Die Welle (2008)

"Sõjad ja diktatuur on minevik, sellised asjad pole tänapäevaühiskonnas enam võimalikud," väidavad õpilased Rainer Wegner'i (Jürgen Vogel) läbiviidaval projektinädalal. Vabameelne ja muidu lahe õpetaja otsustab oma kursuse seas läbi viia väikese eksperimendi näitamaks, et diktatuur, kui selline, ON tänapäevaühiskonnas võimalik. Õpilased vaid naeravad sellise väite peale, aga kui Wegner annab neile erinevaid "juhtnööre", olgu see siis ühesuguste riiete kandmine, "ühingule" nime mõtlemine (milleks saabki maakeeli "Laine", lisatakse ka oma tervitusliigutus) ja sellele liikmete värbamine, ei naera enam keegi....kõik teevad sundimatult oma liidri ja õpetaja "käske". Pika peale väljub asi kontrolli alt (projektinädala lõppedes paluvad õpilased "projekti" jätkata, ühingu tulihingelisedliikmed satuvad oma tegevusega seadusega pahuksisse) ja olustik muutub vägivaldseks ja ollakse valmis isegi "omadele" vastu, kes julgevad teistele "mõistust pähe panna", hakkama. Wegner saab isegi peagi aru, et asi pole enam õige ja proovib asjale lõppu teha. Sisimas on tal sellest kahju, sest mingil moel naudib mees kogu seda isikukultust ja ühtekuuluvustunde tekkimist.
Süütust eksperimendist on saanud mäng elu ja surma peale. Kes väljuvad võitlusest võitjana? Mis kõige hullem, liikmed ei saa ise aru, mis neist saanud on ja ei juurdle, kas see mitte polegi seesama diktatuur,mida nad võimatuks pidasid.
Lugu iseenesest võib tunduda selline pisut klišee, aga kuna tegu on mitte-hollywoody filmiga ja peale selle veel Saksa filmiga, kust ei puudu hea näitlejatöö, siis soovitan kindlasti vaadata. Tegu veel peale selle tõestisündinud looga ja millegipärast annab fakt, et filmi tegid sakslased ise, asjale veel pauerit juurde. Tõestisündinud lugu ei leidnud siiski Saksamaal aset, vaid hoopis Ameerikas.
Selleks, et rahvas mõtlema hakkaks, on vaja jahmatada, ja seda see film ka teeb.
Muide, kõlakad käivad, et film tehakse Saksas kooliprogrammi osaks. Ei näe põhjust, miks mitte.