Hunger (2008)

Hungerit pelgalt sõnadega iseloomustada on keeruline, sest Steve McQueen ei teinud filmi, mida võiks kuivalt ette jutustada. Ta tegi teose, mida võib "lugeda" nagu raamatut, hingates igas stseenis sisse visuaali abil jutustatud emotsionaalsust ja tegelaste aimatavaid mõtteid.

"Hunger" ei halastanud juba algusest peale, söötes ette irooniana seose vangivalvuri Ray Lohani (Stuart Graham) rutiinse elu ja linateose pealkirja vahel: valvuri hommikusöögitaldrikult ja leivapuruseselt rätikult liiguvad mõtted tahtmatult näljahädaliste peale, kellest lugu veel pole jõudnud rääkida. Ometi teeb seda pealkiri jutustuse eest ja nii võib ainult aimata, mis edasi saab. Ehkki tegu on võrdlemisi staatilise filmiga (ei tasu otsida kõrgtasemelist kinematograafiat), on linateos visuaalselt väga tugev. Kahtlemata tuleneb see dialoogide vähesusest, mis teeb antud filmi eriliseks ja sunnib kogu tähelepanu pöörama pildis toimuvale. Tulemuseks on tugev näitlejatöö, pikad, peaaegu hüpnotiseerivad stseenid põrandapühkimisest, kärbsega mängimisest jpm.

Eelmainitud iroonia Rayga ei piirdu ainult hommikusöögiga. McQueeni kavalad võtted sunniksid justkui vägisi kaasa tundma mehele, kes seisab valust krimpsus näoga kraanikausi ees ja leotab oma katkiseid nukke. "Miks nii pikk nägu?" on mul kirjutatud ühele post-itile, kuid sellele küsimusele ei pea just kaua vastust ootama, sest režissööri oskuslike võtetega sulanduvad kahe inimese lood üheks. See ühtesulandumine paraku ei soodusta vaataja suhestumist valvuri tegelasega.


Sõnatud, kuid mitte helitud momendid muudavad aeg-ajalt vaatepildi ürgseks, koguni loomalikuks. Hetkeks jääb mulje, et niigi habetunud ja nappides rõivastes tegelased ei oskagi rääkida, tundes üksnes oma kehakeelt. Muidugi ei saa mainimata jätta kurikuulsat dialoogi streikija-vangi Bobby Sandsi (Michael Fassbender) ja Isa Morani vahel, mis on ühtlasi kaasahaarav ja emotsionaalne jutuajamine kahe erineva ellusuhtumisega mehe vahel.

"Hungeri" mõningane agressiivsus vahetus hiljem välja lepliku rahulikkusega. Näljastreigi kulminatsioon esitatakse suurel määral läbi Bobby elu, varjamata näljutamisega kaasnevaid õõvastamapanevaid tõsiasju. Viimased stseenid vaikuses mõjuvad veelgi kõledamalt, kui esimesed.

McQueen on ümber jutustanud köitva loo, millest kumab läbi režissööri pühendumus ja kirg oma projekti. Ehkki "Hungeri" tasemel filme, mis oleks tehtud niivõrd vähese kogemusega mehe poolt leidub vähe, ei tekkinud teosega täielikku suhestumist, et pigistada välja see viimanegi punkt. Ilmselt jäi puudu kõrvaltegelaste panustest, kes tulid ja läksid, loomata mingit erilist seost vaataja ja karakterite endigagi.

organiseerimata mõttelend