Trainspotting (1996)

Film, mis näitab elu pahupoolt Edinghburgis elava Mark Rentoni silme läbi. Mark on heroiinisõltlane, kes teeb valiku elada "normaalset elu" ja seega narkootikumidest loobuda. Paraku pole see nii lihtne, kui kõik su veidrad sõbrad (nende hulgas Sean Connery friik, juhmard, psühhopaat ja 14-aastane tüdruksõber) ei kavatsegi "vanast harjumusest" loobuda. Ja kõige tipuks hakkab su ainus "puhas" sõber sõltlaseks. Nõiaring, kust ei paista mingit väljapääsu. Mark tõesti püüab, kuid ikka ja jälle ristuvad tema sõprade teed tema omaga ja mõnel hetkel lihtsalt peab ühe laksu veel veeni suruma, et olukorras selgust saada. Kuid kas Mark Renton on üks neist vapratest, kes suudab kodulinna ja vanad harjumused selja taha jätta ja päälinnas Londonis uut elu alustada?

Film on tehtud samanimelise Irvine Welshi romaani järgi ja tegevustik toimub kusagil 80datel. Oscari nominatsioon käsikirja eest.Geniaalne film, kus näidatakse läbi huumoriprisma, et "korralikuks hakkamine" pole üldse nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Old habits die hard. Ainus, mis veidi häiris, oli näitlejate riietumisstiil:T-särgid, mis meenutavad nabapluuse, pole kunagi minu teema olnud. Aga ma pole ka 80date laps. Britid on alati oma mustast huumorist nõretavatefilmidega hästi hakkama saanud, nii ka seekord. Meenutas veidi kogu selle pealelugemise ja riietega Fight Clubi.
Ahjaa...Rated R nii, et väiksed lapsed hoidku näpud eemale.

Mark "Rent-boy" Renton: Never again, Swanney. I'm off the scag.
Swanney: Are you serious?
Mark "Rent-boy" Renton: Yeah, no more. I'm finished with that shite.
Swanney: Well, it's up to you, man.
Mark "Rent-boy" Renton: Gonna get it right this time. Gonna get it sorted out. Gonna get off it for good.
Swanney: I've heard that one before.
Mark "Rent-boy" Renton: The Sick Boy method?
Swanney: Well, it nearly worked for him, hey.
Mark "Rent-boy" Renton: Well, he's always been lacking in moral fiber.
Swanney: He knows a lot about Sean Connery.
Mark "Rent-boy" Renton: That's hardly a substitute.

Fear and Loathing in Las Vegas (1998)

Täitsa ulme.


Üldiselt on nii, et kõige lemmikumate filmide arvustamine osutub alati kõige raskemaks ülesandeks. Fear and Loathing kuulub mu lemmikute hulka, ehkki päris täispunkte talle ei annaks. Siiski, tegu on kahtlemata omalaadse ja samaaegselt täiesti hullumeelse linateosega.

F&L põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel raamatul, mis jutustab kahest tegelasest, ajakirjanikust Raoul Duke'ist (Johnny Depp) ja tema advokaadist Dr. Gonzost (Benicio Del Toro), kes rändavad Las Vegasesse, et veeta seal psühhedeelsete ainete saatel aega. Filmi tegevustik tiirlebki enamasti nende kahe kummaliste ja halenaljakate seikluste ümber Las Vegases, erinevates hotellitubades ja väljas, suuremas seltskonnaski.

Pisut David Lynchi ja Stanley Kubriku laadsed stseenid teevad Fear and Loathingust tõeliselt nauditava filmi. Kiidusõnu väärib ka näitlejavalik, sest peaosadesse valitud Benicio Del Toro ja eelkõige kameeleonmees Johnny Depp suudavad ideaalselt tuua välja karakterite pisut skisofreenilised ja üdini sürrealistlikud iseloomujooned. Sürrealismile aitavad kaasa ka pisut robustselt kujutatud "eriefektid" või "koletised", mida kohtab nii mõneski hallutsinatsioonidega seotud stseenis.


Kahtlemata üks videoteegi klassikutest ja absoluutsetest lemmikutest, kuid millegi pärast ei tõuse käsi viit punkti päris andma. Asi selles, et mingil kummalisel põhjusel ei õnnestunud mul umbes kolm esimest korda seda filmi täies pikkuses ära vaadata. Olgu selleks siis pikale veninud lõpp või mu enda püsimatus, on Fear and Loathing in Las Vegas vähemalt nelja punkti vääriline päris kindlasti.
Muudatus (09/09/09): 4 punkti?! F&L on siiski üks mu lemmikutest.

Dr. Gonzo: Let's give the boy a lift.
Raoul Duke: What? No. We can't stop here. This is bat country.

***

Raoul Duke: There's a uh, big machine in the sky, some kind of, I dunno, electric snake, coming straight at us.
Dr. Gonzo: Shoot it.
Raoul Duke: Not yet, I want to study its habits.

Superbad (2007)

Sõbra soovitusel sai vahelduseks vaadatud ka törts huumorit ameeriklaste moodi. Viimasel ajal ei kipugi enam selliseid komöödiaid vaatama, aga sel polnudki väga viga. Superbadi eeliseks teiste omasuguste seas on see, et tema peategelased on võrdlemisi sümpaatsed.

Kaks teismelist poissi, Seth (Jonah Hill) ja Evan (Michael Cera) teevad kõik, et tüdrukutele meeldida ja nii võtavad nad enda peale alkoholi varumise ülesande. Linateos kujutab nende eepilist seiklust mõninga irooniamaiguga, seda enam, et karakterid on lühidalt öeldes äpud, kes üritavad kõigest väest oma eluga hakkama saada. Aeg-ajalt meenutab film American Pied ja teisi taoliseid komöödiaid, kuid seegi võrdlus ei kannata kaua välja, sest Superbad on ometi naljakam ja olemuselt siiram. Evani tegelaskuju, kuid eelkõige Michael Cera osatäitmine selles rollis annab Superbadile palju malbema maigu ja tõenäoliselt teeb sellest parema filmi, kui ta oleks võinud olla. Michaelil tundub olevat ka oma nišš, kuidas ta tüüpsituatsioone lahendab ja see teeb temast meeldejääva näitleja (pikemas perspektiivis võib see muidugi ära tüüdata).


Kohati labasuse piiri kompivad naljastseenid tirivad aga Superbadi keskmist tublisti alla, seega ei saa anda rohkem, kui kolm punkti. Ehkki Superbad ei kuulu just väärtfilmide hulka, on ta piisavalt meelelahutuslik, et selle saatel aega surnuks lüüa.

Good Shopper Cashier: How old are you?
Seth: ...22.
Good Shopper Cashier: [looks skeptical for a second, then smiles] You certainly are! That'll be 80 dollars.
Seth: Oh! Okay!
[pulls money out of his sleeve]
Seth: Pssha! Thank you kindly! Will that do?
Good Shopper Cashier: [examines the bill: a crisp 80 dollar bill] It most certainly will! Thank you, Seth!
Seth: Hey, thank YOU!
[double high-fives cashier]

Flourish (2006)

Hea dialoogiga suhteliselt ajuvaba süžeega indie-film. Gabrielle on koduõpetaja, kes peab ühe õhtu oma õpilast, 16-aastast Lucyt, hoidma. Põhjus selles, et Lucy vanemad peavad minema salapärasele matusele (justnimelt...öösel). Kuid tohutus sündmustekeerises läheb Lucy kaduma ja leitakse hiljem avalikust basseinist uppununa. Kadunud on ka tema boyfriend Carter. Gaby on ainus tunnistaja, kes suudaks "pusletükid" kokku panna, kuid ainus probleem on see, et ta on hull. Selles hoolimata jutustab ta oma loo(paneb isegi prillid ette, et kaamera ees asjalikum välja näha), kus muu seas on oluline roll salapärasel ümbrikul, milles peitub justkui kogu loo lahendus. Inimesi röövitakse, otsitakse taga, leitakse, tapetakse ja lõpus minnakse koju. Kuid kas Gaby räägib oma loo piisavalt usutavalt?

Kui keegi on (peale minu) veel põline House MD vaataja, siis näitlejate seast tunneb ära Jennifer Morrisoni (Cameron, siin mängib peategelast Gabrielle'i) ja Jesse Spenceri (Chase, siin filmis karate-hull Eddie). Gossip Girls'i vaatajatele tuleb tuttav ette Lucyt mängiv Leighton Meester. Olin filmis positiivselt üllatunud ja kui kellelgi veel meeldivad naljakad absurdimüsteeriumid, siis film on just nendele. 4 punkti, sest lõpp jättis kuidagi kripeldama, muidu igati muhe film.

Gabrielle Winters: I lost the girl I was babysitting... technically, of course. But it doesn't really matter... I mean, fuck it, people lose their kids all the time, right?

***

Gabrielle Winters: See..logicalistically I can tell from your eyes that you're lying. How does that make you and Jesus feel?

***

Eddie Gator: Bridget! This towel is weird!

Pride & Prejudice (2005)

Alustuseks peab mainima, et see kord on mul kodutöö tehtud ja Jane Austeni raamatki läbi loetud, millel antud film ka põhineb. Erinevalt paljudest teistest linateostest, mis põhinevad mõnel trükitud teosel, teeb P&P (Uhkus ja eelarvamus) silmad ette kõikidele oma ajastu filmidele.

Kui raamat kirjeldab tegevustikku läbi Elizabethi silmade (ja aeg-ajalt on ridade vahelt tunda kirjaniku subjektiivset suhtumist oma teose tegelastesse), siis film annab tegevustikust ja oma tegelastest täiesti objektiivse ülevaate.

Pride & Prejudice'i tegevustik polegi niivõrd oluline, kui on seda tegelased ise ja nendevahelised suhted. Alustuseks Elizabethist, lühidalt Lizziest, kes erinevalt oma viiest õest ja emast (Brenda Blethyn) ei looda teha head partiid, vaid soovib leida tõelise ja väärilise armastuse. Lisaks sellele on Lizziel oma õdedest palju teravam mõistus ja tõsisem ellusuhtumine.


Kui Lizzie kohtub ballil kõrgest soost, rikka, nägusa, kuid pealtnäha uhke Mr. Darcyga (Matthew Macfadyen), siis näeb naine temas ainult seda viimast ja nii kujuneb mehest eelarvamus, mis saadab teda kui paha hais. Kõigest sellest hoolimata, on nende vahel aga kummaline side, mis paljastub iga kohtumise ja vaidlusstseeniga üha enam. See hoiab vaatajat tooli serval tegelastele kaasa elamas, kuni saabub grand finale stseeniga, kus Darcy ja Lizzie kohtuvad vihmas. Stsenograafiliselt ja näitlejatöö poolest üks parimaid hetki.


Näitlejatööst rääkides, sobis Keira Knightley Elizabethi rolli nagu valatult. Lizzie südikus ja teravmeelsus tulevad Keira näitlejatööst hästi välja ja loovad tõetruu pildi raamatu-Elizabethist, ehkki neid kahte ei tohiks võrrelda. Mr.Darcy seevastu on õiglaselt kujutatud kinnise inimesena ja Matthewi kehastus sellest karakterist loob temast tõeliselt armastusväärse tegelase ja kahtlemata ühe romantiliseima tegelase filmiajaloos.


Nagu antud linateoses veel küllalt häid elemente ei oleks, siis rikastavad Pride & Prejudice'i ka kinematograafia, maalilised stseenid ja stiilipuhas ajastutunnetus. Väärilise punkti paneb teosele taustamuusika, mis loob vajaliku meeleolu, ei domineeri liialt, kuid ometi kõlab see läbivalt kuskil alateadvuses. Pisteline forte kindlustab kananaha tekkimise, for sure.

Uhkus ja eelarvamus on kohustuslik vaatamine igale lootusetule romantikule ja eelkõige Jane Austeni loomingu austajaile. Soovitan aga vaadata kõigil.

[Mr. Darcy walks next to the piano]
Elizabeth Bennet: You mean to frighten me, Mr. Darcy, by coming in all your state to hear me, but I won't be alarmed even if your sister does play so well.
Mr. Darcy: I am well enough acquainted with you, Miss Elizabeth, to know that I can not alarm you, even should I wish it.

Harry Potter and the Half-Blood Prince - trailer

Väikese hilinemisega ka kuuenda Harry Potteri filmi trailer:

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.