Roman Holiday (1953)

Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.

Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.


Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".

Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!

Bunny Lake Is Missing (1965)

Otto Premingeri "Bunny Lake Is Missing" on Evelyn Piperi romaanil põhinev lugu, mis juba eos meenutab 2000nda aasta filme "The Forgotten" ja "Flightplan". Võrdlus on mõistagi ülekohtune, sest Piperi lugu on serveeritud palju kompleksemal moel, kui see alguses välja võib paista.

Kindlasti tuleb ära mainida legendaarse ja omanäolisema graafilise disaineri Saul Bassi kätetöö, milleks on kahtlemata leidlik lahendus algustiitritele (mida võib alt poolt kaeda) ja üks minu lemmikutest filmiplakatitest, millest peegelduvat stiili on tänapäeval korduvalt üritatud jäljendada.


Kahjuks pühiti Bunny Lake'ilt tolm alles siis, kui Joe Carnahan ("Pride & Glory") otsustas sellest remake'i teha (veel pole see juhtunud). Seletades lahti aga võrdluse "Flightplani" ja "The Forgotteniga", on siingi tegu looga, kus ühel päeval läheb kaduma laps, keda Bunny (nii on tüdruku nimi) ema Ann Lake (Carol Lynley) asub koos venna Stepheniga (Keir Dullea) otsima. Ülesanne ei ole just lihtsate killast, sest tüdrukust poleks keegi justkui kuulnudki. Kas tegu on vandenõuga või on lapse ema hull? Sellele küsimusele saab vastuse alles filmi lõpusirgel, mis on ühtlasi linateose juures üks parimaid osi. See ühendab psühholoogilise näitemängu kaasahaarava looga ja korraks meenub lapsepõlv, kus peitusemängu ja tagaajamisega kaasnes endalgi kättesaamise kartuses närvikõdi.


Ehkki lõpplahendus oli mõnevõrra üllatav, ei tee see tasa "Bunny Lake'i" seletamatult aeglast tempot ja Keiri ning Caroli liialt puist ja mehaanilist näitlemisstiili. Samas filmi üleüldisele kõledusele koos seda võimendanud taustamuusika ja võttekohtadega töötas see mingil määral kaasa ja hoolimata üksikutest kohmakatest üleminekutest oli üldmulje omamoodi värskendav.



Saul Bassi algustriitrid:

All Quiet on the Western Front (1930)

Selliseid sõjafilme tänapäeva Hollywoodis enam ei näe. Arvestades, et film on valminud I ja II maailmasõja vahelisel ajal, võib oletada, et filmitegija Lewis Milestone teadis vägagi hästi, mida lavastab, olles ise selle kõige keskel. Filmilõpp oli puhas šedööver ja teosele truumalt seda lavastada poleks saanudki. Sellist lõppu te praegustest filmidest enam ei leia. Liblikas ja sõda, kontrastsus kahe äärmuse vahel. Haavatavus, ilu, emotsioon, surm.