The Duchess (2008)

Tegu siis filmiga, mis põhineb tõestisündinud lool 18. sajandil elanud aristokraat Georgianast ehk Devonshire'i hertsoginnast, kes oli oma aja moeikoon ja nagu ikka kostüümidraamadele kombeks, väga keerulise saatusega naine. Seepärast samastatakse teda ka Printsess Dianaga, kes on tollesama hertsoginnaga kaugelt isegi sugulane.

Georgiana, ehk G nagu teda filmis kutsutakse,(Knightley) pannakse juba 17aastaselt Devonshire hertsogiga (Fiennes) paari ja naiivne tütarlaps usub tõsimeeli, et abielust saab asja. Hertsogi huvitab loomulikult ainult üks: meessoost järeltulija.

SPOILER: Nagu kiuste sünnivad vaid tütred ja ka paari endi omavahelised suhted pole kõige soojemad, armastusest rääkimata. Asi muutub veelgi keerulisemaks, kui G parimast ja ainsast tõelisest sõbrannast saab hertsogi armuke. Loomulikult ei puudu filmist ka G südame kiiremini põksuma panev noormees (Cooper), kuid tegu ju keelatud armastusega.

Tõesti üle pika aja üks hea kostüümidraama, mida oli nauditav vaadata. Oscari nominatsioon kostüümide osas on auga välja teenitud. Siinkohal kiidaks veel näitlejatööd. Keirale sobivad sedasorti filmid ja kuidagi märkamatult on Bend It Like Beckhami tiinekas Julesist saanud küps ja iseseisev leedi G. Sobis sinna filmi kui valatult. Kahtlemata ei saa kõrvale jätta ka Ralph Fiennes'i, kes tuli tõesti ülihästi emotsioonitu ja ükskõikse hertsogi kehastamisega. Nauditav oli ka filmi atmosfäär, ajastu eripärad olid hästi välja toodud jne. Eriti meeldis see inglise keel, mida filmis räägiti. Midagi veidi lihtsamat, kui Jane Austeni Pride and Prejudice dialoogid.


Kokkuvõttes tugev 4 punkti. Mis häiris oli veidi liiga drama-banana lõpp, muidu filmiga igati rahul. Kostüümikate fännidele täielik MUST.

Doubt (2008)

Ühe mehe show "Doubt", sedapuhku John Patrick Shanley näitemängul põhinev draama, mille tõi ta ise ka kinolinale, jutustab 60ndate aastate katoliku koolist, kuid eelkõige eesriidest, mis varjutab preester Flynni tegemisi.

Kuna linateos keerleb suuresti õe Aloysius Beauvieri (Meryl Streep) vaevava kahtluse ümber isa Flynni (Philip Seymour Hoffman) suhtes, siis on keeruline midagi enamat öelda, sest iga järgmine sõna võib filmi kohta liiga palju reeta. Filmi religioosset ainestikku ei tasu aga peljata, sest tegu pole päris "Seitsmenda taeva" tüüpi teosega ja vaatajalt oodatakse eelkõige erapooletut suhtumist kogu teemasse.

Meryl Streep esines taaskord oma garanteeritud headuses, mis ühest küljest ei pruugi alati naise kasuks mängida: tema professionaalsust ja pühendumust sedavõrd tugevat naist kujutavas rollis võidaks mitte hinnata (sel ajal, kui eelmainitud Anne Hathaway tegi samaväärse, kuid tema natuurile täiesti teistsuguse rolli). Õnneks ei pea aga selle pärast muretsema, sest oskari nominatsioon on legendil juba tagataskus.


"Doubt" on külvatud üle mitmete intensiivsete stseenide ja dialoogidega, tehes pealtnäha rahulikust tükist (leiab tegevustik aset ju siiski katoliiklikus koolis) raevuka tornaado. Tornaadodest rääkides, oli nii mitmelgi korral mängu toodud tugev tuul, mis äratas tähelepanu ühes kindlas, lehti lennutavas stseenis Streepiga. Tuule tähtsus tundus filmis suurt rolli mängivat, seega ei saanud ma vastu panna soovile tuulega seotud sümbolismi veidi lähemalt uurida. Sattusin peale huvitavale tõsiasjale, mis räägib, et "tõe otsimisel tekib spirituaalne vaakum, mis avab tee Püha Vaimuni, mis on nagu liikuv tuul su elus".


Lisaks tuulega seotud sümbolismile, on filmi puistatud paar teistki mõtlemapanevat detaili. Ühes stseenis vaatavad tegelased mõtlikult eemal paistvat ronka, keda tihtipeale seostatakse paganliku sümboliga või näiteks ettekuulutusega. Leidub ka kolmas, veelgi tugevam lilledega seotud sümbol, millest rääkimine reedaks aga liiga palju.

Tulles tagasi Meryli suurepärase, usutava ja äärmiselt tugeva rolli juurde, ei saa mainimata jätta ka teisi suurepäraseid rolle nagu Amy Adamsi osa õe Jamesi nahas ja Brendan Flynni mänginud Philip Seymour Hoffman, kes suutis kehastada äärmiselt vastumeelset isikut kõikide oma pahedega. Kontrast nunnade ja preestri vahel tuleb eriti värvikalt esile öhtusöögi stseenides, kus on vastandatud surmvaikuses istuvad nunnad ja laaberdavad, elust mõnu tundvad preestrid. Oskarile nomineeritud ja koolipoisi ema proua Millerit mänginud Viola Davis ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kuid võimalik, et see oli põhjustatud Streepi veelgi säravamast osatäitmisest.

Shanley detailitunnetus paistab hästi välja stseenis, kus peategelased peavad aru õe Beauvieri kabinetis ja eelmainitu võistleb isa Flynniga oma istekoha pärast. Kohe, kui üks oli oma koha meelevaldselt loovutanud, andis ta ka ära oma sõnaõiguse ja võimu. See pole vaatajale ette söödetud liiga ilmselgelt, küll aga võib pidevalt tajuda õhus olevat elektrit.

Kõik ühendus tervikuks finaalstseenis, mis oli nii mah-la-kas, et seda võiks pidada ka kogu teose parimaks osaks. Mitte ainult ei pakkunud see palju mõtteainet, vaid oli ka tagasivaadates loogiline koondumispunkt arvestades kõike toimunut.

Father Flynn: Where is your compassion?
Sister Aloysius: Nowhere you can get at it.

Things We Lost in the Fire (2007)

Film, millest ma hoolimata 7,3 IMDb reitingust eriti palju ei oodanud. Ütleme nii, et taanlannast režissöör Susanne Bier suutis positiivselt üllatada.

Long story short on film sellest, kuidas õnnetu juhuse tõttu leseks jäänud Audrey (Halle Berry) üritab oma mehe surmast üle saada ja mehe sõber Jerry(Benicio Del Toro) püüab teda aidata. Õigemini, Audrey ise kutsub sõltlasest Jerry oma majja elama. Asja muudab keerulisemaks see, et kui Brian (Audrey mees) veel elas, vihkas naine Jerryt rohkem kui ükskõik mida muud, sest alailma jooksis Brian keset ööd narkouimas Jerryt aitama. Nüüd liigub naise peas kinnisidee, et surema oleks pidanud hoopis heroiinisõltlasest Jerry. Segane lugu, aga ajapikku saavad mõlemad aru, et üks ei saa ilma teiseta. Õnneks (jah just õnneks) ei lahvata nende vahel meeletu armastus ja nad ei abiellu ega ela elu lõpuni õnnelikult. See oleks lihtsalt liiga klišee.

Mis filmi juures meeldis, oli Benicio Del Toro. Mees saab kaakide ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ja ta neutraliseerib veidi närvilist Halle Berryt, kelle roll tuletas (eriti alguses) meelde Koletiste Balli. Ma saan aru jah, et roll on selline, aga karjuv ja skisofreeniale kalduv Berry tegelane ei olnud minu jaoks eriline turn-on. Üleüldse olid Audrey enesekontrollikaotamised veidi liiga liialdatud. Ja Jerry võttis seda kõike eriti tšillilt. Aga humoorikaid hetki jätkus õnneks filmi nii mõnigi.

Üldiselt ütleks, et üle keskmise film, aga teist korda ei vaataks. Liiga palju draamat.

Howard Glassman: So how come Brian never mentioned you?
Jerry Sunborne: Because I'm a recovering heroin addict maybe.
[moment's silence]
Howard Glassman: I hate my wife. I mean, since we're sharing...

Rachel Getting Married (2008)

Jenny Lumeti kirjutatud ja Jonathan Demme valvsa pilgu all sündinud Rachel Getting Married räägib räägib täpselt sellest, millele nimigi viitab: Rachel abiellub.


Kuid abielu pole filmi kõige olulisem osa. Palju suuremat kaalu omab Racheli (Rosemarie DeWitt) endisest modellist ja narkosõltlasest õe Kymi (Anne Hathaway) naasmine taastusravilt pere juurde selleks tähtsaks sündmuseks. Pere mustaks lambaks olemine ei aita kuidagi kaasa Kymi kohanemisele, rääkimata sellest, et pulmade eel on kogu tähelepanu koondunud teisele peretütrele. Kymi ärritavad kodus pisemadki asjad, mis suure tõenäosusega on aga tingitud tema meelerahutusest, mille juured ulatuvad palju sügavamale minevikku.


Maagilise Ella rollist Kymi kehastuseni on parajalt pikk samm ja Anne tegi selle sammu mängleva kergusega. Olemuselt veidi neurootiline, aeg-ajalt sarkasmi pritsiv rahutu tuhkatriinu joonistub vaatajate silmade ees suurema vaevata, sest nii Lumeti äärmiselt personaalne käsikiri kui ka Anne'i tõetruu kujutlus Kymist, töötavad karakteri elustamisele ainult kaasa. Veenva etteaste tegid ka nimitegelast Rachelit kehastanud Rosemarie DeWitt ja põgusalt näidatud pereema Debra Winger, kellest õhkub sõnuseletamatut müstilisust ning kelle õlule koondub kogu filmi filosoofia ja Kymi painanud küsimus.


Pisut sügissonaadilik lähenemine jäi eelmainitud filmile alla oma esitlusviisi poolest. Vähe sellest, et käsikaameraga filmitud linateosed on liialt üleleierdatud teema, ei tee see teost vaatajate suhtes kuidagi vahetumaks, sest nii mõndagi läheb kaamera värisemise jms tõttu kaduma. Üsna tihti panid ka liialt pikale veninud stseenid toolil nihelema ja igavus oli kerge peale tulema. Kääridega oleks võinud julgem olla, Demme.

Mõistagi puudus filmist taustamuusika, kui mitte arvestada konstnantset viiuli kääksutamist, mis ajapikku muutus tüütuks taustamüraks.

Filmi võrratu näitlejatöö kahvatab aga suures osas tema vead, andes ühtlasi ammendava vastuse Hathaway oskari nominendiks olemise küsimusele. Möödas on igatahes see seik, kui Anne Hathaway nimega seostusid mulle ühte patta kuulunud rollid filmidest nagu "The Devil Wears Prada" või "The Princess Diaries".

Erinevalt inetust plakatist, on film siiski hea vaatamine (merehaigetele ei soovita).

Kym: You're a lawyer?
Kieran: Was. For about five minutes.
Kym: Say something Legal.
Kieran: Tort.

Slumdog Millionaire (2008)

Danny Boyle'i tõlgendus Vikas Swarupi kirjutatud romaanist räägib India slummides üleskasvanud poisist, kel saatuse abiga - nagu seda mitmel korral rõhutatakse - õnnestub saada Miljonimängu saatesse.

Miljonimäng pole aga tegevustiku keskpunktiks, küll aga mängib põhirolli peategelase Jamali armastus lapsepõlve saatusekaaslase Latika vastu. Miljonimängu liini toetavad jällegi stseenid Jamali, tema venna ja Latika minevikust, paljastades samaaegselt tõe Jamali piiramatuna tunduvate teadmiste kohta.

Sündmustik hargneb lahti vendade lapsepõlvest, kus nimitegelased on alles pisikesed põnnid, kes jutustavad esimese peatüki armastusväärse siirusega. Stiilne kinematograafia ja lummav taustamuusika loovad SM-ile tugeva vundamendi, millele ülejäänud, veel nägemata film üles ehitada. Kahjuks ei ole aga ülejäänud linateos niivõrd tugev, kui seda võiks alguses arvata. Juba filmi esimeses järgus hakkab häirima süžee kerglaslik käsitlus, kus tekib mulje, et slummielu raskust on filmi "šokifaktori" eesmärgil mõneti ärakasutatud, sest tegelikult tahab lugu kangesti rääkida armastatu ülesleidmisest, mitte raskest lapsepõlvest prügimäel.


Piisab ainuüksi näitlejate vahetusest (poisid ja tüdruk kasvavad suuremaks), kui film kaotab suure osa oma võlust. Side tegelastega on kadunud, šokeerivad seigad poiste elust on minevik ja nii on järel vaid ilus pilt ja aeg-ajalt kõrvus helisev muusika. Kaasa ei aita ka vendade taaskohtumine ja Jamali venna hilisem saatus (kusjuures veel suurema segaduse tekitas Salimi äkiline meelemuutus, mis jättis pealesurutud mulje).


Mainimist väärivad ka filmis kasutatud keeled, kus puudus täielikult loogiline süsteem: karakterid rääkisid justkui oma suva järgi kas inglise või hindi keeles, sest ilmselgelt eeldab laiale massile orienteeritud film võimalikult vähest subtiitrite lugemist ja võimalikult eksessiivses koguses inglise keelt. Oleksin aga eelistanud näha filmi oma ehedas hindikeelses mahlas. Lõpustseeni tants tänu filmi niigi kesklevale alatoonile ei häirinudki, pigem pani punkti hindele kolm.

Ülekullatuse tõttu ootasin filmilt palju enamat.

The Midnight Meat Train (2008)

Pettumus. Ei teagi, kust IMDb selle imepärase 6.6 reitingu välja on võlunud, sest minumeelest ei olnud see isegi mitte viite väärt.

Tegu siis järjekordse slaughtermuuviga, kus verd lendab kahte lehte ja halastamine ei tule kellelegi mõttesse. Fotograaf Leo satub juhuslikult peale seeriamõrvar Mahogany'le, kes on päeva-ajal lihunik ja ütleme nii, et mehele meeldib tööd koju kaasa võtta. Igatahes, Leo kahtlustab, et härra lihunik saadab öösiti rongis koletuid tegusid korda, aga nagu ikka sellistes filmides kombeks, ei saa ta seda kuidagi tõestada ja nii ehk nii keegi ei usu teda. Ainus võimalus on ise rongi peale istuda ja kõik kaamerafilmile jäädvustada.

Mahogany rollis on Vinnie Jones, kes on siiani üldiselt päris häid rolle teinud (eesotsas "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne"), kuid seekord ei suutnud isegi tema filmi päästa. Kogu film oli lihtsalt nõrk. Ei saanud aru, et mis kogu selle laipade sorteerimise point oli ja miks Mahogany'l need veidrad asjad naha peal kasvasid? Ja miks ta neid kogus? Mida rohkem lõpu poole, seda ajuvabamaks film läks. Isegi veri nägi piisavalt fake välja, et filmi vastu huvi kaotada.

Kõige kiftim osa filmist oli see, kuidas Mahogany rongis ja rongijaamas oma "vallatu instrumendikotiga" istus. Muu oli ausaltöeldes puhas ajaraisk. Ei ploti, ei näitlejatööd.

Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.