Hunger (2008)

Hungerit pelgalt sõnadega iseloomustada on keeruline, sest Steve McQueen ei teinud filmi, mida võiks kuivalt ette jutustada. Ta tegi teose, mida võib "lugeda" nagu raamatut, hingates igas stseenis sisse visuaali abil jutustatud emotsionaalsust ja tegelaste aimatavaid mõtteid.

"Hunger" ei halastanud juba algusest peale, söötes ette irooniana seose vangivalvuri Ray Lohani (Stuart Graham) rutiinse elu ja linateose pealkirja vahel: valvuri hommikusöögitaldrikult ja leivapuruseselt rätikult liiguvad mõtted tahtmatult näljahädaliste peale, kellest lugu veel pole jõudnud rääkida. Ometi teeb seda pealkiri jutustuse eest ja nii võib ainult aimata, mis edasi saab. Ehkki tegu on võrdlemisi staatilise filmiga (ei tasu otsida kõrgtasemelist kinematograafiat), on linateos visuaalselt väga tugev. Kahtlemata tuleneb see dialoogide vähesusest, mis teeb antud filmi eriliseks ja sunnib kogu tähelepanu pöörama pildis toimuvale. Tulemuseks on tugev näitlejatöö, pikad, peaaegu hüpnotiseerivad stseenid põrandapühkimisest, kärbsega mängimisest jpm.

Eelmainitud iroonia Rayga ei piirdu ainult hommikusöögiga. McQueeni kavalad võtted sunniksid justkui vägisi kaasa tundma mehele, kes seisab valust krimpsus näoga kraanikausi ees ja leotab oma katkiseid nukke. "Miks nii pikk nägu?" on mul kirjutatud ühele post-itile, kuid sellele küsimusele ei pea just kaua vastust ootama, sest režissööri oskuslike võtetega sulanduvad kahe inimese lood üheks. See ühtesulandumine paraku ei soodusta vaataja suhestumist valvuri tegelasega.


Sõnatud, kuid mitte helitud momendid muudavad aeg-ajalt vaatepildi ürgseks, koguni loomalikuks. Hetkeks jääb mulje, et niigi habetunud ja nappides rõivastes tegelased ei oskagi rääkida, tundes üksnes oma kehakeelt. Muidugi ei saa mainimata jätta kurikuulsat dialoogi streikija-vangi Bobby Sandsi (Michael Fassbender) ja Isa Morani vahel, mis on ühtlasi kaasahaarav ja emotsionaalne jutuajamine kahe erineva ellusuhtumisega mehe vahel.

"Hungeri" mõningane agressiivsus vahetus hiljem välja lepliku rahulikkusega. Näljastreigi kulminatsioon esitatakse suurel määral läbi Bobby elu, varjamata näljutamisega kaasnevaid õõvastamapanevaid tõsiasju. Viimased stseenid vaikuses mõjuvad veelgi kõledamalt, kui esimesed.

McQueen on ümber jutustanud köitva loo, millest kumab läbi režissööri pühendumus ja kirg oma projekti. Ehkki "Hungeri" tasemel filme, mis oleks tehtud niivõrd vähese kogemusega mehe poolt leidub vähe, ei tekkinud teosega täielikku suhestumist, et pigistada välja see viimanegi punkt. Ilmselt jäi puudu kõrvaltegelaste panustest, kes tulid ja läksid, loomata mingit erilist seost vaataja ja karakterite endigagi.

organiseerimata mõttelend

Public Enemies - trailer

Tähistamaks 10000 piilumiskorra ületamist avaldati meie auks nimetatud filmi trailer. Muhedat vaatamist.

Jubedamad filmiplakatid 2008

Paljud filmitegijad pole vist mõistnud, et filmide müümisel on suur osa plakatite väljanägemisel. Kui nad ongi sellest aru saanud, siis usaldavad nad töö valedesse kätesse ja tõenäoliselt sünnib sellest midagi ilmetut. Tegin mingi valiku 2008. aasta plakatitest, valides välja seejuures ainult tuntumate filmide üllitised, sest muidu oleks nimekiri tulnud üüratu.

Suvalises järjekorras:

The Spiriti portree seeria plakatitest saaks hea tutoriali rate.ee kasutajatele piltide töötlemiseks. Muidu ühetoonilisele pildile on lisatud törts värvi. Kerge kuma on saavutatud bluri tööriistaga ja muidugi põsele imelikult väänatud tekst "keep the mask on...", mis sobib sinna sama hästi, kui Stiller Frodo Bagginsi rolli.

Meet The Spartans poster on justkui kõikide photoshopitud filmiplakatite isa. See on nii usutav, et mul tekkis kahe auku kukkuva tegelase pärast tõsine mure. Mis neist sai? on nad veel elus? Ja et mitte keegi naljast ilma ei jääks, on igaks juhuks augu kõrvale pandud silt "pit of death". Kogu poster on nii informatsioonirikas, et ei teagi kuhu pilk esimesena suunata.

Mis oleks üks korralik nimekiri ilma Brendan Fraserita? See oleks kui siil ilma okasteta, Alan Rickman oma madala hääleta. See oleks mittetäiuslik. Jumal tänatud, et on olemas film nagu Journey To The Center Of The Earth, sest kust oleks muidu võimalik saada päeva annus radioaktiivsete lindude, nii muuseas ronivate ja kukkuvate inimeste ning üliretušeeritud olustikuga piltidest?

Kui filmi pealkiri on The Hottie & The Nottie ja plakatil figureerivad kaks tüdrukut, kellest üks on Paris Hilton, siis on äärmiselt vajalik ka ära märkida, kumb esindab hotti ja kumb notti. Ilma naljata. Jälgige ka seda osavat sõnamängu, kus sõnade teine pool on võõbatud rõvedaks oranžiks, sest tegu on ju riimiga. Peaaegu nagu luuletus. Tegu on vist sügavamõttelise filmiga. Pole ka palju puudu, et Parise juuksekarvade vahelt tungiks läbi üks korralik photoshopitud lens flare'i efekt. Hetkel on see aga poolik, n-ö vaese mehe lens flare, mis paneb punkti sama rõvedale oranžiks võõbatud raamistikule. Mmm.

Disaster Movie on teinud endale plakati, mis on oma nime väärt. Nüüd on huumor "küündinud" tasemele, kus naerma peaks juba ajama kanepit suitsetav ujumisprille kandev vabadusesammas.

Changeling räägib hiigelpeast ja päkapikust murest murtud emast, mida võib ka tema pooleldi välja brushitud silmast murelikust pilgust välja lugeda. See seal all nurgas on aga Angie pea varju jäänud laps. Pilt pole photoshopitud, päriselt.

Bangok Dangerous on väga ohtlik, sest nähtavasti ei vaja Nick kuuliaukude tekitamiseks relva, oh ei. Ta suudab neid tekitada ise. Oma pilguga. Kui sellest üksi on vähe, siis vaadake ainult seda tulikuuma laavat, milles mees süttimist trotsib. Ei saa ka tähelepanuta jätta hoolikalt viltu seatud teksti, mis on ju siiski praegune disainitrend. Ja kes ei tahaks olla trendikas.

Baby Mama - Would you put your eggs...in this basket? Tundub, nagu oleks filmitegijate omavaheline nali poolkogemata plakatile sattunud, sest munadest ja korvidest endast pole haisugi. Vähe sellest, et Amy Poehleri joogitops sulandub kahtlasel kombel näitlejatari kehaks, on filmi nimi laotud hõljuvatest mänguklotsidest, sest, noh, beebid ja mänguasjad, tead küll.


Alustaks sellest kursorist, mis Diane Lane'i huultele on kleebitud. See näeb välja, nagu keegi oleks hiire poolkogemata screenshoti tegemise ajal pildile unustanud. Enough said.



Nähes Joliet juba teist korda sellise kompositsiooniga plakatil tekib küsimus, kas näitleja mitte ise ei tegele oma filmide plakatite disainimisega. Wantedi plakat näeb välja nagu Kroonika järjekordne ületöödeldud foto-opi sünnitis.

Vicky Christina Barcelona (2008)

Mis võiks olla parem, kui veeta suvi maalilises Barcelonas ümbritsetud Gaudi loomingust ja spontaansetest inimestest? Woody Alleni sepistatud käsikirja põhjal ja ühtlasi tema juhendusel sündinud linateos on veennud juba paljusid, et pole paremat paika Maa peal, kui Barcelona.


Vicky Christina Barcelona polnud päris see, millena ma teda kuuldu põhjal ette kujutasin. See oli hoolikalt viimistletud ja nauditava näitlejatööga (mitte küll päris otsast-otsani) tükk, mis ei surunud läbijooksvat armastuse teemat vägisi peale, vaid esitas seda omal imelikul moel, mis ei karjunud kulunud klišeedest. Woody Allen söötis vaatajale filosoofia, et võib-olla ei pea kõik olema nii must-valge, võib-olla on võimalik saavutada täiuslikkus mingil ebatraditsioonilisel, tõsi küll, harjumatul moel. Scarlett Johanssoni kehastatud nimitegelane Christina esindas filmis just seda poolt, kus klišeedele polnud kohta. Boheemlaslik eluviis, sõbrad ja armastatu tegid Christina loo tõeliselt nauditavaks vaatamisväärsuseks.


Christina parim sõbranna Vicky (Rebecca Hall) seevastu usub tulihingeliselt abielusse, ratsionaalsusesse ja kõigesse muusse, mis teda Christinast eristab ja ehk igavakski muudab. Vicky suhtub sõbranna eluviisi üleolevalt, seda muidugi hetkeni, kui nad mõlemad pea ees tundmatusse sukelduvad. Kõige suuremat tunnustust vajab aga Penelope Cruz Maria Elenana, sest näitlejatar paistab kinolinal nagu kala vees. Võib-olla on see emakeele kasutamise ja temperamendi väljaelamise tulemus, mis teevad Maria Elenast unikaalse ja usutava karakteri, kuid mis iganes see on, töötas see 100% linateose kasuks. Läbipõlenud kunstniku Maria Elena inspireerivus ulatusid peategelasest Juanist (Javier Bardem) kaugemalegi, sööbides mällu ilmselt kauemakski, kui nädal või kuu. Film koosnes mitmetest suurepärastest stseenidest, millest meeldejäävamad on näiteks Maria Elena vannilinastseen ning Vicky ja Christina esimene jutuajamine Juaniga.


Filmi visuaalne pool oli hea, kuid ei midagi erilist, sest Barcelona on ilus juba au naturel ja ei ole vaja just palju, et seda ekraanil edasi anda. Filmi põhimuusika ja eelmainitud kitarripalad on ehk põhilised muusikalised elemendid, mis defineerivad Vicky Christina Barcelona.

Kahtlemata kuulub VCB nende filmide hulka, mis tekitavad hea tunde ja inspireerivad aeg-ajalt vooluga kaasa minema.

Harry Potter and the Half-Blood Prince lähivaade

Mõned uued stseenid näitlejate ja David Yatesi kommentaaridega (mine tea, ehk õnnestub film enne väljatulekutki stseenidest kokkupanduna ära näha):

Oscari gala 2009

Nagu ikka, sai uni suurema osa ajast võitu ja Oscaritest sai nähtud heal juhul 1/3. Selle aja sisse mahtusid punane vaip, Hugh Jackmani sissejuhatus, esimesed kategooriad ja pärast põgusat uinakut meespeaosa kategoorias võitnud Sean Penni tänukõne. Seani võit tuli suure üllatusena, sest ehkki mehe osatäitmine Harvey Milkina oli paras vägitükk, rippus pikemat aega õhus mentaliteet, et selle kategooria paneb raudselt kinni Mickey Rourke oma kurikuulsa comebackiga. Penniga on mul aga sellest ajast peale kana kitkuda, kui ta Johnny Deppiga ühes kategoorias Oscarile kandideeris ja selle ka lõpuks omale koju viis.


Palju meeldivam oli aga näha Kate Winsletit oma teenitud kuldmehikest vastu võtmas (küll alles hommikul juutuubi kaevudes) ning tema siiras tänuavaldus ja heameel oma võidu üle tegid võimatuks seda rõõmu näitlejatariga mitte jagada.

Samasugust heameelt tegi Heath Ledgeri postuumne võit, mis oli kahtlemata üks neist hetkedest, mille kättejõudmist olid oodanud paljud. Heathi perekonna tänuavaldus ja publiku seas istuvate näitlejate nukrad pilgud rääkisid enda eest ning arvuti ekraani tagantki tuli tunnistada, et tegu oli liigutava momendiga.

Kui enne galat oli Jackmani õhtujuhina mõneti raske ette kujutada, siis nendel põgusatel momentidel (eelkõige aga "avatseremoonial") sai ta oma rolliga üllatavalt hästi hakkama, seda enam, et mul tema laulmisoskusest aimugi ei olnud. Nii palju, kui ma nägin, sai miljonist reklaamipausist hoolimata esimesed auhinnad lenneldes jagatud ja võitjate nimede väljaütlemisega ei viivitatud üldse. Ei teagi, kas see uuendus ühes viie näitleja lavaletoomisega tegi tseremoonia kuidagi paremaks, kuid ega ta midagi oluliselt ära ka ei võtnud.

Kokkuvõtteks mainin vaid ära, et jagan Forza pahameelt SM edu osas, sest nii mõnegi kategooria oleks võinud kinni panna hoopis teine linateos (kuigi fakt on see, et Slumdogi edu ei olnud just raske ette näha).

The Reader (2008)

Viie Oskari nominatsiooniga "The Reader" jutustab loo II maailmasõja järgsel perioodil Saksamaal, kus teevad kummalise randevuu koolipoiss Michael Berg (David Kross / Ralph Fiennes) ja keegi võõras, temast kaks korda vanem Hanna Schmitz (Kate Winslet). Sellest saab alguse kummaline suhe, mängides provokatiivselt moraalsuse piirimail. Lugu saab oma nime aga Hanna armastusest Michaeli ettelugemise vastu, mis peagi muutub oluliseks osaks nende kokkusaamistest. Filmi süžee ei keerle aga pelgalt raamatute lugemise ümber, vaid jutustab loo Winsleti tegelase saatusest, paljastades paratamatult ka Michaeli eluloo.

Kate Winsleti julge rollivalik ei tohiks ühelegi tõelisele austajale just uudisena tulla (pidades eelkõige silmas filme nagu Little Children, Quills ja muidugi Titanic), küll aga üllatas meeldivalt David Kross Michael Bergi nahas, sest IMDB andmetel on noormehe vanuseks vaid 18 ühikut, olles selle aja jooksul mänginud tervelt seitsmes erinevas filmis. Krossi roll Michaelina pole ainult hea, kuid ühtlasi ka võrdväärne partner garanteeritult heale Winsletile, kelle julgus ja loomulikkus teeb silmad ette nii mõnelegi A-listi näitlejatarile. Titanic võis Winsletile küll nime teha, kuid kahtlemata on ülekohus tõmmata kahe eelmainitu vahele võrdusmärki.



Kahjuks polnud Krossi ekraaniaeg võrdeline filmi täispikkusega, sest hiljem vahetus Michaeli noorem osatäitja välja Ralph Fiennesiga, kellega koos saabus ühtlasi ka linateose allakäik (või vähemalt seisak). Täiesti mittemidagiütlev sooritus mehelt, kel selja taga juba mitukümmend filmi (tuletades meelde, et Davidil oli neid alla kümne). Vahest mõjub värske veri Hollywoodile kui kamuflaaž ning nii pea, kui see oli kadunud, kadus ka filmi tõeline võlu.

Ette tuleb heita ka pealesurutud saksa aktsenti, mis ei ole seni ühelegi filmile midagi juurde andnud, vaid tekitanud vähemasti minus pahameelt, justkui oleks filmi režissööril raskusi oma vaatajaskonna intelligentsusesse uskumises (seejuures tuleb kiita Singeri otsust Valküüri osas).


Küll aga tõstatas film mitu häälekat küsimust ja lõi paralleeli Remarque'i "Läänerindel muutuseta" vahel, millest siiani kummitab ühe karakteri küsimus "Miks me üldse sõdime?". Sama natuuriga küsimus puudutas ka Hannat, kes oli vaid üks, masinavärki vägisi kaasatud osaline, kelle peale langes saatuse tahtel kogu süü.

Lõviosa filmist domineerisid aga kuldaväärt näitlejad ja suurepärane käsikiri, mistõttu ei saa hinnata "The Readerit" ainuüksi ühe kehvapoolse näitlejavaliku ja aktsentide kasutamise otsuse põhjal. Loodetavasti läheb Kate'il seekord õnneks ja ta saab lõpuks kätte oma teenitud kulmehikese (kolm olevat kohtuseadus..?)