Jenny Lumeti kirjutatud ja Jonathan Demme valvsa pilgu all sündinud Rachel Getting Married räägib räägib täpselt sellest, millele nimigi viitab: Rachel abiellub.Kuid abielu pole filmi kõige olulisem osa. Palju suuremat kaalu omab Racheli (Rosemarie DeWitt) endisest modellist ja narkosõltlasest õe Kymi (Anne Hathaway) naasmine taastusravilt pere juurde selleks tähtsaks sündmuseks. Pere mustaks lambaks olemine ei aita kuidagi kaasa Kymi kohanemisele, rääkimata sellest, et pulmade eel on kogu tähelepanu koondunud teisele peretütrele. Kymi ärritavad kodus pisemadki asjad, mis suure tõenäosusega on aga tingitud tema meelerahutusest, mille juured ulatuvad palju sügavamale minevikku.
Maagilise Ella rollist Kymi kehastuseni on parajalt pikk samm ja Anne tegi selle sammu mängleva kergusega. Olemuselt veidi neurootiline, aeg-ajalt sarkasmi pritsiv rahutu tuhkatriinu joonistub vaatajate silmade ees suurema vaevata, sest nii Lumeti äärmiselt personaalne käsikiri kui ka Anne'i tõetruu kujutlus Kymist, töötavad karakteri elustamisele ainult kaasa. Veenva etteaste tegid ka nimitegelast Rachelit kehastanud Rosemarie DeWitt ja põgusalt näidatud pereema Debra Winger, kellest õhkub sõnuseletamatut müstilisust ning kelle õlule koondub kogu filmi filosoofia ja Kymi painanud küsimus.
Pisut sügissonaadilik lähenemine jäi eelmainitud filmile alla oma esitlusviisi poolest. Vähe sellest, et käsikaameraga filmitud linateosed on liialt üleleierdatud teema, ei tee see teost vaatajate suhtes kuidagi vahetumaks, sest nii mõndagi läheb kaamera värisemise jms tõttu kaduma. Üsna tihti panid ka liialt pikale veninud stseenid toolil nihelema ja igavus oli kerge peale tulema. Kääridega oleks võinud julgem olla, Demme.
Mõistagi puudus filmist taustamuusika, kui mitte arvestada konstnantset viiuli kääksutamist, mis ajapikku muutus tüütuks taustamüraks.
Filmi võrratu näitlejatöö kahvatab aga suures osas tema vead, andes ühtlasi ammendava vastuse Hathaway oskari nominendiks olemise küsimusele. Möödas on igatahes see seik, kui Anne Hathaway nimega seostusid mulle ühte patta kuulunud rollid filmidest nagu "The Devil Wears Prada" või "The Princess Diaries".
Erinevalt inetust plakatist, on film siiski hea vaatamine (merehaigetele ei soovita).
Kym: You're a lawyer?
Kieran: Was. For about five minutes.
Kym: Say something Legal.
Kieran: Tort.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar