2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.

Freaks and Geeks (1999)

I don't give a damn 'bout my reputation.

Freaks & Geeks on esimene seriaal, mis oma tee Filmisilma on leidnud. Olen äärmiselt tänulik inimesele, kes selle vaatamist mulle soovitas, sest kuigi sel hetkel ei jõudnud ma telekatki vaadata, leidsin ma alati aega ühe Freaks & Geeksi episoodi jaoks.

Nimest võib mulje jääda, et tegemist on mõne tõsieluseriaaliga, kus paariks nädalaks on kokku kupatatud kümmekond friiki ja nohikut ning viimases episoodis selgub võitja, kes saab auhinnaks miljon dollarit. Õnneks on teema sellest kaugel, sest Freaks & Geeks on fiktsioon, mis jutustab 80ndate koolielust. See võib kõlada küll väga lihtlabaselt, kuid seriaali muudavad usutavaks tema armastusväärsed karakterid, hea muusika, loomulik stsenaarium ja vaimukad dialoogid. Freaks & Geeks ei ülista mingil juhul kooli populaarsemaid õpilasi, nagu seda tihti analoogsetes seriaalides ja filmides on juhtunud, vaid seab kõik karakterid võrdsele pulgale ning see on ühtlasi põhjuseks, miks suhestuda võib ka kiuslike õpilastega. Inimlikkus on seriaali läbiv joon.


Seriaali vähene tuntus (vähemalt ise polnud ma sellest midagi kuulnud) tuleb tõenäoliselt just teema harilikkusest ja tõsiasjast, et pärast esimest hooaega ei tuntud seriaali vastu enam huvi. Need, kes seriaali aga näinud, hindavad seda väga kõrgelt, nimetades seda klassikaks. Iseenesest on hea, et seriaali eluiga nii lühikeseks jäi: järgnevate hooaegadega sama taset säilitada on paras vägitükk ja nii mõnelgi edukamal seriaalil ebaõnnestunud. Teisest küljest ei ütleks ka ära võimalusest näha veel kord lemmikumaid tegelasi. Viimastest oli eriti värvikas Martin Starri kehastatud Bill Haverchuck, kes oma pisut imeliku olemisega, kuid see-eest enam kui vaimukate dialoogidega võidab iga vaataja südame. Peategelane Lindsay (Linda Cardellini) ei jää selle lühikese aja jooksul samuti võõraks ning tänu temale saab vaataja tuttavaks tüdruku vanematega, tema vennaga, sõpradega ja kõige tüüpilise 80ndate juurde kuuluvaga. Põgusa 18 episoodi jooksul näeb Lindsay püüdlusi olla aktsepteeritud uues seltskonnas ning ühtlasi Lindsay venna Sami üritusi meeldida tüdrukutele. Kui Lindsay tituleeritakse uues grupis friigiks, siis Sam on omandanud nohiku tiitli.


See seriaal on hea näide sellest, et veidrikute, nohikute ja mistahes teiste sildistustega isiksuste iseloomustamine pelgalt eelnimetatud tiitlite põhjal on ülekohtune. Iga karakter selles seriaalis on omanäoline ja kordumatu. Kordumatu ehk isegi lugematute seriaalide hulgas.

Neal Schweiber: The dance is tomorrow. She's a cheerleader, you've seen Star Wars 27 times. You do the math.

Rutsi reis ehk Eesti jooma eripära (2009)

Kolm kärbest ühe hoobiga:midagi kodumaist, aastast 2009 ja ühetärnilist. Tegu siis järjekordse "kauaoodatud Eesti kultusfilmiga". Üritasin seda kultusfilmi ka imdb'st leida, aga sinna pole see kahjuks või õnneks veel jõudnud.

Põhiplot on siis selline, et Ruts ja mõned tema sõbrad otsustavad oma minivan'iga Bukaresti aka Euroopa seksipealinna sõita. See kõik toimub siiski ohtra alkoholitarbimise, nilbitsemise ja loomulikult Scooteri taustal.
Põhjusega on mehed tituleeritud Eesti oma jackassideks, sest normaalne inimene ei istu alasti Pärnu maakohtu ees prügikastis ja ei loe veel sealjuures lehte.

Ütleme nii, et filmi kannatab ainult huumoriga (ka seltskond ei tee paha) vaadata, sest mingit kriitikat see küll ei talu. Pointless läbustamine, ropendamine ja munadega loopimine. Bukarestis käiakse veel öösel purskkaevus end pesemas. Oma seltskonnas võib see ju naljakas olla, aga tervel Eestil seda küll näha pole tarvis. Siiski on filmis natuke pointi ka. Piltlikult öeldes:noorus on hukas.

Absurdifilm, mida kannatab "järgmisel hommikul" vaadata küll.