Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.
Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.
Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.
Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!
Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.
Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.
1 kommentaar:
Üldjoontes täiesti nõus. Üks aga siiski on. Nimelt mind suutis Cruise positiivselt üllatada. Ma pole temast kui näitlejast just suurt palju lugu pidanud, aga siin filmis mees ikka veidi näitas, mida oskab. Kuigi ehk oli asi selles, et teema oli tõesti nii paeluv. :D Lõpp kiskus jah jamaks ära, liiga palju draamat.
Aga mis seal salata Singer oskab häid filme teha.
Postita kommentaar