PÖFF on selleks korraks läbi ja minu viimaseks filmiks jäigi ülalnimetatud USA-indiekas. Saalis maha istudes ei teadnud ma sellest suurt midagi, pealkirjagi pidin veel piletilt üle lugema, kirjeldus oli eelnevalt kiiresti netist üle loetud. Ei pidanud pettuma.
Süžee on mõneti juba kulunud (kuid sellegipoolest kutsub vaatama): meditsiinikooli tudeng kukub oma lõpueksami läbi ja ühtäkki pole Peteril, kes on kogu oma elu õppimisele pühendanud, enam mingit eesmärki. Pärast ööd pidutsemist leiab noormees end hipilikust Humboldt County'st, mis asub Põhja-Californias ja Peteri kodust väääääga kaugel. Juhuse tahtel satub ta ektsentrilisse perre, kes on muuseas ka kanepifarmerid. Kasvatatakse oma tarbeks ja täpselt nii palju, et mõnusalt ära elab.Peter ei oska endale ühtäkki sülle kukkunud vabadusega midagi peale hakata, kuid ajapikku saab ta aru, et traditsioonide jätkamine ja "raamides kinni olemine" polegi ehk see kõige õigem viis elada. Humboldt õpetab teda kanepit kasvatama, seda mõõdukalt nautima ja ennekõike elust rõõmu tundma. Mees leiab oma koha hipiperes. Lõpuks, kui talle avaneb võimalus taas koju minna (bussid ei käi seal piirkonnas nii tihti ja lõpuks tuleb Peteri isa murest murtuna pojale järele), polegi ta enam nii kindel, kas see olekski enam kõige õigem otsus.
Selline lõbus eneseleidmise draamakene, kust ei puudu absurdsed (kuid hea maitse piiridesse jäävad) naljad, kuid samas paneb film mõtlema, et kas me elame ikka piisavalt iseendale, või oleme nagu peategelane, kellest on eneselegi märkamatult saanud millegi enda jaoks ebahuvitava tagaaajamine.
Mis filmile mõnevõrra juurde andis oli fakt, et filmi üks režissööridest Danny Jacobs oli end ise kodumaisesse Kosmosesse kohale vedanud ja vastas eestimaalaste küsimustele. Tuli välja, et Humboldti metsas elaval perel on prototüüp täiesti olemas ja et 1970datel oli see üsna normaalne, et oma maa peal veidi marihuaanat kasvatati. Danny rääkis veel, et Huboldti inimestele ei läinud film eriti peale, sest nad on rohkem sellised omaettehoidev rahvas ja ei taha, et muu maailma nende "tegemistest" aimu saab. Kuid on ka antud piirkonnast inimesi, kes patsutasid tegijatele õlale ja arvasid, et tabasid naelapead. Filmi telgitagustest oli ka huvitav kuulda, et kust kõik need kanepitaimed saadi ja mida näitlejad pläru asemel tegelikult suitsetasid.
Peategelaskuju näitleja jättis sümpaatse mulje ja emotsioonide väljendamine kukkus tal kuidagi eriti hästi välja. Aga filmist veel niipalju, et kellele sellised kergemad, kuid siiski mõttega indied meeldivad, soovitan igal juhul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar