Kui üldse mõnest filmist praegusel kiirel perioodil muljetada, siis peab selleks olema taanlase Lars von Trieri ilus, aga hirmus "Antichrist", mille otsekohesus saaks külmaks jätta vaid vähesed.
Esimest korda trailerit vaadates tundus linatükk täiesti keskpärase õudusfilmina, jutustades loo külmades toonides ja õudusttekitavates paikades, peategelasteks paar, kes peavad paremaks põgeneda oma probleemide eest maamajja.
Film oma täies hiilguses ei meenuta aga ühtegi teist seni nähtud linateost, ega matki mõnda samasse žanrisse kuuluvat sugulast. Näiteks ei juhtu eriti tihti, et terve aja jooksul figureerib kinolinal vaid kaks tegelast. Ka graafiliste stseenide hulk ületab "Antikristuses" mängeldes kujuteldava keskmise, ning kohe kindlasti ei meenuta film kõriauguni leierdatud "The Ringi" või mõnda teist samast puust stsenaariumiga linateost. Trieri ausus oma vaatajate vastu mõjub muidugi värskendavalt, kuid paljude arvates on paljastavate stseenide hulk põhjendamatult suur ja hale üritus teha kunsti. Pingutatud, või mitte, sobisid minu arvates kõik osad mosaiiki liigse pressimiseta - tegelaste suurim vaenlane oli siiski emake loodus, mille toonitamiseks kulusid ära just kõige ürgsemad elemendid, olgu siis selleks näiliselt Aadamit ja Eevat portreteerivad Willem Dafoe ning Charlotte Gainsbourg.
"Antikristuses" leidub küllaga kananahka ihule toovaid momente, kasutamata selleks juba kulunud "kapi tagant välja hüppamise" võtteid. Veelgi enam, õudustekitavad hetked kuuluvad eelkõige tavalistele metsaelanikele endile (ehk küll mitte nii traditsioonilises võtmes, kui me neid oleme harjunud nägema). Kooslus nähtud loomadest, sürrealistlikest momentidest ühes aegluubis stseenidega, kus filmi meeskangelane seisab silmitsi loodusega, kui mingi võika tõega, moodustab kokku suhteliselt kummalise vaatepildi. Kuigi kogu loo sõnum on lihtne ja ühetimõistetav, ei tasu Trieri sõnumit liialt tõsiselt võtta. Tähtis on vaid "Antikristuse" fiktsionaalne maailm ja selle atmosfääriline, ent kummitav võlu.