud tegelane Chad. Seda ringikargamist ja kaasalaulmist oli veidi ehk liiga palju. Üks filmi kõige muhedamaid tegelasi on ilmselt kõrge CIA boss, kes võtab kõike külma närviga ja ei kohku millegi ees tagasi. Filmi lõpp oli ka veidi...äkiline. Siit siis neli punkti.

CIA Superior: Report back to me when it makes sense.

Being John Malkovich (1999)

Mitte mingi harilik eluloo film, in fact, tegu polegi eluloolise filmiga, vaid jutustab täpselt sellest, millele nimi viitab. Mis tunne on olla John Malkovich? Millal ta on rõõmus? Kuidas ta elab? Mida ta hommikul sööb? Kas üldse? Seda saab teada üks äärmiselt kummalises äris töötav mees (John Cusack), kus ta avastab kapi tagant salajase käigu. Viimane ongi ühendusteeks kabineti ja John Malkovichi mõttemaailma vahel. Tunnel on kui liumägi, mis lõpeb järsult Johni peas, kus "külastaja" võib 15 minutiks olla John. Kõlab nagu atraktsioon? Seda arvas ka John Cusacku tegelane ja tema naine (Cameron Diaz).

Nii jõuabki sündmustik selleni, kus Johni peast saab meelelahutusäri. Kõik tundub hästi (v-a teel tekkinud eetilised küsimused), kuni asjast saab teada John ise (nimelt pole ta sugugi rahul, et tal mõistusega kõik korras pole) ja too ronib oma tunnelist ise sisse (siiski küll piletit ostmata). Mis juhtub, seda saab igaüks filmist ise teada.

Tekkinud armukolmnurgad sunnivad aga tegelasi Malkovichi keha ära kasutama (nimelt on tegelased veendunud, et nii toimib nende suhe paremini) ja Johnist saabki kolme isiku ori. Kui nüüd näitlejatest lähemalt rääkida, siis teevad nii John Cusack, Cameron Diaz (A-listi staar ei panusta oma välimusele), kui ka Catherine Keener suurepärased rollid, John Malkovichi ideaalselt täidetud roll ei vaja mainimistki. Pärast selle filmi vaatamist pole ma Malkovichi iialgi sama pilguga vaadanud. Temas on alati see pisut imelik, filmist külge jäänud omadus, mida mõistab ilmselt vaid see, kes on filmi ennast ka näinud.


Head on need filmid, mis panevad mõtlema veel hiljemgi, pärast filmi vaatamist. Kuna Being John Malkovich on üks neist filmidest, mis suudab genereerida 10000 filosoofilist küsimust (nt, kas meil kõigil on oma tunnel?), siis on see ka hea film.

Väga Charlie Kaufmanlik lugu. Hea mõttes.

Craig Schwartz: Can I buy you a drink, Maxine?
Maxine: Are you married?
Craig Schwartz: Yes, but enough about me.

***

John Malkovich: Did you call me Lotte?
Maxine: Yeah, do you mind?
John Malkovich: No, not really.

***

John Malkovich: This portal is mine and must be sealed up forever. For the love of God.
Craig Schwartz: With all respect, sir, I discovered that portal. Its my livelihood.
John Malkovich: It's my head, Schwartz, and I'll see you in court!
[Malkovich trudges off along the shoulder of the turnpike]
Craig Schwartz: [calling after him] And who's to say I won't be seeing what you're seeing... in court?