Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.
Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).
Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust.
Võluv, otsekohene, julm.
Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living.***Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar