jaanuar 22, 2009

Changeling (2008)

Tõsilugu? My god.

Clint Eastwoodi filmitegemisoskus ei peaks tulema just uudisena, kuid sellest hoolimata peab ära mainima, et film naisest, kes teeb kõik, et oma poeg tagasi saada, on lugu, mis on ekraanil saanud väärilise visuaali. Linateose headus ei tähendanud aga seda, et ma kinosaalist hea tujuga oleks lahkunud. "Changelingi" depressiivne lugu ja kinematograafia hallid toonid lõid suhteliselt morbiidse atmosfääri ja ei olnud enam palju vaja, et kaasata vaataja peategelase südamevalusse.


Tegevustik leiab aset 1920ndate lõpuaastatel. Loodud on vastav miljöö, ajastule kohase kõnepruugi ja jututeemadega. Selline piinlik täpsus tundub kohati isegi ülepingutatud, justkui oleks dialoogide kirjutamisel lahti löödud "1920s for dummies". Seevastu olid aeglaselt liikuvad punased trammid väga nunnu vaatepilt.

Angelina Jolie osa Christine Collinsi rollis oli küll täiesti uus vaatepilt kõikide nende naisheroiinide kõrval, keda Angie on kehastanud, kuid seda enam tuleb teda keerulise rolli eest kiita. Pole vast lihtne 90% filmist kehastada ahastavat ema, ilma et see tunduks võltsi ja ülemängituna. Nutmist ja kõõksumist oli küll palju, kuid kordagi ei tundunud see pingutatuna (küllap Angelina midagi ka lastekasvatamisest teab, köhh). Vastupidi, kahelda võis ainult algusstseenides, kus Christine veedab kodus aega oma poja Walteriga, keda ta -võib oletada, et ajastule omaselt- sportiks kutsub. Need lühikesed read välja arvatud, tegi Angelina puhta töö hullumeelsena paistva, kuid see-eest täiesti loomuliku käitumisega ema portreteerimisega. Ekraanil polnud näha ainult pisarad, vaid iga hoiak ja liigutus peegeldas tema piinu.

Kuna mu eelteadmised filmist piirdusid Angelina rolliga, siis oli meeldivaks üllatuseks kohata kõrvalosas ka John Malkovichi oma garanteeritud headuses. Malkovichi osa reverend Gustav Brieglebina (kusjuures sellise nimega meest saakski ainult tema mängida) tundus alguses ta kõnemaneeri pärast koomiline, kuid seda ei saa Johnile ette heita, sest see töötas ainult tema karakteri kasuks. Silma jäi ka Jeffrey Donovan kapten Jonesina, kes sobis oma rolli kui valatult: pisut maffialikku ja ühtlasi ajastukohast hõngu kandev "kurikael". Donovani kõrval figureerinud Michael Kelly (filmis detektiiv Lester Ybarra) ei jäänud samuti kaugelt maha. Temaga seoses meenub mulle filmist ülekuulamisstseen (vt pilti all), kus detektiiv jääb ennastunustavalt ja šokeeritult ülestunnistust kuulama ja unustab juba pikemat aega sigareti oma sõrmede vahel, misjärel tuhk aegluubis lauale kukub. See lähivõte on üks parimaid osi "Changelingi" kinematograafiast.


"Changeling" on aga film, mis vaatamise hetkel üllatab oma headusega, kuid ajapikku kaob ta mälust ja järele jäävad üksikud osad. Eastwood on ühtlasi lati juba nii kõrgele seadnud, et "Changeling" sellest kahjuks päris üle ei hüppa, kuid jätab siiski endast maha muljetavaldava märgi. Jutt sai edukalt ümber jutustatud, kuid kogu selle kõhtulöömismaratoni (aka masendushõngu) ei leidunud filmist sellist kõrgpunkti, mis lükanuks vaataja jalaga üle ääre (jah, nagu "this is Sparta" stseenis). Vaadatav linateos, seda kindlasti, kuid positiivseid emotsioone ei tasu oodata, sest näitlejatöö on piisavalt tasemel, et kurb lugu truult ette kanda.

Kommentaare ei ole: