Freaks and Geeks (1999)

I don't give a damn 'bout my reputation.

Freaks & Geeks on esimene seriaal, mis oma tee Filmisilma on leidnud. Olen äärmiselt tänulik inimesele, kes selle vaatamist mulle soovitas, sest kuigi sel hetkel ei jõudnud ma telekatki vaadata, leidsin ma alati aega ühe Freaks & Geeksi episoodi jaoks.

Nimest võib mulje jääda, et tegemist on mõne tõsieluseriaaliga, kus paariks nädalaks on kokku kupatatud kümmekond friiki ja nohikut ning viimases episoodis selgub võitja, kes saab auhinnaks miljon dollarit. Õnneks on teema sellest kaugel, sest Freaks & Geeks on fiktsioon, mis jutustab 80ndate koolielust. See võib kõlada küll väga lihtlabaselt, kuid seriaali muudavad usutavaks tema armastusväärsed karakterid, hea muusika, loomulik stsenaarium ja vaimukad dialoogid. Freaks & Geeks ei ülista mingil juhul kooli populaarsemaid õpilasi, nagu seda tihti analoogsetes seriaalides ja filmides on juhtunud, vaid seab kõik karakterid võrdsele pulgale ning see on ühtlasi põhjuseks, miks suhestuda võib ka kiuslike õpilastega. Inimlikkus on seriaali läbiv joon.


Seriaali vähene tuntus (vähemalt ise polnud ma sellest midagi kuulnud) tuleb tõenäoliselt just teema harilikkusest ja tõsiasjast, et pärast esimest hooaega ei tuntud seriaali vastu enam huvi. Need, kes seriaali aga näinud, hindavad seda väga kõrgelt, nimetades seda klassikaks. Iseenesest on hea, et seriaali eluiga nii lühikeseks jäi: järgnevate hooaegadega sama taset säilitada on paras vägitükk ja nii mõnelgi edukamal seriaalil ebaõnnestunud. Teisest küljest ei ütleks ka ära võimalusest näha veel kord lemmikumaid tegelasi. Viimastest oli eriti värvikas Martin Starri kehastatud Bill Haverchuck, kes oma pisut imeliku olemisega, kuid see-eest enam kui vaimukate dialoogidega võidab iga vaataja südame. Peategelane Lindsay (Linda Cardellini) ei jää selle lühikese aja jooksul samuti võõraks ning tänu temale saab vaataja tuttavaks tüdruku vanematega, tema vennaga, sõpradega ja kõige tüüpilise 80ndate juurde kuuluvaga. Põgusa 18 episoodi jooksul näeb Lindsay püüdlusi olla aktsepteeritud uues seltskonnas ning ühtlasi Lindsay venna Sami üritusi meeldida tüdrukutele. Kui Lindsay tituleeritakse uues grupis friigiks, siis Sam on omandanud nohiku tiitli.


See seriaal on hea näide sellest, et veidrikute, nohikute ja mistahes teiste sildistustega isiksuste iseloomustamine pelgalt eelnimetatud tiitlite põhjal on ülekohtune. Iga karakter selles seriaalis on omanäoline ja kordumatu. Kordumatu ehk isegi lugematute seriaalide hulgas.

Neal Schweiber: The dance is tomorrow. She's a cheerleader, you've seen Star Wars 27 times. You do the math.

Fight Club (1999)

Mis siin ikka leelotada, klassika, mida vist pea igaüks näinud. Sai teine jälle üle vaadatud ja no on hea film. Neile, kes on tõesti kivi all elanud ja ei tea, mis teema on, siis lühidalt sisust..

Näiliselt eluga hästi toime tulev kontoritöötaja vaevleb unepuuduse käes ja isegi pea iga viimse, kui IKEA toote omamine ei paku talle rahulolu. Pärast tööd käib ta anonüümsete alkohoolikute, leukeemia-, vähi ja kes-teab-mis-haigete tugigruppides. Viimatimainitud tegevus aitab tal magada. Kõik muutub, kui ta "kohtab" seebitegijast Tyler Durdenit.

Tyler on kõike, mida peategelane ei ole...naiste seas edukas, "äris" läheb hästi ja kohati ülimalt intelligentne. Isegi kodud on neil vastandid...kui peategelane elab mõnusas moodsas korteris, siis Tyler pesitseb Paper streedi mahajäetud "kummitustemajas", kus vihma ajal lülitatakse isegi elekter välja. Aga neil on midagi ühist:neile meeldib kakelda. Ja nii sünnibki kaklusklubi. Nad pole üksi ja peagi on terve pubi kelder täis igas vanuses kaklushimulisi vennikesi, kes on valmis teineteist klobima, kuni teine ütleb "stop". Kõik läheb hästi, kuni inimesed hakkavad surema ja "Project Mayhem" väljub kontrolli alt. Siis selgub üht-teist huvitavat...nii Tyleri, kui ka peategelase kohta.

Pitt, kes mulle üldiselt inimesena peale ei lähe, näitab jälle, et üht-teist temas ikka leidub. Edward Nortoni hääl sobib nagu valatult peale lugema. Ühesõnaga viiis pluss.

Tyler Durden: Would you like to say a few words to mark the occasion?

Narrator: mumbles...

Tyler Durden: I'm sorry...

Narrator: I still can't think of anything.

Tyler Durden: Ah... flashback humor.

Being John Malkovich (1999)

Mitte mingi harilik eluloo film, in fact, tegu polegi eluloolise filmiga, vaid jutustab täpselt sellest, millele nimi viitab. Mis tunne on olla John Malkovich? Millal ta on rõõmus? Kuidas ta elab? Mida ta hommikul sööb? Kas üldse? Seda saab teada üks äärmiselt kummalises äris töötav mees (John Cusack), kus ta avastab kapi tagant salajase käigu. Viimane ongi ühendusteeks kabineti ja John Malkovichi mõttemaailma vahel. Tunnel on kui liumägi, mis lõpeb järsult Johni peas, kus "külastaja" võib 15 minutiks olla John. Kõlab nagu atraktsioon? Seda arvas ka John Cusacku tegelane ja tema naine (Cameron Diaz).

Nii jõuabki sündmustik selleni, kus Johni peast saab meelelahutusäri. Kõik tundub hästi (v-a teel tekkinud eetilised küsimused), kuni asjast saab teada John ise (nimelt pole ta sugugi rahul, et tal mõistusega kõik korras pole) ja too ronib oma tunnelist ise sisse (siiski küll piletit ostmata). Mis juhtub, seda saab igaüks filmist ise teada.

Tekkinud armukolmnurgad sunnivad aga tegelasi Malkovichi keha ära kasutama (nimelt on tegelased veendunud, et nii toimib nende suhe paremini) ja Johnist saabki kolme isiku ori. Kui nüüd näitlejatest lähemalt rääkida, siis teevad nii John Cusack, Cameron Diaz (A-listi staar ei panusta oma välimusele), kui ka Catherine Keener suurepärased rollid, John Malkovichi ideaalselt täidetud roll ei vaja mainimistki. Pärast selle filmi vaatamist pole ma Malkovichi iialgi sama pilguga vaadanud. Temas on alati see pisut imelik, filmist külge jäänud omadus, mida mõistab ilmselt vaid see, kes on filmi ennast ka näinud.


Head on need filmid, mis panevad mõtlema veel hiljemgi, pärast filmi vaatamist. Kuna Being John Malkovich on üks neist filmidest, mis suudab genereerida 10000 filosoofilist küsimust (nt, kas meil kõigil on oma tunnel?), siis on see ka hea film.

Väga Charlie Kaufmanlik lugu. Hea mõttes.

Craig Schwartz: Can I buy you a drink, Maxine?
Maxine: Are you married?
Craig Schwartz: Yes, but enough about me.

***

John Malkovich: Did you call me Lotte?
Maxine: Yeah, do you mind?
John Malkovich: No, not really.

***

John Malkovich: This portal is mine and must be sealed up forever. For the love of God.
Craig Schwartz: With all respect, sir, I discovered that portal. Its my livelihood.
John Malkovich: It's my head, Schwartz, and I'll see you in court!
[Malkovich trudges off along the shoulder of the turnpike]
Craig Schwartz: [calling after him] And who's to say I won't be seeing what you're seeing... in court?