Snow Cake (2006)

Polnud filmist "Snow Cake" midagi kuulnud, aga põgusalt Alan Rickmani IMDB profiili uurides sai seegi linateos üles otsitud ja ära vaadatud. Kahjuks ei leidnud ma filmist seda "seda", mida nii paljud teised on leidnud ja mille pärast antud film neile niivõrd meeldib. "Snow Cake'i" on sisse poogitud küll erinevaid karaktereid ja sündmustik võib tunduda millegi värske ja originaalsena (ja ma ei väidagi, et see nii pole), aga millegi pärast ei veennud mind ei näitlejad ega sündmustik ise. Etterutates, näitlejad tegid oma tööd suurepäraselt, aga antud juhul tekkis mingisugune lühis karakterite ja näitlejate endi iseloomujoonte vahel.

Näiteks tean ma Sigourney Weaverit juba titest saati "Tulnuka" filmidest ja nüüd näha näitlejannat ekraanil kehastamas autismi põdevat naist, kes magab narivoodis ja vaimustub paberist tehtud lumehelvestest, on karmi ja külmaverelise "Tulnuka" kangelase kõrval paras kontrast küll. Siinkohal kergitaks paljud ilmselt kulmu, sest anne täita niivõrd erinevaid rolle on vaid kiiduväärt. Selle väitega olen ma nõus, aga ilmselt on viga minus endas, sest häirima hakkas ka Alan Rickmani kehastatud karakter: üksildane ja kättemaksuhimuline inglane, kes "jääb kinnI" kuhugi Ameerika väikekülla. Alanit (vähemasti tema karaktereid) on alati ümbritsenud teatud müstilisus ja sarm, millele lisanduvad näitleja ainulaadne madal hääl ja kelmikas muie. Siinkohal jäi see kõik aga võõraks ja mõningaid stseene oli lihtsalt halb vaadata. Nagu mainitud, on asi suure tõenäosusega minus, sest just eelnimetatud omaduste pärast on Alan üks mu lemmikuid näitlejaid (kui lisada sellele veel alati veenvalt esitatud dialoog). Vastuoluks minu sõnadele, räägitakse IMDBs filmis ainult häid sõnu ning näitlejate valikut kiidetakse taevani. Samuti olevat film emotsionaalselt raske, ehkki nende stseenide ajal, mil oleks võinud käe suu ette lüüa, ma seda ei teinud, vaid kortsutasin pigem kulmu.


Spoiler: Kui Alani karakter istub laua ääres, riietatud roosasse naistekampsunisse ja ühel hetkel murdub ning puhkeb nutma, siis mind see niivõrd ei liigutanud, sest mu mõtted olid pigem selle juures, kuivõrd see roll Alanile...ei sobinud. Veel sehkendab Alex Hughes (Alan Rickman) noore naabrinaise Maggiega (Carrie-Anne Moss), kelle suhe ei veennud mind kohe ü l d s e.

Ootasin rohkemat, polnud päris minu tass teed, aga vähemalt oli Alanil äge lips. Omanäolisuse ja lipsu eest ka punktid.

Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)

Love Actually (2003)

Jõulukuu on ühtlasi "Love Actually" kuu ja tavaliselt võib seda näha kord aastas mõnes telekanalis (eriti usinalt lasi seda mingi aeg tv1000). Küsisin oma kaasblogijalt Zmurffilt, kas tema teaks sellele filmile mõnda alternatiivi, mis oleks ülesehituselt ja meeleolult sarnane ja mis veel olulisem: inglaste oma. Temagi ei teadnud (kes oskab soovitada, andke teada).


"Love Actually" jälgib kaheksa erineva paari suhteid ja ühtlasi süübib nende hingeellu. Antud loos pole tegu üliinimestega ega kangelastega, vaid harilike inimestega, kes üritavad hakkama saada oma igapäevaste probleemide ja suhetega. Kaasa löövad mitmed kuulsad inglise näitlejad, sealhulgas Emma Thompson, Keira Knightley, Bill Nighy, Colin Firth, Hugh Grant, Rowan Atkinson ja üks mu lemmikutest, Alan Rickman, kes kõik teevad sellest filmist tõeliselt mitmekülgse linateose. Mitte ainult pole lugu ise loogiliselt ja samas unikaalselt üles ehitatud, vaid ka näitlejatöö oli super: suurepärase rolli teeb Emma Thompson, kes ühes stseenis kujutab suure pettumuse osaliseks saanud pereema. Ta portreteerib oma karakterit üldinimlikult ja loomulikult, sest pärast antud lõigu nägemist jääb mulje, nagu oleks näitlejanna varemgi sellise situatsiooniga kokku puutunud. Kiidusõnu väärib ka Colin Firth, kes kujutab üksikut kirjanikku, kel on "cashbackilik" võime märgata ilu oma ümber ja ka Hugh Grant, kes (küll ehk pisut utoopiliselt) kujutab uut peaministrit, paljastades ka selle riigimehe inimlikud pooled. Eriti andekas oli stseen, kus peaminister koputab äärelinna ridaelamute ustele, et leida üles oma uus armastatu ja otsingu käigus tervitavad teda uksi avanud hämmeldunud inimesed.


Võib-olla peitubki võlu "Love Actually" lihtsuses ja üldinimlikkuses. Kõik, mis toimub ekraanil, on lihtsasti ettekujutatav ka päriselus ja ma ei väsi kordamast, et filmi on sokutatud briti näitlejate paremik. Lõviosa filmi tähtsusest moodustavad aga pisidetailid (nagu eelmisest lõigust võib välja lugeda) ja sellepärast võikski ta ikka ja jälle välja otsida ja käima lükata, et märgata üha uusi pisiasju (ja ilusatest & andekatest inimestest pole ekraani peal kunagi küllalt :))

Varia: Valik Monty Pythoni klippe

Monty Pythoni tegijad on oma klipid youtube-i üles riputanud ja neid saab vaadata siit. Lisan paar paremat siia ka.

Finding Nemo (2003)

Hiljuti nähtud WALL-Est hoolimata on ja loodetavasti jääb "Finding Nemo" mu absoluutseks lemmikuks animatsioonide seas. Mõned arvavad aga, et antud film on Pixari üks halvemaid (mis muidugi ei tähenda, et film on halb) ja tema karakterite armastuväärsus ülehinnatud. Kindel on see, et latt on seatud kõrgele.


Loo peategelasteks on kaks klounkala (isa Marvin ja poeg Nemo) ning kalamäluga Paracanthurus hepatus (kui keegi teab eestikeelset nimetust, laske tulla) nimega Dory. Ühel päeval püütakse Nemo akvaariumisse panekuks kinni ja nii saabki alguse Marvini ja Dory kirev saaga Sydneysse.


Üks peamiseid põhjuseid, miks "Finding Nemo" on nii südamelähedane, on see, et kõik tema karakterid - ka kõige pisema ekraaniajaga tegelased - on meeldejäävad ja omanäolised. Nimekirja eesotsa kuulub aga eelmainitud Dory, kellele andis hääle Ellen DeGeneres ja mille üle jääb vaid rõõmustada, sest Ellen on ühtlasi üks mu lemmikkoomikuid. Teine meeldejääv kangelane on 150-aastane austraallasest kilpkonn Crush (gotta love seda keelekasutust), kes lisab stoorisse mitmekülgsust oma aktsendi ja iseloomuga. Ning muidugi peategelane Nemo, kes on sõnade jaoks lihtsalt liiga nunnu ja asub pjedestaalil WALL-E kõrval teisel kohal. Kõige tipuks aga - kuidas sain ma unustada? - taimetoitlastest briti haikalad!


Nagu Pixarile iseloomulik, on maastik ja kogu olustik tervikuna perfektselt välja rendertatud. Erilist tähelepanu on pööratud detailidele ja stseenid korallriifidel on kergelt öeldes maagilised. Disney või mitte, on "Finding Nemo" üks nauditavamaid animatsioonifilme, mis iial tehtud. Tavaliselt ei ole ma eriline ninnu-nännu lõpplahenduse fänn, aga antud linateose puhul ei hakanud see väga kriipima.

Gurgle: So, which one is it?
Nemo: I'm from the ocean.
Gurgle: Oh, the ocean. THE OCEAN? AAAH! He hasn't been decontaminated yet! Jacques!
Jacques: Oui.
Gurgle: Clean up!
Jacques: Oui.
Gurgle: Ocean!
Jacques: Oo, la mer! Bon!
[Spins Nemo around as he cleans him]
Jacques: Voilà. He is clean.

***

Bruce: [reciting] I am a nice shark, not a mindless eating machine. If I am to change this image, I must first change myself. Fish are friends, not food.

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done. 

Humboldt County (2008)

PÖFF on selleks korraks läbi ja minu viimaseks filmiks jäigi ülalnimetatud USA-indiekas. Saalis maha istudes ei teadnud ma sellest suurt midagi, pealkirjagi pidin veel piletilt üle lugema, kirjeldus oli eelnevalt kiiresti netist üle loetud. Ei pidanud pettuma.

Süžee on mõneti juba kulunud (kuid sellegipoolest kutsub vaatama): meditsiinikooli tudeng kukub oma lõpueksami läbi ja ühtäkki pole Peteril, kes on kogu oma elu õppimisele pühendanud, enam mingit eesmärki. Pärast ööd pidutsemist leiab noormees end hipilikust Humboldt County'st, mis asub Põhja-Californias ja Peteri kodust väääääga kaugel. Juhuse tahtel satub ta ektsentrilisse perre, kes on muuseas ka kanepifarmerid. Kasvatatakse oma tarbeks ja täpselt nii palju, et mõnusalt ära elab.
Peter ei oska endale ühtäkki sülle kukkunud vabadusega midagi peale hakata, kuid ajapikku saab ta aru, et traditsioonide jätkamine ja "raamides kinni olemine" polegi ehk see kõige õigem viis elada. Humboldt õpetab teda kanepit kasvatama, seda mõõdukalt nautima ja ennekõike elust rõõmu tundma. Mees leiab oma koha hipiperes. Lõpuks, kui talle avaneb võimalus taas koju minna (bussid ei käi seal piirkonnas nii tihti ja lõpuks tuleb Peteri isa murest murtuna pojale järele), polegi ta enam nii kindel, kas see olekski enam kõige õigem otsus.

Selline lõbus eneseleidmise draamakene, kust ei puudu absurdsed (kuid hea maitse piiridesse jäävad) naljad, kuid samas paneb film mõtlema, et kas me elame ikka piisavalt iseendale, või oleme nagu peategelane, kellest on eneselegi märkamatult saanud millegi enda jaoks ebahuvitava tagaaajamine.

Mis filmile mõnevõrra juurde andis oli fakt, et filmi üks režissööridest Danny Jacobs oli end ise kodumaisesse Kosmosesse kohale vedanud ja vastas eestimaalaste küsimustele. Tuli välja, et Humboldti metsas elaval perel on prototüüp täiesti olemas ja et 1970datel oli see üsna normaalne, et oma maa peal veidi marihuaanat kasvatati. Danny rääkis veel, et Huboldti inimestele ei läinud film eriti peale, sest nad on rohkem sellised omaettehoidev rahvas ja ei taha, et muu maailma nende "tegemistest" aimu saab. Kuid on ka antud piirkonnast inimesi, kes patsutasid tegijatele õlale ja arvasid, et tabasid naelapead. Filmi telgitagustest oli ka huvitav kuulda, et kust kõik need kanepitaimed saadi ja mida näitlejad pläru asemel tegelikult suitsetasid.
Peategelaskuju näitleja jättis sümpaatse mulje ja emotsioonide väljendamine kukkus tal kuidagi eriti hästi välja. Aga filmist veel niipalju, et kellele sellised kergemad, kuid siiski mõttega indied meeldivad, soovitan igal juhul!

Twilight (2008)

Tundus ainult loogiline rääkida Twilightist kohe pärast rootslaste vampiirifilmi. Kui nüüd oskaks ka kuskilt alustada.

Film "Twilight" põhineb Stephenie Meyeri samanimelisel romaanil, mis räägib peategelasest Bellast, kes armub absoluutselt täiuslikku vampiiripoissi. Antud juhul olen raamatut ka lugenud (et ikka teada saada, millest kõik see fuzz) ja pean ütlema, et hullemat teost annab otsida. Linateose kasuks vaid nii palju, et viimane oli isegi parem, kui raamat ise, sest peategelase monoloogi ja korduvaid mõtteid kuuleb vaid põgusalt alguses. Etterutates mainin, et selle võrdluse tõttu annan filmile punkti rohkem, kui ta seda väärt on.

Alustades halva käsikirjaga (sitast saia ei tee) ja lõpetades ebasümpaatse Robert Pattinsoni näitlemisega, ei olnud olnud just palju järel, millele loota. Kuna raamatus on "sündmustikuks" vaid Bella ja Edwardi suhted ja teised tegelased koos kõrvaliste sündmustega täiesti tagaplaanile lükatud, siis ei erinenud see kuigivõrd filmis toimuvast. Bella (Kristen Stewart) isa oli ikka suvaline hobo, kelle juures Bella elas, tüdruku "sõbrad" olid lihtsalt mingid tüütud ja uudishimulikud tüübid, kelle nime ma veel lõpupoolegi üritasin meenutada ning Edward oli ikka samasugune stalker, nagu raamatus võib tema käitumisest välja lugeda.


Kui Kristeni näitlejatöö üle pole eriti midagi nuriseda (polnud Bellat mängida nüüd teab mis vägitükk ka), siis seevastu Robertil oli selline nägu peas nagu "võitleks ta igas stseenis justkui kõhukinnisusega" tsiteerides Sopranot. Sellist nähtust on esinenud ka teiste näitlejate puhul ja ma nimetaks seda Daniel Radcliffe'i või Orlando Bloomi sündroomiks.

Film juba iseenesest nägi odav välja, mille üle ei saa ka just imestada, sest kuuldavasti oli selle eelarve suhteliselt väike. "Twilightis" puudus igasugune stiilitunnetus ja paistis, et linateos ei üritanudki midagi innovatiivset teha, vaid täiesti kuivalt materjal "ette lugeda". Ka eriefektid nägid odavad välja ning stseenid, kus Edward demostreeris oma kiirust, tundus see lihtsalt maapinna kohal jalgade siputamisena.


Ja filmi soundtrack?! Iga kord, kui Edward plaanile ilmus, hakkas taustaks "kõlama" parema kirjelduse puudumisel stalkeri muusika. Omamoodi täiesti sobiv arvestades Edwardit ennast, aga muusika püüdis pildi arvelt liiga palju tähelepanu, mis pole just raske, kui pilt ise pole suurt midagi väärt.

Minnes tagasi filmi käsikirja juurde, siis nii mõneski stseenis tundus, et näitlejad on oma repliigid ära unustanud või poldud lihtsalt suudetud antud lõiku mingit otstarbekat rida sokutada. Raamatule truuks jäämisest ei saa siin aga rääkida, sest sündmustikuareng oli kohati raamatus toimuvast täiesti erinev.

Nii mõnigi "Twilighti" fänn on võrrelnud teost Harry Potteri seeriaga, väites, et esimene on palju sügavamõttelisem, kui mingi stoori võluripoisist. Kui Harry Potterist välja jätta absoluutselt kõik muu tegevustik peale Harry ja Ginny sebimise, küllap siis oleks ta ka "Twilighti" fännide vääriline. HP ja "Twilighti" võrdlemine on aga enam kui ülekohtune, sest erinevalt Stephenie Meyerist on Rowlingul stiili.

Kinopileti peale ei soovita raha raisata.

Låt den rätte komma in (2008)

Paljude teiste kaasblogijatega sarnaselt sai vaadatud "Låt den rätte komma in", järjekornde rootslaste linateos, mille kuulumine IMDB top 250sse õigustab end täielikult. Nüüdseks võiks küsida: Kes ei oleks näinud filmi "Luba see õige sisse"? Sisust pikemalt rääkima ei hakkagi, seda saab lugeda teistest filmiblogidest, mille postitajad on agaramad ja minust kõvasti kiiremad. Lühidalt aga, film räägib Rootsi äärelinnas elavast poisist ja tema naabrist, ebaharilikust tüdrukust Elist, kelle vahel areneb välja tugev sõprusside.

Arvan samuti, et tegu on  omanäolise vampiirifilmiga. Ehkki vampiiri ja lihtsureliku sõprussuhe (või koguni armastus) pole midagi uut (tänu ameeriklaste kassahitile "Twilight"), siis rootslaste film on võrreldes teiste sarnast teemat käsitlevate linateoste kõrval stiilne. Lisaks žanrite rikkusele, on sündmused tihti esitatud lapselikus lihtsuses. Olgu stseen kui võigas tahes, jääb pärast põgusat õõvastusmomenti ikka mulje, et tegelikult on asi hoopis sinus endas, vaatajas ja kõik, mis toimub kinolinal, on täiesti loomulik. See ongi kogu loo puhul kõige hirmutekitavam ja nii sain ma vastuse ka küsimusele "mis selles filmis siis ikka nii hirmsat on?".

Kuna lugu põhineb John Ajvide Lindqvisti romaanil, siis järjekordselt pole linateosesse kõik ära mahtunud/sisse pandud. See on filmi puhul ehk kõige nõrgem koht, sest välja on jäetud Eli kohta vägagi tähtis tükk informatsiooni. Nimelt on filmis lõpu poole üks üsnagi õõvastav stseen, mis jättis mu pikemaks ajaks mõttesse, suutmata ühendada punkti A punkti Bga (kuigi filmis esitatud vihjete põhjal oleks võinud mingi järelduse teha). Spoiler: Eli pole tüdruk, vaid poiss. Raamat pidavat ka selle tagapõhjast rääkima.  Noorte rootslaste Kåre Hedebranti ja Lina Leanderssoni näitlejatöö oli laitmatu ning kindlasti peaks ära mainima, et just selle filmiga sai nende nimi esmakordselt ka IMDBsse kirja - lühidalt, nende esimene linateos. Kuna filmis mängib kaalukat rolli emotsionaalsus, siis on hea näitlejavalik kahtlemata selle filmi trump.

Kosmose külastusest nii palju, et sain samuti nautida põhikooli teismeliste lärmamist, kokakoola topside täitmist keset filminäitamist ja seda kurikuulsaks saanud kiljatust, nagu vaataks saalisolijad parasjagu mõnda "Vimma" tüüpi filmi. 

Üldjoontes võib aga öelda, et filmis ei häbenetud näidata midagi ja kõike, mida vaatajale raatsiti näidata, tehti ülimalt siiral moel. Tihti see avatus ja siirus on aga inimestele kõige võõram ja hirmsam asi maailmas. Plusspunktid rootslastele, kes neist asjadest häbenematult kõnelevad.

Lisalugemist:

Trash-Can-Dance

Danzumees

Forza

Filmiarvustused

Ping-pongkingen (2008)

PÖFFi raames ping-pongi kuninga seiklused nüüd ka ära nähtud. Rille on keskmisest kogukam 16 aastane Põhja-Rootsi nooruk. Tema suur kirg on, nagu aimatagi võite, ping pong ja selles spordis tahab ta teistest rohkem kui peaajagu üle olla. Rillel on noorem vend Erik, kes on tema täielik vastand. Erikul on palju sõpru, ta on sportlik ja tihti impulsiivne. Rille on juba harjunud, et Eriku sõbrad teda kiusavad ja mõnitavad, tal on sellest suhteliselt ükskõik. Vähemalt ping pongis lööks ta neid iga kell.
Kõigest hoolimata hoiavad vennad teineteist ja saavad võrdlemisi hästi läbi. Seda hetkeni, kui Rille kuuleb pealt ema vestlust "Maantee Gunnariga" (ema uus poiss-sõber), et üks poistest on hoopis viimase laps. Rille arvab automaatselt, et jutt käib temast. See paneb ta asjade üle järele mõtlema, sest on ju tema isa alati see suur eeskuju, kellest oma vähestele tuttavatele jutustada. Ta pole milleski kindel, aga on liiga arg, et kellegi käest otse midagi küsida. Ühel hetkel ilmub ka isa kaugelt komandeeringust tagasi. Vennad veedavad isaga toredalt aega, kuid peagi selgub, et mees on ikka seesama joodik, kes aastate eest lahkus. Sellest hoolimata üritab "pappa" poisse õpetada ja üritab kaotatud aega tasa teha.
Rille murrab pead, kas isa on ikka isa ja kuidas uue pigem veidra olukorraga toime tulla. Tõe selgudes pole mitte üksi ping-pongi kuningas üllatunud. Järgnevad sündmused panevadki vendade suhted proovile.
Hea huumoriga film. Ja absurdnaljakad on just sellised pisidetailid. Näiteks üks Rille väheseid nohiku olekuga sõbrannasid joonistab musklis torsodega väljakutsuvates poosides mehi. Või näiteks fakt, et poiste kodu on kasse täis. Neid on absoluutselt igal pool, isegi sahtlites. Film, mis lihtsalt kutsub vaatama. Filmi fenomen ongi minu arvates see, kui tõetruult põhjamaise ülekaalulise nooriku mõttemaailma näidatakse. Mitte, et ma sellest midagi väga teaksin, aga it sure looks real.

Burn After Reading (2008)

Järjekordne õnnestunud vendade Cohenite linateos. Ausaltöeldes suhtusin filmi enne veidi umbusuga, kuna olin eelnevalt seinast seina arvamusi kuulnud ja filmi vaadates olin positiivselt üllatunud.
Sisust siis niipalju, et Osbourne Cox (Malkovich) on CIA agent, kes vallandatakse juba enne, kui algustiitrid lõppedagi jõuavad. Õigemini talle pakutakse madalamat kohta, aga "Ozzy" ei taha sellest mitte midagi kuulda ja pehmelt öeldes saadab ta kõik pikalt. Nimelt olla mehel alkoholiga probleeme.
Uue töökoha otsimise asemel otsustab vasttöötu hoopis oma kirevast karjäärist memuaare kirjutama hakata. Härra Coxi veetlev naine Katie (Tilda Swinton) naerab vaid abikaasa idee peale ja mure gurmeejuustudega tundub talle tähtsam kui abikaasa tööst ilmajäämine.
Katiel on aga armuke Harry (Clooney), kes on huvitatud nii abielumeheks olemisest kui ka armukesega lustimisest, ta lihtsalt ei suuda otsustada. Peale selle on tema suur kirg jooksmine. Ta kannab oma relva endaga alati kaasas, kuigi pole 20 aasta jooksul seda kordagi kasutanud.
Härra Cox'i teadmata küpsevad tema naise peas ka lahutusplaanid. Seepärast on tal lahutusadvokaadile vaja "Ozzy" finantsseisust ülevaade anda, et mees lahutuse käigus rahast paljaks koorida. Kõik andmed kõrvetatakse plaadile ja õnnetu juhuse tahtel leitakse just see CD kohaliku jõusaali riietusruumist.
Nüüd tulevad mängu Chad (Pitt) ja Linda (Frances McDormand), kes näevad plaadis viisi lisaraha teenimiseks . Linda on keskeakriisis vaevlev naine, kes leiab, et vajab mõnda turgutavat iluoperatsiooni ja Osbourne plaat on just see, mis teda aitaks. Chad...Chad on lihtsalt üks "hea samariitlane", kes on CD nõus väikese vaevatasu eest tagastama.
Kummalgi pole aimu, millesse end mässivad, sest härra Cox pole teatavasti papist poiss. Ja kui see mees juba vihastab, siis ei kohku ta tagasi isegi mitte aluspesu väel kirves käes tänaval jõlkumise ees.
Aga ka Linda ja Chad pole niisama "jobud". Nad on valmis isegi Venemaaga koostööd tegema, peaasi, et raha saada.

Uskumatult ajuvabanaljakas film. Näitlejatöö on super. Malkovich teeb oma suuvärgi ja suhtumisega puhta töö, Clooney on samuti tipptasemel paranoiakunn (nimelt tunneb tema tegelane pidevalt, et teda jälitatakse). Mis veidi häiris ja filmi hinnet alla kiskus oli ehk Pitti pisut ülepingutatud tegelane Chad. Seda ringikargamist ja kaasalaulmist oli veidi ehk liiga palju. Üks filmi kõige muhedamaid tegelasi on ilmselt kõrge CIA boss, kes võtab kõike külma närviga ja ei kohku millegi ees tagasi. Filmi lõpp oli ka veidi...äkiline. Siit siis neli punkti.

CIA Superior: Report back to me when it makes sense.

Höstsonaten (1978)

Ühes Sleepwalkesiga sai vaadatud selle kavas olnud Ingmar Bergmani Sügissonaat, mis oli vanameistri linateostest ühtlasi esimene, mille teadlikult ära vaatasin. Pärast seda, kui lahkusin Sõprusest ja nägin ukse ees pikka inimeste rivi ühele Bergmani filmile, tekkis ka mul soov üks tema teostest ära vaadata, õnneks ei pidanud pettuma.

Höstsonaten haarab sust oma teravate küünistega, raputab su oimetuks ja siis niisama pahaaimamatult, kui oli saabunud, ta ka lahkub. Alustuseks ilmub kaadrisse Eva (Liv Ullmann), tagasihoidlik noor naine, kes kirjutab parasjagu emale kirja ja kuskil tagaplaanil kõneleb temast kiindumusega elukaaslane Viktor (Halvar Björk).

Kirjutatud kirjas kutsub Eva külla ema Charlotte'i (Ingrid Bergman), kuulsa ja karismaatilise klaverimängija, kes pole oma tütart näinud ligi seitse aastat. Ja ta tulebki, kuid mitte tagasihoidlikult.

Höstsonateni võlu seisneb tema lihtsuses: terve filmi vältel süübitakse tegelaste suhetesse, mis hargneb lahti kui lõngakera ja areneb edasi ühes pikas jorus. Charlotte ja Eva paistavad hoolimata neid lahutanud aastatest hästi läbi saavat. Ema paistab tähelepanu nautivat ja Eva tähelepanu osutamisega just ei koonerda. Veelgi enam, Eva soovib end ikka veel emale tõestada, nagu ta seda terve oma elu on teinud. Eriti ilmekalt iseloomustab seda klaverimängustseen, kus tütar esitab Charlotte'ile Chopini prelüüdi, mille harjutamisega on ta näinud palju vaeva. Ema ei pea seda aga millekski ja selle asemel esitab teosest oma, n-ö õige versiooni.

Kaamera filmib nende mõlemi näoilmeid, peegeldades täielikult Charlotte'i üleolekut ja Eva pettumust. Tekib kohe küsimus, kuidas suudab tütar seda kõike taluda? Veelgi enam, Eva ja tema mehega koos elab ka naise õde, kes põeb rasket haigust ja keda Charlotte peab tülikaks lisakoormaks oma elus. Naine on aga suurepärane näitleja ning tütrega kohtumisel külvab ta viimase üle võltsi armastuse ja hellusmomentidega.

Kui kaua suudab Eva selles näitemängus vastu pidada? Hetkeni, mil avatakse veinipudel. Sel momendil muutub linateose meeleolu täielikult ja Evast purskub üks tuline ülestunnistus teise järel, jättes Charlotte'i sõnatult valusaid hoope vastu võtma. Kuid jääb mulje, et õigustatult, sest Ingrid kehastabki naist, kelle enesekesksus on seadnud karjääri perekonnast ettepoole. Selle saatel mööduvadki vaatajate minutid: tooli üha sügavamale sisse vajudes ja tegelastele, eelkõige Evale meelevaldselt kaasa elades. Selliste lähivõtetega nagu Höstsonatenis, on raske tegelaste emotsioone ja eelkõige näitlejate ümberkehastumist raske mitte märgata. Teisest küljest ei saa jätta kaastundeta ka Eva ema, kelle tütar on täis nii tulist vihkamist ja toorest raevu. Taolises kahevõitluses oli keeruline poolt võtta - pada sõimab katelt, kuid kas ikka...? Charlotte on näidanud kõiki märke oma võimetusest kedagi armastada ja sellist inimest oma tegudes või tegemata jätmistes süüdistada on sama hea, kui süüdistada tumma tema kidakeelsuses.

Lõpustseen on omamoodi sõlmpunkt algusega, kus Eva kirjutab taaskord emale kirja, paludes temalt juhtunu kohta vabandust ja lootes salamisi ikka ja tõenäoliselt igavesti saabuvale momendile, mil Charlotte hakkab teda armastama.

Nüüd saan aru, miks Ingmar Bergmanit meistriks tituleeritakse.

Children of Men (2006)

Phyllis Dorothy Jamesi düstoopiline Children of Men on järjekordne teos, mis sai filmitegijatele inspiratsiooniks ja nii sündiski kolmele oskarile kandideerinud visuaalne tõlgendus kirjaniku romaanist.

London. Aasta on 2027, linn ilmselgelt heitgaasidest saastunud, nii mõnelgi pool maja fassaadidel vihjed arengu teinud ühiskonnast. Inimesed on kaotanud võime reprodutseerida ja inimkonda ähvardab väljasuremine, sest 18 aasta jooksul pole sündinud ainsatki last. Ühesõnaga igapäevased probleemid, millega üritatakse hakkama saada. Demokraatiast on tasapisi arenenud välja totalitaarne ühiskond: juba filmi alguses ripub tänaval elektrooniline reklaam "viljakustestide vältimine on kuritegu", mis määrab linateose edasise tooni.


Theo (Clive Owen), endine aktivist ja elu mõtte kaotanud londonlane haaratakse juhuse tahtel "võidujooksu", kus kaalul on uue elu saatus ja terve inimkonna tulevik. Natsionalistidele ja anarhistidele vastu astudes peab Theo kindlustama ühe erilise naise turvalisuse ja viima ta läbi tule ja vee, et inimkond võiks näha veel vähemalt ühe põlvkonna sündi.


Kui P. D. Jamesi lugu oli vaade 20 aastat hilisemasse tulevikku, siis olenemata sündmustiku toimumise aastast, ei ole enam sugugi tegu millegi haaramatuga. Kui midagi läheb drastiliselt valesti, on kaos lihtne tulema ja nii võibki meie ühiskond lõpetada samasuguses kaoses, nagu seda on Children of Menis.


Äärmiselt liigutav film, mis suunab mõneti valusa, kuid see-eest realistliku pilgu tulevikku ja esitab meelevaldse küsimuse, mis saab meie planeedi tulevikust? Olenemata sellest, kas parasjagu näidati pingelisi tulevahetusstseene või üksikuid emotsionaalseid seiku surmvaikuse saatel, oli tooli serval istumine läbivalt garanteeritud. Need üksikud ja üldinimlikud hetked moodustasid kokku millegi suurema ja tähendusrikkama, kuni kõik kulmineerus ühes sõjaväelastega stseenis: kui Trooja Helena võis panna liikuma 1000 laeva, siis kas on võimalik, et imiku nägemine võib vakatada kogu sõjastseeni? On küll.

Neli punkti vaid põhjusel, et karakterite arengule oli pandud oodatust vähem rõhku ja nii ei tekkinud tegelastega n-ö samastumist.

Miriam: As the sound of the playgrounds faded, the despair set in. Very odd, what happens in a world without children's voices.

Harry Potter and the Half-Blood Prince - trailer #3

Ilmunud on kuuenda Harry Potteri filmi kolmas trailer.

Trainspotting (1996)

Film, mis näitab elu pahupoolt Edinghburgis elava Mark Rentoni silme läbi. Mark on heroiinisõltlane, kes teeb valiku elada "normaalset elu" ja seega narkootikumidest loobuda. Paraku pole see nii lihtne, kui kõik su veidrad sõbrad (nende hulgas Sean Connery friik, juhmard, psühhopaat ja 14-aastane tüdruksõber) ei kavatsegi "vanast harjumusest" loobuda. Ja kõige tipuks hakkab su ainus "puhas" sõber sõltlaseks. Nõiaring, kust ei paista mingit väljapääsu. Mark tõesti püüab, kuid ikka ja jälle ristuvad tema sõprade teed tema omaga ja mõnel hetkel lihtsalt peab ühe laksu veel veeni suruma, et olukorras selgust saada. Kuid kas Mark Renton on üks neist vapratest, kes suudab kodulinna ja vanad harjumused selja taha jätta ja päälinnas Londonis uut elu alustada?

Film on tehtud samanimelise Irvine Welshi romaani järgi ja tegevustik toimub kusagil 80datel. Oscari nominatsioon käsikirja eest.Geniaalne film, kus näidatakse läbi huumoriprisma, et "korralikuks hakkamine" pole üldse nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Old habits die hard. Ainus, mis veidi häiris, oli näitlejate riietumisstiil:T-särgid, mis meenutavad nabapluuse, pole kunagi minu teema olnud. Aga ma pole ka 80date laps. Britid on alati oma mustast huumorist nõretavatefilmidega hästi hakkama saanud, nii ka seekord. Meenutas veidi kogu selle pealelugemise ja riietega Fight Clubi.
Ahjaa...Rated R nii, et väiksed lapsed hoidku näpud eemale.

Mark "Rent-boy" Renton: Never again, Swanney. I'm off the scag.
Swanney: Are you serious?
Mark "Rent-boy" Renton: Yeah, no more. I'm finished with that shite.
Swanney: Well, it's up to you, man.
Mark "Rent-boy" Renton: Gonna get it right this time. Gonna get it sorted out. Gonna get off it for good.
Swanney: I've heard that one before.
Mark "Rent-boy" Renton: The Sick Boy method?
Swanney: Well, it nearly worked for him, hey.
Mark "Rent-boy" Renton: Well, he's always been lacking in moral fiber.
Swanney: He knows a lot about Sean Connery.
Mark "Rent-boy" Renton: That's hardly a substitute.

Fear and Loathing in Las Vegas (1998)

Täitsa ulme.


Üldiselt on nii, et kõige lemmikumate filmide arvustamine osutub alati kõige raskemaks ülesandeks. Fear and Loathing kuulub mu lemmikute hulka, ehkki päris täispunkte talle ei annaks. Siiski, tegu on kahtlemata omalaadse ja samaaegselt täiesti hullumeelse linateosega.

F&L põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel raamatul, mis jutustab kahest tegelasest, ajakirjanikust Raoul Duke'ist (Johnny Depp) ja tema advokaadist Dr. Gonzost (Benicio Del Toro), kes rändavad Las Vegasesse, et veeta seal psühhedeelsete ainete saatel aega. Filmi tegevustik tiirlebki enamasti nende kahe kummaliste ja halenaljakate seikluste ümber Las Vegases, erinevates hotellitubades ja väljas, suuremas seltskonnaski.

Pisut David Lynchi ja Stanley Kubriku laadsed stseenid teevad Fear and Loathingust tõeliselt nauditava filmi. Kiidusõnu väärib ka näitlejavalik, sest peaosadesse valitud Benicio Del Toro ja eelkõige kameeleonmees Johnny Depp suudavad ideaalselt tuua välja karakterite pisut skisofreenilised ja üdini sürrealistlikud iseloomujooned. Sürrealismile aitavad kaasa ka pisut robustselt kujutatud "eriefektid" või "koletised", mida kohtab nii mõneski hallutsinatsioonidega seotud stseenis.


Kahtlemata üks videoteegi klassikutest ja absoluutsetest lemmikutest, kuid millegi pärast ei tõuse käsi viit punkti päris andma. Asi selles, et mingil kummalisel põhjusel ei õnnestunud mul umbes kolm esimest korda seda filmi täies pikkuses ära vaadata. Olgu selleks siis pikale veninud lõpp või mu enda püsimatus, on Fear and Loathing in Las Vegas vähemalt nelja punkti vääriline päris kindlasti.
Muudatus (09/09/09): 4 punkti?! F&L on siiski üks mu lemmikutest.

Dr. Gonzo: Let's give the boy a lift.
Raoul Duke: What? No. We can't stop here. This is bat country.

***

Raoul Duke: There's a uh, big machine in the sky, some kind of, I dunno, electric snake, coming straight at us.
Dr. Gonzo: Shoot it.
Raoul Duke: Not yet, I want to study its habits.

Superbad (2007)

Sõbra soovitusel sai vahelduseks vaadatud ka törts huumorit ameeriklaste moodi. Viimasel ajal ei kipugi enam selliseid komöödiaid vaatama, aga sel polnudki väga viga. Superbadi eeliseks teiste omasuguste seas on see, et tema peategelased on võrdlemisi sümpaatsed.

Kaks teismelist poissi, Seth (Jonah Hill) ja Evan (Michael Cera) teevad kõik, et tüdrukutele meeldida ja nii võtavad nad enda peale alkoholi varumise ülesande. Linateos kujutab nende eepilist seiklust mõninga irooniamaiguga, seda enam, et karakterid on lühidalt öeldes äpud, kes üritavad kõigest väest oma eluga hakkama saada. Aeg-ajalt meenutab film American Pied ja teisi taoliseid komöödiaid, kuid seegi võrdlus ei kannata kaua välja, sest Superbad on ometi naljakam ja olemuselt siiram. Evani tegelaskuju, kuid eelkõige Michael Cera osatäitmine selles rollis annab Superbadile palju malbema maigu ja tõenäoliselt teeb sellest parema filmi, kui ta oleks võinud olla. Michaelil tundub olevat ka oma nišš, kuidas ta tüüpsituatsioone lahendab ja see teeb temast meeldejääva näitleja (pikemas perspektiivis võib see muidugi ära tüüdata).


Kohati labasuse piiri kompivad naljastseenid tirivad aga Superbadi keskmist tublisti alla, seega ei saa anda rohkem, kui kolm punkti. Ehkki Superbad ei kuulu just väärtfilmide hulka, on ta piisavalt meelelahutuslik, et selle saatel aega surnuks lüüa.

Good Shopper Cashier: How old are you?
Seth: ...22.
Good Shopper Cashier: [looks skeptical for a second, then smiles] You certainly are! That'll be 80 dollars.
Seth: Oh! Okay!
[pulls money out of his sleeve]
Seth: Pssha! Thank you kindly! Will that do?
Good Shopper Cashier: [examines the bill: a crisp 80 dollar bill] It most certainly will! Thank you, Seth!
Seth: Hey, thank YOU!
[double high-fives cashier]