Snow Cake (2006)

Polnud filmist "Snow Cake" midagi kuulnud, aga põgusalt Alan Rickmani IMDB profiili uurides sai seegi linateos üles otsitud ja ära vaadatud. Kahjuks ei leidnud ma filmist seda "seda", mida nii paljud teised on leidnud ja mille pärast antud film neile niivõrd meeldib. "Snow Cake'i" on sisse poogitud küll erinevaid karaktereid ja sündmustik võib tunduda millegi värske ja originaalsena (ja ma ei väidagi, et see nii pole), aga millegi pärast ei veennud mind ei näitlejad ega sündmustik ise. Etterutates, näitlejad tegid oma tööd suurepäraselt, aga antud juhul tekkis mingisugune lühis karakterite ja näitlejate endi iseloomujoonte vahel.

Näiteks tean ma Sigourney Weaverit juba titest saati "Tulnuka" filmidest ja nüüd näha näitlejannat ekraanil kehastamas autismi põdevat naist, kes magab narivoodis ja vaimustub paberist tehtud lumehelvestest, on karmi ja külmaverelise "Tulnuka" kangelase kõrval paras kontrast küll. Siinkohal kergitaks paljud ilmselt kulmu, sest anne täita niivõrd erinevaid rolle on vaid kiiduväärt. Selle väitega olen ma nõus, aga ilmselt on viga minus endas, sest häirima hakkas ka Alan Rickmani kehastatud karakter: üksildane ja kättemaksuhimuline inglane, kes "jääb kinnI" kuhugi Ameerika väikekülla. Alanit (vähemasti tema karaktereid) on alati ümbritsenud teatud müstilisus ja sarm, millele lisanduvad näitleja ainulaadne madal hääl ja kelmikas muie. Siinkohal jäi see kõik aga võõraks ja mõningaid stseene oli lihtsalt halb vaadata. Nagu mainitud, on asi suure tõenäosusega minus, sest just eelnimetatud omaduste pärast on Alan üks mu lemmikuid näitlejaid (kui lisada sellele veel alati veenvalt esitatud dialoog). Vastuoluks minu sõnadele, räägitakse IMDBs filmis ainult häid sõnu ning näitlejate valikut kiidetakse taevani. Samuti olevat film emotsionaalselt raske, ehkki nende stseenide ajal, mil oleks võinud käe suu ette lüüa, ma seda ei teinud, vaid kortsutasin pigem kulmu.


Spoiler: Kui Alani karakter istub laua ääres, riietatud roosasse naistekampsunisse ja ühel hetkel murdub ning puhkeb nutma, siis mind see niivõrd ei liigutanud, sest mu mõtted olid pigem selle juures, kuivõrd see roll Alanile...ei sobinud. Veel sehkendab Alex Hughes (Alan Rickman) noore naabrinaise Maggiega (Carrie-Anne Moss), kelle suhe ei veennud mind kohe ü l d s e.

Ootasin rohkemat, polnud päris minu tass teed, aga vähemalt oli Alanil äge lips. Omanäolisuse ja lipsu eest ka punktid.

Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)

Love Actually (2003)

Jõulukuu on ühtlasi "Love Actually" kuu ja tavaliselt võib seda näha kord aastas mõnes telekanalis (eriti usinalt lasi seda mingi aeg tv1000). Küsisin oma kaasblogijalt Zmurffilt, kas tema teaks sellele filmile mõnda alternatiivi, mis oleks ülesehituselt ja meeleolult sarnane ja mis veel olulisem: inglaste oma. Temagi ei teadnud (kes oskab soovitada, andke teada).


"Love Actually" jälgib kaheksa erineva paari suhteid ja ühtlasi süübib nende hingeellu. Antud loos pole tegu üliinimestega ega kangelastega, vaid harilike inimestega, kes üritavad hakkama saada oma igapäevaste probleemide ja suhetega. Kaasa löövad mitmed kuulsad inglise näitlejad, sealhulgas Emma Thompson, Keira Knightley, Bill Nighy, Colin Firth, Hugh Grant, Rowan Atkinson ja üks mu lemmikutest, Alan Rickman, kes kõik teevad sellest filmist tõeliselt mitmekülgse linateose. Mitte ainult pole lugu ise loogiliselt ja samas unikaalselt üles ehitatud, vaid ka näitlejatöö oli super: suurepärase rolli teeb Emma Thompson, kes ühes stseenis kujutab suure pettumuse osaliseks saanud pereema. Ta portreteerib oma karakterit üldinimlikult ja loomulikult, sest pärast antud lõigu nägemist jääb mulje, nagu oleks näitlejanna varemgi sellise situatsiooniga kokku puutunud. Kiidusõnu väärib ka Colin Firth, kes kujutab üksikut kirjanikku, kel on "cashbackilik" võime märgata ilu oma ümber ja ka Hugh Grant, kes (küll ehk pisut utoopiliselt) kujutab uut peaministrit, paljastades ka selle riigimehe inimlikud pooled. Eriti andekas oli stseen, kus peaminister koputab äärelinna ridaelamute ustele, et leida üles oma uus armastatu ja otsingu käigus tervitavad teda uksi avanud hämmeldunud inimesed.


Võib-olla peitubki võlu "Love Actually" lihtsuses ja üldinimlikkuses. Kõik, mis toimub ekraanil, on lihtsasti ettekujutatav ka päriselus ja ma ei väsi kordamast, et filmi on sokutatud briti näitlejate paremik. Lõviosa filmi tähtsusest moodustavad aga pisidetailid (nagu eelmisest lõigust võib välja lugeda) ja sellepärast võikski ta ikka ja jälle välja otsida ja käima lükata, et märgata üha uusi pisiasju (ja ilusatest & andekatest inimestest pole ekraani peal kunagi küllalt :))

Varia: Valik Monty Pythoni klippe

Monty Pythoni tegijad on oma klipid youtube-i üles riputanud ja neid saab vaadata siit. Lisan paar paremat siia ka.

Finding Nemo (2003)

Hiljuti nähtud WALL-Est hoolimata on ja loodetavasti jääb "Finding Nemo" mu absoluutseks lemmikuks animatsioonide seas. Mõned arvavad aga, et antud film on Pixari üks halvemaid (mis muidugi ei tähenda, et film on halb) ja tema karakterite armastuväärsus ülehinnatud. Kindel on see, et latt on seatud kõrgele.


Loo peategelasteks on kaks klounkala (isa Marvin ja poeg Nemo) ning kalamäluga Paracanthurus hepatus (kui keegi teab eestikeelset nimetust, laske tulla) nimega Dory. Ühel päeval püütakse Nemo akvaariumisse panekuks kinni ja nii saabki alguse Marvini ja Dory kirev saaga Sydneysse.


Üks peamiseid põhjuseid, miks "Finding Nemo" on nii südamelähedane, on see, et kõik tema karakterid - ka kõige pisema ekraaniajaga tegelased - on meeldejäävad ja omanäolised. Nimekirja eesotsa kuulub aga eelmainitud Dory, kellele andis hääle Ellen DeGeneres ja mille üle jääb vaid rõõmustada, sest Ellen on ühtlasi üks mu lemmikkoomikuid. Teine meeldejääv kangelane on 150-aastane austraallasest kilpkonn Crush (gotta love seda keelekasutust), kes lisab stoorisse mitmekülgsust oma aktsendi ja iseloomuga. Ning muidugi peategelane Nemo, kes on sõnade jaoks lihtsalt liiga nunnu ja asub pjedestaalil WALL-E kõrval teisel kohal. Kõige tipuks aga - kuidas sain ma unustada? - taimetoitlastest briti haikalad!


Nagu Pixarile iseloomulik, on maastik ja kogu olustik tervikuna perfektselt välja rendertatud. Erilist tähelepanu on pööratud detailidele ja stseenid korallriifidel on kergelt öeldes maagilised. Disney või mitte, on "Finding Nemo" üks nauditavamaid animatsioonifilme, mis iial tehtud. Tavaliselt ei ole ma eriline ninnu-nännu lõpplahenduse fänn, aga antud linateose puhul ei hakanud see väga kriipima.

Gurgle: So, which one is it?
Nemo: I'm from the ocean.
Gurgle: Oh, the ocean. THE OCEAN? AAAH! He hasn't been decontaminated yet! Jacques!
Jacques: Oui.
Gurgle: Clean up!
Jacques: Oui.
Gurgle: Ocean!
Jacques: Oo, la mer! Bon!
[Spins Nemo around as he cleans him]
Jacques: Voilà. He is clean.

***

Bruce: [reciting] I am a nice shark, not a mindless eating machine. If I am to change this image, I must first change myself. Fish are friends, not food.

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done. 

Humboldt County (2008)

PÖFF on selleks korraks läbi ja minu viimaseks filmiks jäigi ülalnimetatud USA-indiekas. Saalis maha istudes ei teadnud ma sellest suurt midagi, pealkirjagi pidin veel piletilt üle lugema, kirjeldus oli eelnevalt kiiresti netist üle loetud. Ei pidanud pettuma.

Süžee on mõneti juba kulunud (kuid sellegipoolest kutsub vaatama): meditsiinikooli tudeng kukub oma lõpueksami läbi ja ühtäkki pole Peteril, kes on kogu oma elu õppimisele pühendanud, enam mingit eesmärki. Pärast ööd pidutsemist leiab noormees end hipilikust Humboldt County'st, mis asub Põhja-Californias ja Peteri kodust väääääga kaugel. Juhuse tahtel satub ta ektsentrilisse perre, kes on muuseas ka kanepifarmerid. Kasvatatakse oma tarbeks ja täpselt nii palju, et mõnusalt ära elab.
Peter ei oska endale ühtäkki sülle kukkunud vabadusega midagi peale hakata, kuid ajapikku saab ta aru, et traditsioonide jätkamine ja "raamides kinni olemine" polegi ehk see kõige õigem viis elada. Humboldt õpetab teda kanepit kasvatama, seda mõõdukalt nautima ja ennekõike elust rõõmu tundma. Mees leiab oma koha hipiperes. Lõpuks, kui talle avaneb võimalus taas koju minna (bussid ei käi seal piirkonnas nii tihti ja lõpuks tuleb Peteri isa murest murtuna pojale järele), polegi ta enam nii kindel, kas see olekski enam kõige õigem otsus.

Selline lõbus eneseleidmise draamakene, kust ei puudu absurdsed (kuid hea maitse piiridesse jäävad) naljad, kuid samas paneb film mõtlema, et kas me elame ikka piisavalt iseendale, või oleme nagu peategelane, kellest on eneselegi märkamatult saanud millegi enda jaoks ebahuvitava tagaaajamine.

Mis filmile mõnevõrra juurde andis oli fakt, et filmi üks režissööridest Danny Jacobs oli end ise kodumaisesse Kosmosesse kohale vedanud ja vastas eestimaalaste küsimustele. Tuli välja, et Humboldti metsas elaval perel on prototüüp täiesti olemas ja et 1970datel oli see üsna normaalne, et oma maa peal veidi marihuaanat kasvatati. Danny rääkis veel, et Huboldti inimestele ei läinud film eriti peale, sest nad on rohkem sellised omaettehoidev rahvas ja ei taha, et muu maailma nende "tegemistest" aimu saab. Kuid on ka antud piirkonnast inimesi, kes patsutasid tegijatele õlale ja arvasid, et tabasid naelapead. Filmi telgitagustest oli ka huvitav kuulda, et kust kõik need kanepitaimed saadi ja mida näitlejad pläru asemel tegelikult suitsetasid.
Peategelaskuju näitleja jättis sümpaatse mulje ja emotsioonide väljendamine kukkus tal kuidagi eriti hästi välja. Aga filmist veel niipalju, et kellele sellised kergemad, kuid siiski mõttega indied meeldivad, soovitan igal juhul!