Film, millest ma hoolimata 7,3 IMDb reitingust eriti palju ei oodanud. Ütleme nii, et taanlannast režissöör Susanne Bier suutis positiivselt üllatada.
Long story short on film sellest, kuidas õnnetu juhuse tõttu leseks jäänud Audrey (Halle Berry) üritab oma mehe surmast üle saada ja mehe sõber Jerry(Benicio Del Toro) püüab teda aidata. Õigemini, Audrey ise kutsub sõltlasest Jerry oma majja elama. Asja muudab keerulisemaks see, et kui Brian (Audrey mees) veel elas, vihkas naine Jerryt rohkem kui ükskõik mida muud, sest alailma jooksis Brian keset ööd narkouimas Jerryt aitama. Nüüd liigub naise peas kinnisidee, et surema oleks pidanud hoopis heroiinisõltlasest Jerry. Segane lugu, aga ajapikku saavad mõlemad aru, et üks ei saa ilma teiseta. Õnneks (jah just õnneks) ei lahvata nende vahel meeletu armastus ja nad ei abiellu ega ela elu lõpuni õnnelikult. See oleks lihtsalt liiga klišee.Mis filmi juures meeldis, oli Benicio Del Toro. Mees saab kaakide ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ja ta neutraliseerib veidi närvilist Halle Berryt, kelle roll tuletas (eriti alguses) meelde Koletiste Balli. Ma saan aru jah, et roll on selline, aga karjuv ja skisofreeniale kalduv Berry tegelane ei olnud minu jaoks eriline turn-on. Üleüldse olid Audrey enesekontrollikaotamised veidi liiga liialdatud. Ja Jerry võttis seda kõike eriti tšillilt. Aga humoorikaid hetki jätkus õnneks filmi nii mõnigi.
Üldiselt ütleks, et üle keskmise film, aga teist korda ei vaataks. Liiga palju draamat.
Howard Glassman: So how come Brian never mentioned you?
Jerry Sunborne: Because I'm a recovering heroin addict maybe.
[moment's silence]
Howard Glassman: I hate my wife. I mean, since we're sharing...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar