november 02, 2008

Flourish (2006)

Hea dialoogiga suhteliselt ajuvaba süžeega indie-film. Gabrielle on koduõpetaja, kes peab ühe õhtu oma õpilast, 16-aastast Lucyt, hoidma. Põhjus selles, et Lucy vanemad peavad minema salapärasele matusele (justnimelt...öösel). Kuid tohutus sündmustekeerises läheb Lucy kaduma ja leitakse hiljem avalikust basseinist uppununa. Kadunud on ka tema boyfriend Carter. Gaby on ainus tunnistaja, kes suudaks "pusletükid" kokku panna, kuid ainus probleem on see, et ta on hull. Selles hoolimata jutustab ta oma loo(paneb isegi prillid ette, et kaamera ees asjalikum välja näha), kus muu seas on oluline roll salapärasel ümbrikul, milles peitub justkui kogu loo lahendus. Inimesi röövitakse, otsitakse taga, leitakse, tapetakse ja lõpus minnakse koju. Kuid kas Gaby räägib oma loo piisavalt usutavalt?

Kui keegi on (peale minu) veel põline House MD vaataja, siis näitlejate seast tunneb ära Jennifer Morrisoni (Cameron, siin mängib peategelast Gabrielle'i) ja Jesse Spenceri (Chase, siin filmis karate-hull Eddie). Gossip Girls'i vaatajatele tuleb tuttav ette Lucyt mängiv Leighton Meester. Olin filmis positiivselt üllatunud ja kui kellelgi veel meeldivad naljakad absurdimüsteeriumid, siis film on just nendele. 4 punkti, sest lõpp jättis kuidagi kripeldama, muidu igati muhe film.


Gabrielle Winters: I lost the girl I was babysitting... technically, of course. But it doesn't really matter... I mean, fuck it, people lose their kids all the time, right?
***

Gabrielle Winters: See..logicalistically I can tell from your eyes that you're lying. How does that make you and Jesus feel?
***
Eddie Gator: Bridget! This towel is weird!

Pride & Prejudice (2005)

Alustuseks peab mainima, et see kord on mul kodutöö tehtud ja Jane Austeni raamatki läbi loetud, millel antud film ka põhineb. Erinevalt paljudest teistest linateostest, mis põhinevad mõnel trükitud teosel, teeb P&P (Uhkus ja eelarvamus) silmad ette kõikidele oma ajastu filmidele.

Kui raamat kirjeldab tegevustikku läbi Elizabethi silmade (ja aeg-ajalt on ridade vahelt tunda kirjaniku subjektiivset suhtumist oma teose tegelastesse), siis film annab tegevustikust ja oma tegelastest täiesti objektiivse ülevaate.

Pride & Prejudice'i tegevustik polegi niivõrd oluline, kui on seda tegelased ise ja nendevahelised suhted. Alustuseks Elizabethist, lühidalt Lizziest, kes erinevalt oma viiest õest ja emast (Brenda Blethyn) ei looda teha head partiid, vaid soovib leida tõelise ja väärilise armastuse. Lisaks sellele on Lizziel oma õdedest palju teravam mõistus ja tõsisem ellusuhtumine.


Kui Lizzie kohtub ballil kõrgest soost, rikka, nägusa, kuid pealtnäha uhke Mr. Darcyga (Matthew Macfadyen), siis näeb naine temas ainult seda viimast ja nii kujuneb mehest eelarvamus, mis saadab teda kui paha hais. Kõigest sellest hoolimata, on nende vahel aga kummaline side, mis paljastub iga kohtumise ja vaidlusstseeniga üha enam. See hoiab vaatajat tooli serval tegelastele kaasa elamas, kuni saabub grand finale stseeniga, kus Darcy ja Lizzie kohtuvad vihmas. Stsenograafiliselt ja näitlejatöö poolest üks parimaid hetki.


Näitlejatööst rääkides, sobis Keira Knightley Elizabethi rolli nagu valatult. Lizzie südikus ja teravmeelsus tulevad Keira näitlejatööst hästi välja ja loovad tõetruu pildi raamatu-Elizabethist, ehkki neid kahte ei tohiks võrrelda. Mr.Darcy seevastu on õiglaselt kujutatud kinnise inimesena ja Matthewi kehastus sellest karakterist loob temast tõeliselt armastusväärse tegelase ja kahtlemata ühe romantiliseima tegelase filmiajaloos.


Nagu antud linateoses veel küllalt häid elemente ei oleks, siis rikastavad Pride & Prejudice'i ka kinematograafia, maalilised stseenid ja stiilipuhas ajastutunnetus. Väärilise punkti paneb teosele taustamuusika, mis loob vajaliku meeleolu, ei domineeri liialt, kuid ometi kõlab see läbivalt kuskil alateadvuses. Pisteline forte kindlustab kananaha tekkimise, for sure.

Uhkus ja eelarvamus on kohustuslik vaatamine igale lootusetule romantikule ja eelkõige Jane Austeni loomingu austajaile. Soovitan aga vaadata kõigil.

[Mr. Darcy walks next to the piano]
Elizabeth Bennet: You mean to frighten me, Mr. Darcy, by coming in all your state to hear me, but I won't be alarmed even if your sister does play so well.
Mr. Darcy: I am well enough acquainted with you, Miss Elizabeth, to know that I can not alarm you, even should I wish it.

november 01, 2008

Harry Potter and the Half-Blood Prince - trailer

Väikese hilinemisega ka kuuenda Harry Potteri filmi trailer:

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.

oktoober 28, 2008

The Pianist (2002)



3 Oscari ja arvukate muude auhindadega pärjatud Polanski film on tõesti kogu seda nö. fussi väärt.
Film räägib Poola pianisti Wladyslaw Szpilman'i (Brody)  katsumusest II maailmasõjas. Oleme ju nii palju lugenud ja kuulnud, kui raske oli sellel ajal juut olla, aga filmi vaadates jääb suu lahti, kui julmad ja külmaverelised inimesed võivad olla. Juudid polnud sakslaste jaoks isegi inimesed mitte, seega võis nad koondada mingile kindlale maa-alale elama ja siis neid oma lõbuks terroriseerida. See-eest aga leidub ka hulgem inimesi, kes on oma eluga riskides nõus Wladyslaw'i aitama, et viimane peidikutes elades sakslaste eest varju saaks. 
 Masendav film ja hiilgav näitlejatöö. Adrien Brody on oma Oscari tõesti ära teeninud. Ei oskagi midagi muud filmi kohta öelda, kui et vaadake!

Wladyslaw Szpilman:No please! Don't shoot! I'm Polish!
Russian soldier 1:He's Polish!
Russian soldier 2:Yes, he's Polish. Why the fucking coat?
Wladyslaw Szpilman:I'm cold.

oktoober 25, 2008

WALL·E (2008)

Lõpuks sai vaadatud ka pikka aega kohustuslikku filminimekirja kuuluv WALL-E, üks Pixari stuudio järjekordseid meistriteoseid.

WALL-E räägibki samanimelisest robotist, kes on jäänud inimeste poolt hüljatud Maale, et koristada päev-päevalt nende meie prügi. Inimesed on selleks ajaks kolinud kosmoselaevale elama, sest õhk Maal on liiga saastunud ja prügimäed võrreldavad NYle omaste pilvelõhkujatega. WALL-E pole aga tavaline robot, sest pärast väsitavat tööpäeva läheb ta kogutud "väärtesemetega" koju, laob aarded organiseeritult riiulitele ja lõbustab end muusikali vaatamisega. Seega pole ta just harilik robot, vaid inimlikumgi veel, kui mõni inimene.

Nimitegelase elu aga muutub, kui Maale saadetakse üliarenenud robot, EVE, kelle ülesandeks on otsida Maalt tuntud eluvorme. Protsessi käigus õpib emotsionaalne WALL-E EVE'i tundma ja tutvustab talle elu Maal inimeste moodi, nakatades viimastki inimlikkusega. See saaga viib nad inimeste kosmoselaeva, kus elavad loodusliku valiku tulemusel alles jäänud inimesi meenutavad tüübid: paksud, taandarenenud luustikuga, aheldatud oma üliarenenud tooli külge, on tarbjaühiskonna orjad ja täiesti võõrdunud endisest elust Maal. On mõneti naljakas mõelda, et kaks robotit on need, kes üritavad kallist planeeti , sealhulgas inimkonda päästa.


WALL-Et, nagu paljusid teisigi Pixari animatsioone, oli lihtsalt nauding vaadata. Silm puhkas peenelt väljarenderdatud karakterite ja stseenide peal ning ühtlasi oli tegu läbiva pisarakiskujaga. Polnud ka üllatus, et film oli parajalt naljakas (olenemata vaataja vanusest) ja käsitletud teema piisavalt tõsine, et selle üle hiljemgi veel järele mõelda. See animatsioon on otsene pilge inimeste igapäevaellu ja eelkõige pilk tulevikku, sest olgugi, et tegu on algusest lõpuni arvutis ülesehitatud stseenidega, on jutustatud lugu täiesti reaalne tulevikunähtus. Tõenäoliselt aga ei veaks meil nii, nagu vedas WALL-E filmi tegelastel. Ettearvatav ja üdini Hollywoodilik lõpp ongi põhjus, miks ma ei saa anda filmile täispunkte. Muidu pole nuriseda millegi üle. Üdini armas ja nunnumeetrit laadiv film.

Voice in commercial: Too much garbage in your place? There is plenty of space out in space! BnL StarLiners leaving each day. We'll clean up the mess while you're away.
***
Ship's Computer: Voice confirmation required.
Captain: Uhhh...
Ship's Computer: Voice confirmation accepted.

oktoober 23, 2008

The Century of the Self (2002)

Järjekordne tasemel film, kuid seekord on tegu hoopis teist masti žanriga. The Century of the Self on dokumentaalfilm, mis lahkab inimmõistust, tutvustab Freudi psühhuanalüüsiteooriaid ja näitab ilmekalt seda, kuidas reklaam mõjutab meie käitumist.


Õõvastavad must-valged kaadrid inimmassidest ja vahele pikitud värvilised kaadrid retro hõnguga reklaamidest moodustavadki kokku Michael Moore'i dokumentaali. Arenev kapitalism ja Freud teevad koostööd, et pugeda tavainimese pähe ja teenida metsikutes kogustes raha. Industriaalühiskond tähendab seda, et tootmine käib konveiermeetodil ja ühtlasi toodetakse tuhandetes ühikutes identseid kaupu, mis alguses töötab suurepäraselt. '60 lõpus toimub aga pöördeline muutus ja ühtäkki tahab iga inimene olla isiksus: suurettevõtted satuvad paanikasse ja masstootmine kaotab oma eesmärgi. Mis saab edasi? Ja kuidas on kõik see seotud religiooni, poliitika, eelkõige ajaloos domineerinud võimudega?

Omamoodi on The Century of the Self inimest kui loomariigi esindajat paljastav film. Mitte kunagi varem pole ma näinud kaadreid, mis peegeldavad inimese käitumist nii primitiivsel ja loomalikult toorel viisil. Kui tahta inimmõistusest natuke enam sotti saada (või siis üha enam segadusse sattuda), siis tuleb filmiõhtule valida just see film.

Autoriõigustega seotud probleemide tõttu, pole dok DVDl või mõnel muul andmekandjal ametlikult saadaval. Saladuskatte all võin öelda, et mõni aeg tagasi oli ta saadaval google videodes.