50/50

Ma nii peast nüüd ei oskagi öelda, mis hinne 50/50 järel IMDb-s seisab, aga eile sai ühiselt otsustatud, et tegu on kahtlemata aasta ühe lemmikuga. Filmi kiidusõnad võiks kokku võtta Facebookis kuvatud lausega: "Achingly hilarious and heartfelt". 50/50 on ühtlasi film, mis üle pika aja tekitas tahtmise seda kogemust teistega jagada. 

Valides PÖFFi kavast filmi, jäi loomulikult silma see, et linateoses figureerivad näitlejad nagu kõikide lemmikuks saanud Joseph Gordon-Levitt ning Seth Rogen: duo, mis pidi garanteerima meeldiva kinoelamuse ning mis ei saanud läbi kukkuda. Õnneks läks veel paremini, sest kuigi lugu vähihaigest noormehest ei saanud kõlada just kõigi lõbusalt, oli kogu tegevus ehitatud üles läbivale huumorile, mis ei tekitanud vaatajas draamaga ülemäära rasket tunnet. Mõistagi pole lihtne kirjutada nalju vähihaige ümber tiirlevale loole ilma, et see kedagi teist ei solvaks.

Näitlejatöö oli aga see, mis muutis kogu loo usutavaks, usaldusväärseks ja inimlikuks (rõhk viimasel sõnal). Kuigi suurt rolli mängis muidugi "Superbadi" stsenaristi hästi kirjutatud käsikiri, siis kogu selle asja muutis terviklikuks siiski Josephi ja Sethi sünergia suurel ekraanil. Ei ole ju ka Joseph tegelikult huumori võõras inimene, nagu teda "Kolmas kivi päikesest" võib mäletada. 

Ei olegi oluline, millest sa lugu räägid, vaid oluline on, kuidas sa seda teed. Suured kiidusõnad Will Reiserile ("Superbad") ja toredatele näitlejatele, kes loo ühtseks tervikuks sidusid. 

Varia: Filmitiitrite pildikogu

Hiljaaegu leidsin ühe põneva ja silmailu pakkuva blogi, mis täieneb jooksvalt vanade ja uute, vähemtuntud, kuid ka armastatud filmide tiitritega. Sedasi kõrvutatuna moodustavad filmitiitrid omaette põneva ja kirju maailma, eelkõige aga vaatamisväärsuse kõikidele tüpograafia gurmaanidele. Tasub pilk peale heita.

http://www.annyas.com/screenshots/

The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

Teade nr. 2

Filmisilma koosseis vabandab pikaaegse vaikuse pärast. Me pole surnud, kolinud ega puhkusel, vaid naudime ööpäevaringselt ülikooli tihedat õpingumaratoni. Oleme tagasi, kui leiame taaskord aega filme vaadata!

Whip It (2009)

Kui kõnealust filmi tutvustada igasuguse visuaalita, või sisust üldse mitte rääkida, on oht, et kujutluspilti tekkinud kuvand pole sugugi see, millest linateos tegelikult kõneleb. Nimelt jutustab "Whip It" isepäisest tüdrukust Blissist (Ellen Page), kes ühel heal päeval avastab enda jaoks roller derby, ehk maakeeli rulluisuralli. Mõistagi pole see spordiala, millest vanemad tätoveeritud ihu ja brutaalsete manöövrite tõttu vaimustatud oleks. Lühidalt aga, "whip" on kõikidele rollerderbylastele teada-tuntud manööver, mida demonstreeritakse filmis "Whip it" nii mõnedki korrad.

Selle lõbusa loo muudab eriti värskeks ebatavaline teema, mõnusad näitlejad, kuid eelkõige Drew Barrymore'i läbikumav ja väga sümpaatseks kujunev käekiri. Tegelastest saavad vaatajatega justkui head sõbrad, seda eriti tänu pisidetailidele, nagu näiteks põrsa näoga põlled, või basseinis filmitud visuaalselt väga poeetiline stseen. Näitlejate "multiinstrumentaalsusest" on saanud moe asi, kuid vähe on neid, kes mitmel rindel edu saavutavad. Drewi andekus lavastajana valmistas meeldiva üllatuse.

Palju rõõmu tegi ka mõnda aega kadunud olnud Juliette Lewise ekraanile ilmumine, keda viimastel aastatel peamiselt vaid muusikamaastikul on kohanud. "Whip itis" kehastatud karakter sobis Juliette'i karmi välisilme ja hoiakuga, nagu kinnas kätte. Ellen Page kui üks minu isiklikest lemmikutest ei teeni subjektiivsusest ja niisama andekusest tingituna ühtki halba sõna. Elleni karakterile seltsi pakkunud eelkõige muusikuna tuntud Landon Pigg ei pakkunud aga näitlejannale väärilist konkurentsi ja nii jäi nende kahevaheline liin veenvaks vaid tänu mõlema välisele kokkusobivusele.

Filmi hingestatust võib võrrelda Drew Barrymore'i vikerkaarevärviliste sokkide ja elava iseloomuga; täpselt sellise pildi noor režissöör loost maaliski.

The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

PÖFF, Sleepwalkers ja plakatinäitus

Eile, ehk 10. novembril sai jalad alla East Creative Space galeriis plakatinäitus Sleepwalkersi ja Animated Dreamsi programmide filmidele. Plakatid valmisid koostöös EKA graafilise disaini tudengitega, minge kindlasti vaatama! Saladuskatte all võin öelda, et plakat animatsioonile "Café Allongé" valmis läbi minu paberit rebinud käte. Kes kohapeale ei jõua, võib plakateid kodus vaadata.

Varia: J. J. Abrams' mystery box

Kes vähegi TED jutuajamistega kursis, teab, et sealt leiab aeg-ajalt väga põnevat kraami ja inspireerivaid kõnesid. Sattusin peale J. J. Abramsi ("Lost", "Alias", "Armageddon" jne) kõnele sellest, mis teda müsteeriumide poole tõmbab. Tegu on energilise ja vaimuka kõnepidajaga, nii et tasub vaadata.

Antichrist (2009)

Kui üldse mõnest filmist praegusel kiirel perioodil muljetada, siis peab selleks olema taanlase Lars von Trieri ilus, aga hirmus "Antichrist", mille otsekohesus saaks külmaks jätta vaid vähesed.

Esimest korda trailerit vaadates tundus linatükk täiesti keskpärase õudusfilmina, jutustades loo külmades toonides ja õudusttekitavates paikades, peategelasteks paar, kes peavad paremaks põgeneda oma probleemide eest maamajja.


Film oma täies hiilguses ei meenuta aga ühtegi teist seni nähtud linateost, ega matki mõnda samasse žanrisse kuuluvat sugulast. Näiteks ei juhtu eriti tihti, et terve aja jooksul figureerib kinolinal vaid kaks tegelast. Ka graafiliste stseenide hulk ületab "Antikristuses" mängeldes kujuteldava keskmise, ning kohe kindlasti ei meenuta film kõriauguni leierdatud "The Ringi" või mõnda teist samast puust stsenaariumiga linateost. Trieri ausus oma vaatajate vastu mõjub muidugi värskendavalt, kuid paljude arvates on paljastavate stseenide hulk põhjendamatult suur ja hale üritus teha kunsti. Pingutatud, või mitte, sobisid minu arvates kõik osad mosaiiki liigse pressimiseta - tegelaste suurim vaenlane oli siiski emake loodus, mille toonitamiseks kulusid ära just kõige ürgsemad elemendid, olgu siis selleks näiliselt Aadamit ja Eevat portreteerivad Willem Dafoe ning Charlotte Gainsbourg.


"Antikristuses" leidub küllaga kananahka ihule toovaid momente, kasutamata selleks juba kulunud "kapi tagant välja hüppamise" võtteid. Veelgi enam, õudustekitavad hetked kuuluvad eelkõige tavalistele metsaelanikele endile (ehk küll mitte nii traditsioonilises võtmes, kui me neid oleme harjunud nägema). Kooslus nähtud loomadest, sürrealistlikest momentidest ühes aegluubis stseenidega, kus filmi meeskangelane seisab silmitsi loodusega, kui mingi võika tõega, moodustab kokku suhteliselt kummalise vaatepildi. Kuigi kogu loo sõnum on lihtne ja ühetimõistetav, ei tasu Trieri sõnumit liialt tõsiselt võtta. Tähtis on vaid "Antikristuse" fiktsionaalne maailm ja selle atmosfääriline, ent kummitav võlu.

Quadrophenia (1979)

Tänaseks juba kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos, mida peetakse 1960date noortekultuuri väga tõetruuks kujutajaks.

Tegevustik toimub 1964. aasta Inglismaal, kus Jimmy on tulihingeline Mods'ide kambajõmm.

Need on inimesed, kes sõidavad Vespadega, käivad ohtralt pidudel ja loomulikult ei puudu nende elust ka amfetamiin. Nende vastased on Rockers (ehk rokkarid?), kes eelistavad õigeid motikaid, kuulavad õiget rocki ja kannavad musta nahka.

Film keskendub pigem Jimmyle, kes on oma rutiinsest tööst ja tüütutest vanematest tüdinenud ja oma kambajõmmidega väljas hulkumine on tema ainus pääsetee. Peagi muutub see aga kinnisideeks ja kogu tegevustik leiab kulminatsiooni ühel nädalavahetusel Brightonis kauaoodatud peol, kuhu ilmub nii Jimmy silmarõõm Steph, kui ka kõikide mods'ide eeskuju Ace Face (keda mängib muide Sting).

Jah, see plot tundub esmapilgul juba nii äraleierdatud ja igav. Leian, et Quadrophenia on üks vähestest filmidest, mis suudab suurepäraselt välja tuua selle, mida grupivaim ühe inimesega teha võib ja mis juhtub siis, kui seda gruppi ühel hetkel enam toetamas ei ole. Käsitletakse probleeme, mis on aktuaalsed ka tänapäeval ja just see teebki filmi nii heaks. Huvitav on jälgida kahe subkultuuri (Mods & Rockers) omavahelist võimuvõitlust ja seda, kui sarnased või erinevad nad teineteisest on.

Kahtlemata on tegu filmiga, mis paneb asjade üle järele mõtlema. Ei tasu seepärast filmi "karta". Tean küll ja veel inimesi, kes ei viitsi selliseid "diipe" filme vaadata, kus kogu aeg peab jälgima. See pole päris selline film. Saab möllu, nalja, kaklusi..ühesõnaga sex and drugs and rock'n'roll.

Peale selle lastakse seal ohtrasti The Who muusikat.

The Shawshank Redemption (1994)

Alustuseks tervitused teispoolsusest! Suur vabandus meie pika vaikimise pärast, nüüd oleme jälle tagasi. Aga nüüd filmi juurde.

Kes ei tea, siis tegu on IMDb kasutajate meelest läbi aegade parima filmiga, ehk top250s asub see linateos uhkelt #1 positsioonil.

Lühidalt öelduna on tegu vanglafilmiga, mille tegevustik leiab aset 20. sajandi esimeses pooles. Mees saadetakse vangi teo eest, mida ta ei sooritanud (kõlab kuidagi A-Rühmalikult, aga mis teha) ja raudse kardina taga peab ta veetma täpselt kaks eluaega. Tegu Andy Dufresne'i nimelise kiitsaka pankuriga, kes ei avalda vangla põlisasukatele alguses mitte mingit muljet. Kuid aastate edenedes saavad mehed aru, eesotsas Morgan Freemani poolt mängitud The Redi'ga, et Andy pole mitte papist poiss:ta asub valvurite heaks tööle (kuna viimased ei jaga tuludeklaratsioonidest ja muust paberimajandusest just eriti palju) ja oma vanglasõpradele ta naljalt selga ei pööra. The Red'i ja Andy vahel tekibki sügav sõprus, kui Red'i jääb häirima see, et vaatamata kümnetele aastatele, mis nad koos on istunud, et kaota Andy lootust, et ühel päeval ta pääseb. Seda, kas mehed saavad vabadust nautida või ei, saab juba teada siis, kui filmi ise ära vaatate. (Eeldan, et paljud on seda siiski juba näinud. Tegu ju filmiklassikaga.) Loomulikult on filmis mitmeid nö "kõrvallugusid", millele vaataja tahes-tahtmata kaasa elab.

Filmi oli ääretult nauditav vaadata ja kui nüüd tagasi mõelda, siis hetkekski ei hakanud igav, peas tiirles pidevalt mõte, et mis siis lõpuks saab. Saab näha nii huumorit, vangla karmi elu, kui ka inimese sügavat hingeelu. Silma jäid sarnasused Krahv Monte Cristo looga ja tahes tahtmata tuli ette tuttavaid võtteid Prison Break'ist.

Ei ütleks, et tegu on nüüd läbi aegade parima filmiga, kuid tõesti, tegu on filmiga, mida on ülimalt hea vaadata ja mis pakub ohtrasti mõtlemisainet. Morgan Freeman ja Tim Robbins teevad suurepärase näitlejatöö. Ei kujutakski ette, et neid tegelasi võiks kehastada keegi teine. Enne Robbins'it pakuti rolli Tom Hanks'ile, kes oli Forrest Gump'i pärast sunnitud loobuma. See-eest tegid režissöör Frank Darabont ja Tom Hanks koostööd The Green Mile-nimelises tuntud linateoses.

Nii et kõik, kes veel näinud ei ole, soovitan soojalt!

Varia: Avatar (2009)

Ilmselt on paljud juba kuulnud "revolutsioonilisest" James Cameroni kirjutatud ja lavastatud "Avatarist". Eelmainitud filmi 15-minutiline eelvaade jõuab kodumaistesse kinodesse juba reedel, kuhu kiirematel kinoklubilistel oli võimalik "osta" täiesti tasuta pilet. Kuna piletimüügi algusaeg oli fikseeritud, siis juhtus see, mida oli arvata: superkinod.ee lehekülg ei kannatanud esimest inimlaviini välja ja põgusad 10 minutit oli server maas. Superkino koduleht polnud muidugi ainuke veebileht, mis sellisele rünnakule alla jäi. Pileteid sellele eksklusiivsele eelvaatele pakuti ka "Avatari" koduleheküljel, ning seegi kord oli fännide agarus serveriruumist suurem. Miks räägitakse aga sellest filmist nii palju? James Cameroni nimi üksi ei tekitaks ju ometi nii palju kõmu.

Väidetavalt peaksid vaatajad selle 15 minuti jooksul kogema midagi enneolematut, mis viib 3D filmid ühes revolutsioonilise CG-ga täiesti uuele tasemele. Sellise kaliibriga filmide kõrvale nagu LOTR või isegi Pixari teosed on raske midagi visuaalselt kõrgetasemelisemat kõrvale ette kujutada, kuid ei saa ka öelda, nagu kogu see kära ja saladusloor antud linateose ümber poleks huvi tekitanud.

Filmis löövad kaasa mitmed tuntud nimed, nagu Sigourney Weaver (Alien), Sam Worthington (Terminator Salvation), Giovanni Ribisi jpt. Seegi film sarnaselt Cameroni 1986. aastal lavastatud "Aliensile" kõneleb tulnukatest ja nende kohtumisest inimrassiga; kuid nagu mainitud, ei ole keegi veel midagi sellelaadset näinud. Eks näis, kas reklaam ja kuulujutud on filmi endaga võrdväärsed.

Täpsemalt loe siit ja siit.

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)

Arvestatava Harry Potteri fännina (mitte küll nii tulise, mis mind magamiskoti ja telgiga Coca-Cola Plaza ette oleks ajanud) pidin enesestmõistetavalt sellegi osa eepilisest seeriast ära vaatama ja hiljem kohustuslikus korras nähtut eelmiste osadega võrdlema. Tulemus? 1:0 kuuenda osa kasuks.


Harry Potteri nimest pole tõenäoliselt kuulnud vaid isikud, kes on veetnud viimased 10 aastat kivi all elades, või sündinud siia ilma eile. Kuues osa, mille režissööriks on viiendagi osa valmis meisterdanud David Yates, süveneb eelkõige Harry Potteri ja ta sõprade suhetesse ja hingeellu, tuues aeg-ajalt mängu kurikaelu esindavad Surmasööjad ja sünged meenutused minevikust. Kuigi lugu jätkub palju tumedamate nootidega, on selles osas põhikurjam Voldemort esindatud vaid tegelaste mälestustes. See nimetatud melanhoolia ongi antud episoodi võtmeelement, mis defineerib nii sündmustiku arengu, kui ka kulminatsiooni.


Kuna Potteri lugu jätkub ühe katkematu jadana, siis peegeldab seda ka filmi ülesehitus, hüpates tihti ühelt sündmuselt teisele, raiskamata aega niigi tuttavate tegelaste tutvustamisega. Ning ehkki nii viies, kui kuues osa valmisid Yatesi käe all, ühendab neid kahte vaid sama näitlejaskond ja tuttavad sündmuspaigad. Mis puudutab eelmainitud meeleolu, atmosfääri ja kõike muud emotsionaalset, kuulub Half-Blood Prince'i nimeline järg hoopis teise ooperisse, mille dirigendiks on hoopistükis kinematograaf Bruno Delbonnel.


Bruno Delbonnel on vastutav kõige selle eest, mis kuulub silmakommi kategooriasse: ta puhub elu sisse igasse stseeni, valides justkui maalikunstnikuna paletilt meeleoluga ühtiva värvitooni, mille tulemus ei meenuta sugugi mitte mõnda lasteraamatu illustratsiooni. Tulemus on palju tõsiseltvõetavam, kui näiteks Potteri esimesed osad, kus verinoori näitlejaid saatis lihtsameelne sündmustik. Lühidalt kirjeldades kubiseb HPB dramaatilistest lähivõtetest, kullakarva naljastseenidest ja melanhoolilisest näitlemisest.


Näitlemisest rääkides, jäid taaskord silma pigem kõrvalosatäitjad, kui pidevad ekraanivallutajad. Alles teist korda kinolina hõivanud Frank Dillane sobis teismelise Tom Riddle'i rolli nagu valatult. Tema külm ja kaalutletud hoiak ühes enesekindlusest nõretava hääletooniga lõid pildi täpselt sellisest Riddle'ist ehk Voldemortist, nagu ma teda parema fantaasiarikkuse juures oleks ette kujutanud. On raske viia kokku näitleja kogenematust ja ekraanil nähtud osatäitmist. Frank Dillane'i sooviks näha kätt proovimas ka teistsuguste rollidega. Vanadest tegijatest pugesid naha alla Alan Rickmani portreteeritud Severus Snape (kuid siinkohal teeb oma töö ka raamatu-Snape) ning sageli Emma Watsoni ja Daniel Radcliffe'i varju jäänud Rupert Grint naljamehe Ronina. Radcliffe'i ja Watsoni fenomenidest polegi ma varem aru saanud, nende puhul on tegu täiesti keskpärase näitlemisega, kui need kaks parasjagu näo krimpsutamise ja kulmu kortsutamisega ei tegele.


Kiidusõnu väärib ka õelat koolivenda Draco Malfoyd kehastanud Tom Felton, kel õnnestus sammu pidada Rowlingu kirjutatud pisut hüsteerilise, ent kavala Dracoga. Feltoni krooniline ninakirtsutamine ei kuulunud just geniaalsete võtete edetabelisse, kuid sellest hoolimata kuulusid Tomilegi oma hiilgehetked (kraanikausi ääres nutmine oli ju täitsa usutav). Usutavana mõjus ka professor Horace Slughorn (Jim Broadbent), nähtavasti pole mees asjata tituleeritud üheks Suurbritannia mitmekülgseimaks näitlejaks.


Kuigi Michael Gamboni näitlejatöö üle nurisemine oleks liialt ülekohtune, tundus mulle siiski, et Dumbledore'ina jäi seos raamatu- ja filmitegelase vahel kaugeks. Puudus seesama huumorisoon ja rahulikkus, mille järgi on nimetatud karakter kõige paremini tuntud ning millega tuli ehk paremini toime kahes esimeses osas figureerinud Richard Harris. Ainuüksi tema väljanägemine oli veenvam, kui Gamboni kinniseotud habe.


Sellise kiidulaulu järel saab vaid küsida, miks teenis Harry viie asemel vaid neli punkti. Kõik oli justkui paigas: näitlejad on kasvanud koos filmiga, stsenaarium oli nii terviklik, kui seitsmeosaline jutustus seda võimaldab, palju kiidetud kinematograafia oli paigas ning kõik vajalikud elemendid tundusid olevat esindatud. Siiski, ei saa mööda vaadata filmi kaasatud suurtest muudatustest, eelkõige aga originaalist erinevast algusest. Varasemate osade puhul pole eelarve ja aja piiratuse tõttu tehtud muutused mind väga häirinud, kuid selles osas torkasid nii puudujäägid, kui ka improvisatoorsed stseenid liialt hästi silma. Nii mõnigi hea seik oli filmist välja jäänud, kuigi lõppude lõpuks tegid esindatud stseenid needki puudujäägid tasa.


Kes varemgi Harry Potteri tegevustega end kursis on hoidnud, peaks seda tegema nüüdki. See film toob kõige värvikamalt välja niigi armastatud tegelaste erinevad iseloomujooned, süvenedes karakterite arengusse enam, kui ükski varasematest osadest. HPB on peamiselt pühendunud tegelaste eneseotsimisele ja teineteiseleidmisele. Fännid vaatavad filmi niikuinii, teistel on viimane aeg bandwagonile hüpata ja vähemalt seegi film ära vaadata.