Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done. 

Starter for 10 (2006)

Nägin selle filmi nägemise nimel roppu vaeva, või noh, rohkem, kui oleks võinud. Kas asi ka seda väärt oli, sellest räägib hinne ise. Tegu on filmiga '80 aastate Londonis õppivate noortega, eelkõige räägib aga peategelasest Brianist, keda mängib James McAvoy (aimatavalt põhjus, miks film tuli ära vaadata). Brian kuulub nende noorte hulka, kelle IQ on keskmisest kõvasti kõrgem ning keda saadab lause "just something I know". Süžeelt ei midagi uut, väheste üllatustega, kui üldse ja üdini klišeerikas. Miks? Noh, Brian armub ilusasse blondiini, armastab oma ema, vihkab tema peigmeest, leiab boheemlasliku tüdrukust sõbranna (kellelt küsib ka sõbralikku nõu, kui tarvis), omab parimat sõpra, kes magab tolle blodi tüdruksõbraga ja lõpuks lepivad kõik ära, kusjuures ette arvatult armub oma boheemlasest sõbrannasse.

Vähemalt oli filmis karaktereid, kes pakkusid head meelelahutust, nagu näiteks Benedict Cumberbatchi tegelane Patrick, kelle neurootiline käitumine pani aeg-ajalt muigama ja muidugi Brian ise, kes tundus parasjagu eneseotsimise retkel olevat. Teiste tegelaste kohta kahjuks sama ei saa öelda. Ei tekkinud seda kaasaelamise momenti või tuttavat sooja sisetunnet, kui üks või teine tegelane ekraanile ilmus.

Brian Jackson: Can you tell me what year it is?
Waiter: 1985.
Brian Jackson: [laughing] No, I know what year it is. I meant, what year is the wine?
Waiter: 1985.

Paras pettumus ja kui imdb keskmist vaadata, siis minu arvates suhteliselt üle hinnatud film. Kes teab, võib-olla tõesti oli filmis midagi enamat, mis mul märkamata jäi, kuid...
Kuid siiski, miks selline nimi? Vähe sellest, et see filmi alguses kulmu pani kortsutama, ei saanud ma oma küsimusele ka filmi lõppedes vastust. Oh well.
Ajastu ja McAvoy eest 2 punkti.

Wanted (2008)

Wanted oli üle pika aja üks film, mis oli mind oma traileriga võlunud ning mille esilinastumist ma pikki silmi ootasin. Esilinastusele ma kahjuks ei jõudnud, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eh? Tuleb endale tänulik olla, et nägin selle filmi ära suurel ekraanil, sest sellest tulenevalt oli kõike küllaldases koguses: actionit, huumorit, ilusaid inimesi, musklis kehi ja üle vindi keeratud võitlusstseene. Tõeline maiuspala silmadele ja meelele, ei puudunud lõpust püäntki ning algus ja lõpp olid ühendatud loogiliseks tervikuks. Kuna lavastaja oli Timur Bekmambetov, võrdlemisi tundmatu kuju tänapäeva filmimaailmas, siis tõi ta filmi ka rahvuslikud kiiksud ja ühendas selle kõige hollywoodilikuga. Näiteks on filmi toodud vene rahvusest mees, kes jagab teiste karakteritega Venemaalt kaasa toodud tarkusi ning samuti põrutab Angelina Jolie karakter ühel hetkel ladaga rongile järele (õigemini selle kõrval, sest masin võtab sisse ebareaalsed kiirused). Nii nagu ei häirinud Indiana Jonesi viimases episoodis peategelase pääsemine külmkapis, ei riivanud silma ka siinsed eriefektid nagu kuuli trajektoori painutamine või miski muu. Siiski pole head ilma halvata, sest kripeldama jäi loo filosoofia, kus kurikaelte saatuse otsustab kangastelg.

Süütukesest faunist (Narnia lood) pole siin filmis haisugi, sest McAvoy kehastub saatuslikuks palgamõrtsukaks, Angelina Jolie seevastu näitab neid külgi, milles ta hea on ja kehastab juba Mr. & Mrs. Smithis tuttavaks saanud üht maailma parimat kõrilõikajat. Ka Morgan Freeman on selles filmis, kui omades kingades, täites õpetlase, pisut justkui "ristiisalikku" rolli. See ekstreemsusteni viidud film on "must-see" kõigile, kes armastavad Matrixi ja muidu mõnusaid tooli äärel hoidvaid linateoseid.

Muudatus: Ennist unustasin täiesti mainida, et hetkel, kui taustal hakkas kõlama Nine Inch Nailsi "Every Day is Exactly the Same", olin ma müüdud. Pole midagi paremat, kui hea film hea muusika saatel.

Penelope (2006)

Muhe pühapäevafilm mõttetöö peatamiseks või siis jätkuvaks seisakuks. Film sai vaadatud suuresti valitud näitlejate tõttu (James McAvoy, Christina Ricci) ja suurt heameelt valmistas ka kostüümidraama oma interjööri dekoratsioonidest kuni kirevate hilpudeni välja. Muinasjutule kohaselt oli filmil õnnelik lõpp ja sisult polnud süžee just kaelamurdev. Silmailu eest 3 punni.

Moraal: Ära hinda inimesi välimuse järgi.