Alustuseks peab mainima, et see kord on mul kodutöö tehtud ja Jane Austeni raamatki läbi loetud, millel antud film ka põhineb. Erinevalt paljudest teistest linateostest, mis põhinevad mõnel trükitud teosel, teeb P&P (Uhkus ja eelarvamus) silmad ette kõikidele oma ajastu filmidele.
Kui raamat kirjeldab tegevustikku läbi Elizabethi silmade (ja aeg-ajalt on ridade vahelt tunda kirjaniku subjektiivset suhtumist oma teose tegelastesse), siis film annab tegevustikust ja oma tegelastest täiesti objektiivse ülevaate.
Pride & Prejudice'i tegevustik polegi niivõrd oluline, kui on seda tegelased ise ja nendevahelised suhted. Alustuseks Elizabethist, lühidalt Lizziest, kes erinevalt oma viiest õest ja emast (Brenda Blethyn) ei looda teha head partiid, vaid soovib leida tõelise ja väärilise armastuse. Lisaks sellele on Lizziel oma õdedest palju teravam mõistus ja tõsisem ellusuhtumine.
Kui Lizzie kohtub ballil kõrgest soost, rikka, nägusa, kuid pealtnäha uhke Mr. Darcyga (Matthew Macfadyen), siis näeb naine temas ainult seda viimast ja nii kujuneb mehest eelarvamus, mis saadab teda kui paha hais. Kõigest sellest hoolimata, on nende vahel aga kummaline side, mis paljastub iga kohtumise ja vaidlusstseeniga üha enam. See hoiab vaatajat tooli serval tegelastele kaasa elamas, kuni saabub grand finale stseeniga, kus Darcy ja Lizzie kohtuvad vihmas. Stsenograafiliselt ja näitlejatöö poolest üks parimaid hetki.
Näitlejatööst rääkides, sobis Keira Knightley Elizabethi rolli nagu valatult. Lizzie südikus ja teravmeelsus tulevad Keira näitlejatööst hästi välja ja loovad tõetruu pildi raamatu-Elizabethist, ehkki neid kahte ei tohiks võrrelda. Mr.Darcy seevastu on õiglaselt kujutatud kinnise inimesena ja Matthewi kehastus sellest karakterist loob temast tõeliselt armastusväärse tegelase ja kahtlemata ühe romantiliseima tegelase filmiajaloos.
Nagu antud linateoses veel küllalt häid elemente ei oleks, siis rikastavad Pride & Prejudice'i ka kinematograafia, maalilised stseenid ja stiilipuhas ajastutunnetus. Väärilise punkti paneb teosele taustamuusika, mis loob vajaliku meeleolu, ei domineeri liialt, kuid ometi kõlab see läbivalt kuskil alateadvuses. Pisteline forte kindlustab kananaha tekkimise, for sure.
Uhkus ja eelarvamus on kohustuslik vaatamine igale lootusetule romantikule ja eelkõige Jane Austeni loomingu austajaile. Soovitan aga vaadata kõigil.
[Mr. Darcy walks next to the piano]
Elizabeth Bennet: You mean to frighten me, Mr. Darcy, by coming in all your state to hear me, but I won't be alarmed even if your sister does play so well.
Mr. Darcy: I am well enough acquainted with you, Miss Elizabeth, to know that I can not alarm you, even should I wish it.
Hea dialoogiga suhteliselt ajuvaba süžeega indie-film. Gabrielle on koduõpetaja, kes peab ühe õhtu oma õpilast, 16-aastast Lucyt, hoidma. Põhjus selles, et Lucy vanemad peavad minema salapärasele matusele (justnimelt...öösel). Kuid tohutus sündmustekeerises läheb Lucy kaduma ja leitakse hiljem avalikust basseinist uppununa. Kadunud on ka tema boyfriend Carter. Gaby on ainus tunnistaja, kes suudaks "pusletükid" kokku panna, kuid ainus probleem on see, et ta on hull. Selles hoolimata jutustab ta oma loo(paneb isegi prillid ette, et kaamera ees asjalikum välja näha), kus muu seas on oluline roll salapärasel ümbrikul, milles peitub justkui kogu loo lahendus. Inimesi röövitakse, otsitakse taga, leitakse, tapetakse ja lõpus minnakse koju. Kuid kas Gaby räägib oma loo piisavalt usutavalt?
Kui keegi on (peale minu) veel põline House MD vaataja, siis näitlejate seast tunneb ära Jennifer Morrisoni (Cameron, siin mängib peategelast Gabrielle'i) ja Jesse Spenceri (Chase, siin filmis karate-hull Eddie). Gossip Girls'i vaatajatele tuleb tuttav ette Lucyt mängiv Leighton Meester. Olin filmis positiivselt üllatunud ja kui kellelgi veel meeldivad naljakad absurdimüsteeriumid, siis film on just nendele. 4 punkti, sest lõpp jättis kuidagi kripeldama, muidu igati muhe film.
