The Pianist (2002)

3 Oscari ja arvukate muude auhindadega pärjatud Polanski film on tõesti kogu seda nö. fussi väärt.

Film räägib Poola pianisti Wladyslaw Szpilman'i (Brody)  katsumusest II maailmasõjas. Oleme ju nii palju lugenud ja kuulnud, kui raske oli sellel ajal juut olla, aga filmi vaadates jääb suu lahti, kui julmad ja külmaverelised inimesed võivad olla. Juudid polnud sakslaste jaoks isegi inimesed mitte, seega võis nad koondada mingile kindlale maa-alale elama ja siis neid oma lõbuks terroriseerida. See-eest aga leidub ka hulgem inimesi, kes on oma eluga riskides nõus Wladyslaw'i aitama, et viimane peidikutes elades sakslaste eest varju saaks. 

 Masendav film ja hiilgav näitlejatöö. Adrien Brody on oma Oscari tõesti ära teeninud. Ei oskagi midagi muud filmi kohta öelda, kui et vaadake!

Wladyslaw Szpilman:No please! Don't shoot! I'm Polish!
Russian soldier 1:He's Polish!
Russian soldier 2:Yes, he's Polish. Why the fucking coat?
Wladyslaw Szpilman:I'm cold.

WALL·E (2008)

Lõpuks sai vaadatud ka pikka aega kohustuslikku filminimekirja kuuluv WALL-E, üks Pixari stuudio järjekordseid meistriteoseid.

WALL-E räägibki samanimelisest robotist, kes on jäänud inimeste poolt hüljatud Maale, et koristada päev-päevalt nende meie prügi. Inimesed on selleks ajaks kolinud kosmoselaevale elama, sest õhk Maal on liiga saastunud ja prügimäed võrreldavad NYle omaste pilvelõhkujatega. WALL-E pole aga tavaline robot, sest pärast väsitavat tööpäeva läheb ta kogutud "väärtesemetega" koju, laob aarded organiseeritult riiulitele ja lõbustab end muusikali vaatamisega. Seega pole ta just harilik robot, vaid inimlikumgi veel, kui mõni inimene.

Nimitegelase elu aga muutub, kui Maale saadetakse üliarenenud robot, EVE, kelle ülesandeks on otsida Maalt tuntud eluvorme. Protsessi käigus õpib emotsionaalne WALL-E EVE'i tundma ja tutvustab talle elu Maal inimeste moodi, nakatades viimastki inimlikkusega. See saaga viib nad inimeste kosmoselaeva, kus elavad loodusliku valiku tulemusel alles jäänud inimesi meenutavad tüübid: paksud, taandarenenud luustikuga, aheldatud oma üliarenenud tooli külge, on tarbjaühiskonna orjad ja täiesti võõrdunud endisest elust Maal. On mõneti naljakas mõelda, et kaks robotit on need, kes üritavad kallist planeeti , sealhulgas inimkonda päästa.


WALL-Et, nagu paljusid teisigi Pixari animatsioone, oli lihtsalt nauding vaadata. Silm puhkas peenelt väljarenderdatud karakterite ja stseenide peal ning ühtlasi oli tegu läbiva pisarakiskujaga. Polnud ka üllatus, et film oli parajalt naljakas (olenemata vaataja vanusest) ja käsitletud teema piisavalt tõsine, et selle üle hiljemgi veel järele mõelda. See animatsioon on otsene pilge inimeste igapäevaellu ja eelkõige pilk tulevikku, sest olgugi, et tegu on algusest lõpuni arvutis ülesehitatud stseenidega, on jutustatud lugu täiesti reaalne tulevikunähtus. Tõenäoliselt aga ei veaks meil nii, nagu vedas WALL-E filmi tegelastel. Ettearvatav ja üdini Hollywoodilik lõpp ongi põhjus, miks ma ei saa anda filmile täispunkte. Muidu pole nuriseda millegi üle. Üdini armas ja nunnumeetrit laadiv film.

Voice in commercial: Too much garbage in your place? There is plenty of space out in space! BnL StarLiners leaving each day. We'll clean up the mess while you're away.

***

Ship's Computer: Voice confirmation required.
Captain: Uhhh...
Ship's Computer: Voice confirmation accepted.

The Century of the Self (2002)

Järjekordne tasemel film, kuid seekord on tegu hoopis teist masti žanriga. The Century of the Self on dokumentaalfilm, mis lahkab inimmõistust, tutvustab Freudi psühhuanalüüsiteooriaid ja näitab ilmekalt seda, kuidas reklaam mõjutab meie käitumist.


Õõvastavad must-valged kaadrid inimmassidest ja vahele pikitud värvilised kaadrid retro hõnguga reklaamidest moodustavadki kokku Michael Moore'i dokumentaali. Arenev kapitalism ja Freud teevad koostööd, et pugeda tavainimese pähe ja teenida metsikutes kogustes raha. Industriaalühiskond tähendab seda, et tootmine käib konveiermeetodil ja ühtlasi toodetakse tuhandetes ühikutes identseid kaupu, mis alguses töötab suurepäraselt. '60 lõpus toimub aga pöördeline muutus ja ühtäkki tahab iga inimene olla isiksus: suurettevõtted satuvad paanikasse ja masstootmine kaotab oma eesmärgi. Mis saab edasi? Ja kuidas on kõik see seotud religiooni, poliitika, eelkõige ajaloos domineerinud võimudega?

Omamoodi on The Century of the Self inimest kui loomariigi esindajat paljastav film. Mitte kunagi varem pole ma näinud kaadreid, mis peegeldavad inimese käitumist nii primitiivsel ja loomalikult toorel viisil. Kui tahta inimmõistusest natuke enam sotti saada (või siis üha enam segadusse sattuda), siis tuleb filmiõhtule valida just see film.

Autoriõigustega seotud probleemide tõttu, pole dok DVDl või mõnel muul andmekandjal ametlikult saadaval. Saladuskatte all võin öelda, et mõni aeg tagasi oli ta saadaval google videodes.

Admiral (2008)

Võimas ajalooline sõjadraama admiral Koltšakist, kes on külma närvi ja kindla käega kõrgem ohvitser ja ei kohku tagasi mitte millegi ees, et oma isamaad kaitsta. Paraku poeb Venemaa jaoks olulisel ajal mehe hinge armastus. Olles ise korralik perepea ja kõrge auastmega mees, pole võõra mehe naisega kohtumine just kõige lihtsam. Aumehena otsustab admiral afääri mitte jätkata (õieti polnud see ju alanudki) ja Anna Timireva jäetakse oma suure armastusega üksi vihma kätte.

Venemaal puhkeb kodusõda ja Koltšakile, kui auväärt mehele, pakutakse koostööd bolševikega. Mees jääb oma põhimõtetele kindlaks,lahkub admirali kohalt ja selle tulemusena saadetakse auväärt ja imetletud mees maalt välja.

Kuid Venemaa riigikorra taastamine saab nüüd tema südameasjaks ja Koltšak naaseb Venemaale ja asub valgekaartlaste juhiks. Saatus viib ta taas Annaga kokku (kuid ärgem alahinnakem ponnistusi, mida Anna ise selle heaks teeb...ühinemine punase ristiga jne) ja enam ei kavatse naine tema kõrvalt lahkuda, isegi siis kui see tähendab elu täis kannatusi. Nii kaua, kui need kaks on koos, on nende lahutamine vaat et võimatu.

Kui ehk jutust võib jääda mulje, et tegu on mingi ninnu-nännu armastusdraamaga, siis tegelikult pole see üldse nii. Eelarvega pole siin kitsi oldud ja venelased tahavad vägisi näidata, et kui tahavad, siis on ka nemad võimelised võimsaid eriefekte välja võluma. Sõjastseenid nii maal kui merel on ääretult efektsed ja kui Hollywoodi filmis vaat et ei näidatagi heade lüüasaamisi (kui siis, vaid hetkeks näitamaks, et ka nemad on võimelised surema), siis siin lendab verd mõlemal rindel ja üleüldse üllatav, et venelased sellisest teemast filmi on julenud teha. Tegu siiski siiani segase ajaga selle suure riigi ajaloos ja kodusõda nii adekvaatselt näidata on nende poolt suur samm edasi. Näidataksegi, kuidas bolševikud halastamatult süütuid mereväelasi ja nende peresid maha notib. Lõpp jättis eriti sügava mulje (ei hakka siin spoilima, minge ise ja vaadake ära) ja filmi lõppedes ei läinud kinosaalis lahti jutuvadinat, vaid kõik lahkusid mõtlike nägudega. Näitlejatöö on super (tegu siiski Vene kino tippudega) ja kes tõesti Vene kinost pisutki lugu peab, siis soovitan igal juhul minna.

12 (2007)

12 vandekohtunikku peavad Nikita Mikhalkovi linateoses "12" langetama tülika otsuse: Kas tšetšeenlane on süüdi oma kasuisa mõrvas või mitte.

Film algabki nende samade meestega ja põhisüžee leiab aset võimlas. Mehed istuvad ümber laua, igaüks peale ühe kibeleb sealt pääseda, et tegeleda vähem tülikate asjadega. Kõik peale ühe otsustavad, et mainitud tšetšeenlane on kuriteos süüdi, ilma, et nad oleks asitõendeid lähemalt uurinudki.

Mees, kes otsustas poisi süüdimõistmise vastu esitab teistele ulitmaatumi: kui kõik ikka pärast tema juttu leiavad, et poiss on süüdi, siis hääletab ka tema nagu enamik. Juhtub aga ettearvatav ja mees ei jää oma arvamusega üksi. Mööduvad minutid, tunnid ja peagi juba päev ning mehed ikka arutavad mõrvajuhtumi üle, avades üha enam asitõendeid sisaldavaid ümbrikuid ja paljastades killukesi oma elulugudest. Pinge kasvab laeni, kuni ruumi lendab üksik lind ja tasakaalustab kogu valitseva olustiku.

Väidetavalt sisaldab see film kõike venelikku ja sellele rahvusele iseloomulikku. Tegelased ironiseerivad iseenda ja valitseva võimu üle. Ka otsuse langetamine ja selle muutmine lähtub karakterite iseloomust ja rõhutab ilmekalt tõsiasja, et tegelikult on kohtumõistmine suhteline ja emotsionaalne tegevus, eriti kui selle ülesande peavad täitma vene rahvusest inimesed, kes on tuntud just oma üliemotsionaalsuse poolest.

Filmi lõppedes oli saal vaikne ja tiitrite jooksmisel ei söandanud end keegi liigutada, sest "12" jättis vaatajatele hulganisti mõtteainet. Üdini venelik ja seda igas heas mõttes. "12" on üliinimlik ja on raske uskuda, et see võiks kedagi külmaks jätta. On ka räägitud, et film on liiga raskesti mõistetav ja sündmuste areng igavalt aeglane. Ise ma seda filmi vaatamisel ei tundnud, kuid otsustada saab igaüks vaid enda eest.

Siiski, aasta parim film ja igati vääriline oskariomanik.

Hellboy II: The Golden Army (2008)

Nagu varem öeldud, ootasin ma Hellboy järje vaatamist suurema huviga, kui tema eelkäijat. Ainuüksi postrid fantaasiarikkalt disainitud karakteritest mõjusid muljetavaldavalt ja sellise filmi puhul, kus lugu on valmis meisterdatud juba kellegi teise poolt, on visuaalne äärmiselt tähtis osa hindamisest.


Hellboy 2 peategelased jäävad mõistagi suuremas osas samaks: Hellboy (Ron Perlman), Liz (Selma Blair) on kolinud kokku, kalainimest meenutav Abeki (Doug Jones) aitab jätkuvalt maailma päästa ning kõik see toimub Tom Manningu (Jeffrey Tambor) dikteerimisel. Seekord ei valmista peavalu aga neonatsid, vaid maailmapäästjatele erilisuse poolest sarnanev prints, kes ihkab hävitada Maa pealt kõik inimesed ja teha ruumi, siiski, tähtsamatele olenditele.


Prints Nuada (Luke Goss) hävitab ühe õhtuga ja paljaste kätega kõik oma isa õukondlased ning viimase enesegi, jättes ellu vaid oma õe, Nuala (Anna Walton), kes astub ühte leeri Hellboy ja tema seltskonnaga. Nii algabki võidujooks Kuldse Armee suunas, üks sooviga seda dikteerida, teine hävitada. Teel haaratakse kampa ka ratsionaalse mõtlemisega Johann Krauss, kes paneb kangelaste suhted proovile.


Film on üle küllatud fantaasiarikkusega: mainitud rohke kostüümidraamaga tegelased, ulatuslikud ja silmailu pakkuvad maastikupanoraamid ning võimas arhitektuur, mida võib juba kõrvutada LOTRis nähtuga, loovad Hellboy järjest küllusliku "silmakommi". Eriti meeldisid mulle prints Nuada ühes oma võitlusstseenidega ning Surmaingel, kelle väljanägemine oli üpriski hirmuäratav. Lisaks kõigele sellele sai palju huumorit, mida tasakaalustas mõningal määral eksessiivne dramaatika. Kui natuke veel nokkida, siis mõnel üksikul juhul tundus selline fantaasiaküllus liigselt pingutatuna. Kokkuvõttes aga väga mõnus vaatamine.

Johann Krauss: What a lovely baby.
Baby: I'm not a baby. I'm a tumor.

***

Tom Manning: I suppress each photo, cell phone videos, each one costs me a fortune, and then they show up on Youtube... God, I hate Youtube!

***

Johann Krauss: You will obey my orders, follow protocol, and stay focused at all times!
Hellboy: You know, with your accent, that word - "fock-yoosed" - I wouldn't use it that much.

I'm Not There (2007)

Alustuseks vabandused minugi poolt pikema eemaloleku pärast. Nüüdsest ehk jõuab jälle siiamaile tihemini. Aga let's get to the point.

I'm not there on film, mis tekitab segaseid emotsioone. Ühest otsast tahaksin ma öelda, et see on tõesti hea film ja igaüks peaks selle ära vaatama, puhtalt juba selle pärast, kuidas see 

üles on võetud, staaridest rääkimata, teisest otsast aga ütlen, et pole 100% my cup of tea, sest kohati on ikka no nii veniv, et pane või kinni. 

Film räägib siis popilegend Bob Dylanist...läbi 6 tegelase loo. Jude, Arthur, Jack, Billy, Woody ja Robbie näitavad meile kahe tunni vältel olulisemaid hetki Bobi elust ja karjäärist. Linateos on äärmiselt huvitavalt üles võetud. Kohati must-valge dokfilmi stiilis intervjueerijate ja kogu kupatusega, siis jälle film nagu mängufilm ikka. 

Vaatamist on film väärt veel seepärast, et see sõna otseses mõttes kubiseb staaridest. Filmi(nagu Filmimöla tegijad öelda armastavad) "varastab"  Cate Blanchett kehastades Jude'i, keda fännid teevad tema ajast ees olemise pärast maha(olid ju 60dad ja electric rock polnud ju kesteabkui populaarne). Naine teenis ka selle eest Oscari nominatsiooni. Veel mainimist väärivad Heath Ledger, kes mängib näitlejat Robbie Clarki. Viimane jutustab oma loo alates kohtumisest oma tuleva naise, Clairega(Claire on mix ühest Dylani kunagisest türuksõbrast ja tema naisest). Christian Bale'i tegelane Jack Rollins on laulja (mis peaks siis kujutama Dylanit '60 aastatel, kuhu jääb tema megaedu folgilauljana), kes lõpetab usuhulluna. Filmis teevad veel kaasa Richard Gere ja Ben Whishaw (ülihead quoted). 

Ühesõnaga long story short...selle filmi jaoks peab meeleolu olema. Häid quote on seal kuhjaga ja nalja saab ka. Film justkui lainetab:just siis, kui mõtled, et nüüd peab küll pausi panema ja järgmisel päeval edasi vaatama, läheb huvitavaks. Jällegi kuna filmis lauldakse palju, siis ei saa viite tärni anda, miinuseks on ka kohatine uimasus. Maitse asi. Dylani fännidele ja neile, kes tema elulooga vähe rohkem kursis, pakub film kindlasti rohkem naudingut. 

The Machinist (2004)

Bale'i filmide saaga nimekirja kuulub kahtlemata ka The Machinist, mis šokeerib eelkõige näitleja kõhetu vormiga, kui sisuga. Sisu poolest meenutab film kangesti Secret Windowit ja vähemal määral Fight Clubi, kus kõigis on peategelaseks lõhestunud isiksusega mees. Nimelt on peategelaseks Trevor Reznik (Christian Bale), kes pole saanud magada ligi aasta. See pole mingi tavaline insomnia, vaid midagi, mis teda vaikselt, kuid järjekindlalt tapab. Tegelane näeb oma kehas välja kui elav surnu.

Trevor, nagu pealkirigi ütleb, on masinist ja ühel päeval ilmub tehasesse, kus ta töötab üks uus tööline, Ivan (John Sharian), keda keegi teine ei paista märkavat või tundvat.  Uus töökaaslane hakkab Trevorit kummitama ja ajab ta pea hullumeelsuse piirile. Ühel hetkel ilmuvad ta külmkapile kummalised post-itid õõvastavate kirjadega ja nii püüab peategelane saada müsteeriumi jälile. Seda, kas ta ka saladuse lahendab või Ivanist rohkem teada saab, vaadake ise. Iseenesest juba ulatuvad Trevori insomnia põhjused palju sügavamale (vajadus end lunastada) ja nii mõnelgi korral on filmi kirjeldatud kui modernset "Kuritööd ja karistust".

The Machinist ongi see kurikuulus film, mille jaoks Bale kaotas kaalu üle 60 naela, süües ainult õunu ja juues kohvi. Ainuüksi näitleja šokeeriv väljanägemine on põhjus, miks seda filmi vaadata. Kui esimest korda filmi stille nägin, mõtlesin, et tegu on eriefektidega.

Teade

Kuna Filmisilm on saanud laiema lugejaskonna osaliseks, siis hakkas hing kripeldama ja tekkis vajadus selgitada pikaajalist vaikust, milleks oli pea nädala pikkune reis ja teiselt poolt külalised välismaalt. Katsun selle vea peagi parandada.